Hannes tegi pahandust

Ma ei saa aru, mis päev see küll oli, kaebasin Hannesele kui keset ööd lõpuks tuppa astusin.
"No ja mis siis niiväga oli lahti?" päris Hannes, kes lösutas keset voodit ja kohendas oma hurmavaid- lehvivaid lokke.
"Tahad, ma panen Su lokid põlema" käratasin. "Ma tean väga hästi, et need ei ole sul loomult nii kohevad."
"Ma pole ilus või?" küsis Hannes mossitades
"Muidugi oled, aga tänu üksnes toiduõlile, mis Sa endale pähe plätserdasid."
"Pähh!"
"Sa oleksid võinud piirduda ainult oma lokkide mökerdamisega ja korteriukse rahule jätta." ütlesin talle ja olin juba päris vihane. "Tänu sinule pidin kaks tundi ootama ja uksega nagistama, enne kui lõpuks sisse sain"
"Nu kuule, sa tahad öelda, et ma panin uksesse toiduõli ja seepärast kiilus lukk kinni?" imestas Hannes
"Täpselt. Ma nägin küll, tulid jälle ilusalongist ja haarasid tee pealt toiduõli kaasa. Vudisid enne mind ukseni. Tegid näpud õliseks ja kohendasid oma lokke ning pistsid õlised näpud lukuauku!"
"Tahtsin lihtsalt proovida, kas ma saan sõrmega ukse lahti, anna andeks, minu kui vaimu anded ei ole veel nii kõrgele arenenud, proovisin ületada oma võimeid."
"Sa oled rumal ja mina pidin Sinu teo pärast lukuabisse helistama"
Hannes vaatas mulle süüdlaslikul ilmel otsa ja lausus: "Mul ei ole mõtet Sinuga magada, sest Sa ei tunne midagi, mul ei ole mõtet ka pai teha, sest sa ikka ei tunne midagi. Loeks aga koos raamatut?"
"Loeme, siis me tunneme midagi"