Ja päike tuli välja

Olen lootusetult armunud. Kohtasin ühte vana hinge, kelle kohe ära tundsin. Ma isegi teadsin, mis ta nimi on, ilma et me oleks selles elus varem kohtunud, sisemine hääl minus hakkas lihtsalt rääkima, tundsin ta ära.
Kohtasin teda öösel ja ühel peol. Minus tekkis vastupandamatu tahe teda hoida ja armastada, samas tean, et see on lootusetu, sest mul lihtsalt ei ole ses vallas õnne. Hommikul jalutasime koos kodu poole kuni läksid lahku. Aga me siiski suudlesime ja päike tuli välja.
Nüüd kohtun tema sõpradega (n t Tähetark Meetnasürk, kes oma meesšovinismiga mind välja vihastas, võibolla tuleb sellest veel juttu), et kuulda uudiseid ta kohta, loen tema kirjutatud artikleid ja kuulan tema kirjutatud muusikat ja vaimustun iga hetkega sellest mehest üha enam. Pagana lootusetu ikka olen.