Päike loojub

"Kas elu on tühisuste tühisus?" küsisin Hanneselt, kes jälle tuppa ilmus, kui küünla süütasin.
"Minu elu oli üks tühi töö ja vaimu närimine," vastas Hannes ja torkis oma hambaid. "Mul on sünnipäevatoidu jäänused ikka veel suus"
"Mis Sul selle sünnipäevaga?"
"Sünnipäev on ehtne näide elu tühisusest."
"Kuidas?" imestasin
"Korraldasin peo. Samas teadsin, et inimesed tulevad mitte sellepärast, et mina neile kallis olen, vaid et nad tahavad minu kulul süüa ja juua."
"Mis kasu Sina sellest said?"
"Väga tabav küsimus. Mõni tõi kingitusi, mis ei rõõmustanud mind, sest sain aru, milleks inimesed tulid."
"Kuidas siis pidu oli?"
"Tühine. See oli üks tuim söömine ja joomine. Rääkida polnud meil üksteisega midagi. Ei suutnud oma sünnipäeva pärast rõõmustada"
"Su elus oli vähe rõõmu..."
"Mul ei olnudki rõõmu. Ükskord kohtasin naist, ta oli ka lumekuninganna. Siis olin veel väike ja ilus poisike, kui ta tarvitas mind. Kasvasin suuremaks ja selgus, et polegi tema lossi kinni pandud, vaid võisin sealt minema jalutada. "
"Jumalale see meeldis"
"Jah, aga see oli ka tühi töö. Alles pärast surma võin siin Sinu kõrval elust rõõmu tundma õppida."
Mulle hakkas koitma, et jutuajamine muutub liiga tõsiseks ja ütlesin Hannesele: "Laseme härra Kogujal nüüd magama jääda."
"Muidugi. Ta on ära väsinud, liiga kaua oleme lasknud tal meiega rääkida."
Hannes võttis minu volditud paberlennuki, istus selle peale ja oligi äkitisi kadunud
"Päike loojub" laususin endale ja süütasin veel teise küünla.