Hannesega voodis

"Ma ei teagi, kas julgen üldse magama jääda," ütlesin Hannesele, kui olin voodisse pugenud ja ennast teki sisse mässinud.
"Mida Sa kardad?," päris tema ja pani põse vastu põske.
"Olen kasse näinud nii tegemas," osutasin osaks langenud õrnushetkele.
"Kass hõõrub ka inimese põse vastu ennast"
"Siis on see mõnus, kuid Sinuga ei tunne ma midagi, sest Sina oled vaid vaim. "
"Kahju Sinust," vastas Hannes ja jätkas minu silitamist.
"Proua Koguja ilmutas unes midagi," asusin asja kallale.
"Nuh, sellepärast ei julge siis magama jääda või? Muidugi, Sa väsitasid härra Koguja ära ning proua võttis lihtsalt ohjad üle, aga mida ta siis näitas, et Sa nii ehmunud oled?"
"Ma nägin kahte surma"
"Kuidas kahte?"
"Kõigepealt oli mu lähedase inimese Maria surm, ainult et Maria oli elus, ta ütles mulle, et pean surnuaeda kindlasti küünla kaasa võtma, kui tema matustele tulen."
"Ära pabista, ta valmistas Sind lihtsalt surmaks ette."
"Ei see pole nii. Maria lebas alasti voodis ja ütles, et hakaku teda juba kirstu panema. Sain aru, et ta laseb end elusalt matta. Siis korraga kadus see värviderohke pilt, mis asendus mustvalge stseeniga vanaisa matustest."
"Mis Sul vanaisa kohta on öelda?"
"Surm võttis ta enne, kui oleksin jõudnud teda lähemalt tundma õppida."
"Mida siis proua Koguja näitas?"
"Vanad naised üleni mustas, räitkud peas, istusid pika laua taga, nende ees lamas kirstus vanaisa, kes oli surnud. "
"Igavene elu Marias!"
"Mida? Seleta lahti!"
"Ära muretse. Proua Kogujale aitas selleks korraks küll,ta on nüüd teistel jahimaadel," lausus Hannes, kes paitas veelkord mu põske ja haihtus äkitsi küünlaleeki.