Väikesed üllatused

Tulin Zavoodist peolt ja jalutasin öises Tartus. Panin käe mantli taskusse ja üllatusega avastasin sealt kommikoti. Kas pole tore, käia öös mööda linna kodu poole ja mugida maiustusi, mõtlesin. Tundsin, et keegi sikutab mind varrukast.
"Hannes, Sina või? küsisin
"Mina jah, kes siis veel. Kuule, enne kui koju magama ära lähed, tule hüppa minuga siit tee äärsest majast läbi," lausus ta.
Hämmelduses järgnesin talle.
Trepikojas teatas Hannes:"Siin elavad head inimesed ja nad kõik väärivad väikest kingitust. Sina saad seda teha, sest Sul on kommid taskus ja minul on jupp nööri. Mis oleks, kui seoksime hea inimese korteri ukselingi külge trühvlikommikese?"
"See on küll väärt mõte!" kiitsin Hannest.
"Nii, esimesel korrusel elab tädi Selma, kes viib hulkuvatele kassidele alati süüa. Mina arvan, et temale on kohe kindlasti vaja üht ilusat kompukest."
"Muidugi. Tädi Selma on mõtleb kodutute loomade peale, ta on igati ära teeninud väikese üllatuse," nõustusin Hannesega ja elavnesin:"Mõtle kui tore, hommikul hakkab tädi Selma turule minema, et kassidele silku osta ja saab kodust väljudest suu magusaks. " Sidusin tema ukse külge kommikese, mille paberil oli liblikaid kujutatud.
"Siin aga, korteris 78 elab onu Aksel," jätkas Hannes majaelanike tutvustamist. "Tema on hea inimene. Peatub autoga sõites alati sebra juures ja laseb inimesed üle tee. Ka tema väärib meelespidamist"
"Loomulikult" laususin ja sidusin lumememmede pildiga kompveki.
"Teisel korrusel elab aga proua Marta, kes on väga tubli naisterahvas. Ta on majas ainuke inimene, kes trepikoda viitsib pesta. Hea südamega teine, teeb ühiskondlik-kasulikku tööd" kiitis Hannes Martat. Panin temale trühvlikommi, mille ümbrisel olid punnis kõhuga väikesed mehikesed.
"Viimasel korrusel elab tädi Maimu, kes on väga tähelepanelik kõige suhtes. Varahommikust hilisööni peab akna peal vahti. Nagu ikka vanadel inimestel, nii ka temal läheb öösiti uni ära, ka siis vaatab, mis väljas teoksil. Tema harrastab naabrivalvet, seepärast pole majas vargusi"
"Igati usin mammike." Sidusin talle punaste südametega trühvlikommi.
"Tema vastas elab aga üliõpilane Entu. Erinevalt oma eakaaslastest armastab Entu puhtust ja viib igal hommikul prügiämbri välja."
"Imeltusväärne, tahaks endale ka sellist meest, " ütlesin ja sidusin üliõpilase korteri uksele helesininste pilvekestega kompveki.
"Igatahes on Su tänane ülesanne täidetud ja võid koju magama minna," andis Hannes loa.
"Vähemalt taastasin nende inimeste usu päkapikkudesse, " naljatasin ja muutusin äkki tõsiseks ja küsisin Hanneselt:" Ütle, kas Sa surmaga malet oled mänginud?"
"Olen küll, siis mängisin kui elus olin."
"Kes võitis?"
"Surm. Miks sa küsid? Ma vaatan, et oled kägarasse tõmbunud ja läkastad seal midagi"
"Sülitan verd. Ma sülitan ikka verd, kui olen kõvasti pidutsenud."
"See tähendab, et surm mängib ka Sinuga malet."
"Ma tean seda."
"Head und Sulle!"
"Und" ültesin ja seadsin sammud kodu poole.