kohvikumõtted

Tellisin koogi. Hakkasin kohvi jooma, kui Hannes kõrval olevale toolile potsatas ning võttis ennastmõistetavalt minu punase salli ja sidus selle endale kaela. Jalg üle põlve laiutas ta keset tooli ning silmitses mind tähelepanelikult:" Ma kuulen, et Sa mõtled oma plikapõlve unistusest. Sa tahtsid kloostrisse elama minna"
"See unistus pole mind ka praegu maha jätnud. Kaks korda aastas tuleb see unelm mulle silme ette, nimelt jõulude ja ülestõusmispühade ajal. 14-aastaselt tahtsin abtissiks saada," seletasin.
"Eriti kõrge lend Sul," lausus Hannes ja matsutas minu kooki, mis oli saabunud. "Miks ikkagi kloostrisse?"uudishimutses ta kahe suupoole vahelt.
"See väline maailm segab süvenemast filosoofilistesse-religioossetesse küsimustesse. Praegu väljenduvad mu mõtted vaid pealiskaudses esituses. Üritan vähem käia pidudel, kõikvõimalikel üritustel, suhelda inimestega. Tuleb rääkida valitud inimestega. Pean vaatama enese sisse, et jõuda asjade olemuseni. Kloostris on selleks head tingimused."
"Kuidas Sa seda elu oma unistustes seal näed?" päris Hannes
"Kujutan ette, et istun kambris küünlavalgel ja mõtisklen Platoni, Kierkegaardi ja Heideggeri filosoofia üle. Loeksin veelkord Hesset ja Dostojevskit ning Bulgakovit ja head luulet. Usun, et on asju, mis on inimest puudutanud ja neid kannab ta kogu elu endaga kaasas. Mõtlen asjadest siis filosoofilises keeles."
"Ma saan aru küll," vastas Hannes ja pudistas koogipuru lauale.
"Ei unustaks Vana Testamenti ega Virginia Woolfi," unelesin.
"Sain hiljuti Woolfilt telegrammi Londoni lähistelt," lausus Hannes ja patsutas rahulolevalt oma auravat kõhtu ning jätkas: "Kirjutas, et tema Suure Tamme poeem on kaduma läinud ega Sina ei tea sellest midagi?" vaatas Hannes kahtlustavalt minu otsa.
"Kuidas mina peaksin sellest midagi teadma," ärritusin. "Sa mine Hanikatsi laiule tagasi ja vaata, kas on see seal mõne kadaka all," nähvasin talle.
"Seal on üks hästi vana tamm, üks hiiepuu," teatas Hannes saladuslikul ilmel.
"Mis Sa sellega tahad öelda??? " sain veel vihasemaks.
"Ei midagi. Rahune nüüd maha ja ütle parem, mida Sirbis kirjutatakse. Vaatan, et loed seda sama isukalt nagu mina Su kooki söön. "
"Eri ülbik oled! Tuled siia ja mölised Woolfi poeemist, sööd veel minu kooki ja pudistad kõik kohad täis!"
"Mis siis, ma olen ju vaim. Mitte lihtsalt vaim, vaid enesetapja vaim!" õigustas Hannes ennast ja lõi nina püsti.
"Hea küll," muhelesin. "Sirbis on kirjas, et Betti Alveri auhind anti jälle välja. Kellel on veel lootust.... Mina neid noori autoreid pole lugenud ja tõenäoliselt ei hakkagi lugema."
"Õige!," toetas mind Hannes
"KELLEL ON VEEL LOOTUST, see kõlab nagu pilge. Ma saan aru, kui auhind antaks mõnele naisluuletajale, siis oleks veel lootust, praegu aga mitte."
"Luule on püha kunst, sellest ei saada aru," ütles Hannes ja täpsustas:" Ja sellepärast seda ei hinnatagi auväärselt"
"Imelik küll, meie ajame juttu, aga teised inimesed siin kohvikus ei näegi Sind, nad ei teagi, et Sa olemas oled," tegin teist juttu.
"Nad on pimedad," märkis Hannes
"Inimesed on pimedad"