Kohtumine Hanikatsi Hannesega

Hiiumaa lähedal asub Hanikatsi laid. See on selline pisike saareke, kus on üks maja, palju kadakaid ja haruldasi taimi. Kunagi ammu elasid seal inimesed, nüüd enam mitte. Praegu käiakse seal puhkamas ja töösid tegemas. Ükskord sattusin ma sinna, olin siis väikene tüdruk. Väsinud mängimisest, oli aeg magama minna. Uinusin valges toas narivoodis-üleval ja uks jäi köögi poole avatuks. Vihma sadas ja lõi äikest. Keset ööd tegin silmad lahti. Nägin, et köögis toimub midagi: kamp valgeid kujusid istub pika laua taga, naeravad, jutustavad, söövad-joovad. Üks neist käis teekannuga ringi. Paistis, nagu oleks pidu. Teekannuga tüüp kutsus mind, et tulgu ma nende sekka. Tundsin hirmu, jooksin teise tuppa ema-isa juurde. Ema pragas minuga, et vaime ette kujutlen. Kuidas ta küll aru ei saa, et ei mõtle midagi välja, vaid vaimud ongi olemas!
Igatahes uinusin ma ema-isa kõrval. Vastu hommikut tegin silmad lahti. Märkasin, et üks valge kuju istub voodi kõrval.
"Tere hommikust" ütles ta
"Tere, kuidas su nimi on?" pärisin
"Mina olen Hanikatsi Hannes" vastas ta
"Sa oled siis see teekannuga tüüp? uurisin
"Jaa, mina see olen" naeris ta
"Sa oled siis vaim!"
"Jah, olen Hanikatsi Hannese vaim, selle mehe vaim, kes siin kunagi elas ja end üles poos"
"Kuidas elu läheb siis?"
"Igavalt"
"Miks igavalt?"
"Keegi ei viitsi minuga rääkida"
"Aga mina ju räägin!" vaidlesin talle vastu
"Jaa, sina räägid minuga, aga teised mitte."
"Miks teised ei räägi?" uurisin
"Nad kardavad. Sina olid natukene ehmunud meie peost. Kui suureks saad, siis hakkad veel rohkem kartma" tegi Hannes mulle kavalalt silma.


Mõtlesin, et sinna see kohtumine jäigi. Tegelikult külastas ta mind kodus. Enne uinumist ilmus akna taha, mölises minuga vahel, aga ma ei viitsinud suurt suhelda temaga. Nüüd on ta siis Tartus.


On kesköö ja süütan advendiküünla. Järsku kuulen, et kolm korda koputatakse vastu akent.
"Hannes, sina siin!" imestan ma
"Ehh, kuule, ma tulin korra läbi, et Sulle öelda, et ära Sa nüüd kade ole sellepärast, et ma sinna m. majja elama läksin. Seal keskaegne hõng ja mu särk-värk. Ma võiksin siin Sinu pool ju olla, aga tead, Annelinna kivilinn pole minu jaoks."
"Kuule, ma pole kade, tundsin ainult hirmu, kui Sind nägin. "
"Loll oled, tahad täiskasvanuks saada või? vihastab Hannes
"Mind ei ole vaja karta, sest ma olen vaim ja ma olen olemas" jätkab ta
Punastan
"Aga ikkagi ei mõista, miks sa Hanikatsilt ja veel Hiiumaalt siia Tartu tulid. "alustan teist teemat
"Ahh, teinekord seletan. Tead, igavaks läks seal. Mul on nüüd kiire, ühes kirikus on täna ööse üleeestiline vaimude esimese advendi pidu!"
"Ilusat pidu siis. Tšau"
"Tšau"