Hannest otsimas

Tere, Hannes!

Käisin Sinu pool, aga Sind ei olnud, küllap on ikka nii, et sina leiad mind mitte vastupidi. Ma armastan Tartu hommikuid, jalutada kooli või praegu teatri poole ja vaadata, kuidas linn ärkab ja millegipärast just hommikuti hakkavad inimesed minuga tänaval juttu ajama. Nagu ka täna, kui Vallikraavist üles läksin, siis üks vanatädi küsis: "Miks sa laps, naerad?" Rääkisin talle. Olen jälle armunud. Ta on nii õrnalt õhuline naiselik mees. Ma vaatan läbi peegli, kuidas ta trepist üles läheb ja tema kiikab mind ukse tagant ja punastab. See kõik jääbki nii ja mittemidagi ei saa meie vahel olema, mis on pööraselt ilus. Teatris õpin muuhulgas ka suitsetama, mis on kohustuslik, sellest ei pääse. Täna peaproovi ajal tegin esimese mahvi. Pealegi, olen juba 24 ja ongi viimane aeg ära proovida. Varavalges toob vares Sulle kirja. Vaatan filmi Emanuelle, mul korter uputab ja homme on esikas.
Muredaid musisid,
Kristel