Teretamisest
Tere, Hannes!
Nüüd tean siis lõplikult, et oled Hanikatsi laiule tagasi läinud. Kuulsin õhtul koputust aknal, seal oli vares paberitükiga, milles oli kirjas, et mina, Krüsanteem, haigestusin kroonilisse eraklusse ja seepärast ei ole määratud meil kohtuda praegusel ajal, aga saan Sulle alati kirjutada. Mul on hea meel, et Sina mulle diagnoosi määrad, pole tänaseni suutnud veel endale perearsti teha. Haigustest hoidun, ravin ennast viinaga(see pudel seisab mul mitmendat päeva külmkapis, üks õhtu mekkisin natuke) ja koduse nurmenukuteega. Kui suvel saarele tulen, siis lähme jälle neid lilli korjama.
Tahan kõnelda täna teretamisest. Mis see tere siis õigupoolest tähendab? Teretan sugulasi, pereliikmeid, kolleege, sõpru, lihtsalt tuttavaid, teab kust kohast ja teab mis nime nad kannavad.(Kuskilt eemalt kostub raadiost luule: su silmad säravad purpurses õielehes...See segab mul seda kirja kirjutamast ma ei suuda kuulata, see naishääl lihtsalt häirib mind, teeks ühe suitsu, aga ma lähen ja võtan hoopis kapist selle viina välja)
Nii tagasi. Sulgesin luule ligipääsu, nüüd kuulan muusikat. Teretamisest. Meenub üks õppejõud, kes alati ütles tere ja veel naeratas seejuures, vaevalt, et tal inimeste nimed meeles seisid, aga näod küll. See meeldiv viisakusavaldus on teinud temast staarõppejõu. Esimesel aastal pedas sai käia nn mööda seinu, mida ma tegelikult kunagi teinud pole, aga inimesi siis eriti ei tundnud, viimasel aastal aga tuli igale vastutulevale tere öelda, tihti ei teadnud nimegi, aga juttu jätkus kauemaks. Kui nüüd sinna läheksin, siis oleksid kõik jälle võõrad. Soe tunne oli mööda Tallinna kesklinna jalutada ja teresid vasakule-paremale lennutada. Nüüd heietan siin mälestusi nagu vana inimene.... aga mida ma tahan siis öelda? Tere tähendab, ma märkan Sind, isegi kui su nime ei tea, on su nägu olemas, minule küll, aga kas tere on ainule sõnaline? kui ma inimesele otsa vaatan, siis ju ka teretan teda? kust algab ja lõpeb tere? mõnikord on nii, et ei julge tere öelda, näiteks tuleb kodulinnas mõni autoritaarne õpetaja vastu, siis on kaks võimalust, kas hüppan üle kraavi ja põgenen või kõnnin talle julgelt vastu ja ütlen kõva häälega TERE. Meil oli keskkoolis üks karm muusikaõpetaja, kes nõudis alati teretamist, kui olin linna peal või kuskil väljaspool kooli teda kohates seda tegemata jätnud, siis järgnes karistus. Tavaliselt paluti siis muusikatunnist lahkuda. Siis polnud suhtumist: et oh jee mul vaba tund teen mis tahan, vaid silmade vesistades sai ukse taga tunni lõppu oodatud ja pärast vabandama mindud. Nii et tere on sõnaline akt. Võiks olla rohkem kolleege, kaaslasi, kes tere tähendust meelde tuletaksid, miks küll kõlbeline kasvatus on kadumas? Mulle teeb väga haiget, kui inimene, kellega olen teatavat aega teretanud, otsustab mulle segastel asjaoludel seda enam mitte teha. Ükskord oli nii rumal, et keelasin endisel kallimal mind edaspidi mitte enam teretada, nii tegin vaid endale valu, nüüd on ta omal moel minu elus tagasi. Ma nutsin selle kõige pärast, aga ainult natuke.
Käisin täna selle semestri ainukeses loengus- Eesti lavastajad. Ma rohkem aineid ei võta, lihtsalt ei jaksa enam.
Sinu Krüsanteem
Nüüd tean siis lõplikult, et oled Hanikatsi laiule tagasi läinud. Kuulsin õhtul koputust aknal, seal oli vares paberitükiga, milles oli kirjas, et mina, Krüsanteem, haigestusin kroonilisse eraklusse ja seepärast ei ole määratud meil kohtuda praegusel ajal, aga saan Sulle alati kirjutada. Mul on hea meel, et Sina mulle diagnoosi määrad, pole tänaseni suutnud veel endale perearsti teha. Haigustest hoidun, ravin ennast viinaga(see pudel seisab mul mitmendat päeva külmkapis, üks õhtu mekkisin natuke) ja koduse nurmenukuteega. Kui suvel saarele tulen, siis lähme jälle neid lilli korjama.
Tahan kõnelda täna teretamisest. Mis see tere siis õigupoolest tähendab? Teretan sugulasi, pereliikmeid, kolleege, sõpru, lihtsalt tuttavaid, teab kust kohast ja teab mis nime nad kannavad.(Kuskilt eemalt kostub raadiost luule: su silmad säravad purpurses õielehes...See segab mul seda kirja kirjutamast ma ei suuda kuulata, see naishääl lihtsalt häirib mind, teeks ühe suitsu, aga ma lähen ja võtan hoopis kapist selle viina välja)
Nii tagasi. Sulgesin luule ligipääsu, nüüd kuulan muusikat. Teretamisest. Meenub üks õppejõud, kes alati ütles tere ja veel naeratas seejuures, vaevalt, et tal inimeste nimed meeles seisid, aga näod küll. See meeldiv viisakusavaldus on teinud temast staarõppejõu. Esimesel aastal pedas sai käia nn mööda seinu, mida ma tegelikult kunagi teinud pole, aga inimesi siis eriti ei tundnud, viimasel aastal aga tuli igale vastutulevale tere öelda, tihti ei teadnud nimegi, aga juttu jätkus kauemaks. Kui nüüd sinna läheksin, siis oleksid kõik jälle võõrad. Soe tunne oli mööda Tallinna kesklinna jalutada ja teresid vasakule-paremale lennutada. Nüüd heietan siin mälestusi nagu vana inimene.... aga mida ma tahan siis öelda? Tere tähendab, ma märkan Sind, isegi kui su nime ei tea, on su nägu olemas, minule küll, aga kas tere on ainule sõnaline? kui ma inimesele otsa vaatan, siis ju ka teretan teda? kust algab ja lõpeb tere? mõnikord on nii, et ei julge tere öelda, näiteks tuleb kodulinnas mõni autoritaarne õpetaja vastu, siis on kaks võimalust, kas hüppan üle kraavi ja põgenen või kõnnin talle julgelt vastu ja ütlen kõva häälega TERE. Meil oli keskkoolis üks karm muusikaõpetaja, kes nõudis alati teretamist, kui olin linna peal või kuskil väljaspool kooli teda kohates seda tegemata jätnud, siis järgnes karistus. Tavaliselt paluti siis muusikatunnist lahkuda. Siis polnud suhtumist: et oh jee mul vaba tund teen mis tahan, vaid silmade vesistades sai ukse taga tunni lõppu oodatud ja pärast vabandama mindud. Nii et tere on sõnaline akt. Võiks olla rohkem kolleege, kaaslasi, kes tere tähendust meelde tuletaksid, miks küll kõlbeline kasvatus on kadumas? Mulle teeb väga haiget, kui inimene, kellega olen teatavat aega teretanud, otsustab mulle segastel asjaoludel seda enam mitte teha. Ükskord oli nii rumal, et keelasin endisel kallimal mind edaspidi mitte enam teretada, nii tegin vaid endale valu, nüüd on ta omal moel minu elus tagasi. Ma nutsin selle kõige pärast, aga ainult natuke.
Käisin täna selle semestri ainukeses loengus- Eesti lavastajad. Ma rohkem aineid ei võta, lihtsalt ei jaksa enam.
Sinu Krüsanteem
posted by Krüsanteem at 2:59 PM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home