Tartu nostalgia

Mins haaras täna Tartu nostalgia. Algas sellega, et sain kirja juhendajalt, kellest kevadel suure kismaga lahku läksin. Kiri mõjus õelana,nii võib seda tõlgendada, ta kirjutas, loodetavasti on su elus mõnus ja oled terve. "Loodetavasti oled Paldiski maanteel" võiks selle lõigu mõtte kokku võtta, sest sinna ju taheti ajada. Kui inimene on mind niiöelda pehmelt öeldes läbi sõimanud, siis mis paneb pärast seda veel küsima, kas olen terve??? Uskumatu, et ma oma juhendajat tõesti armastasin ja nüüd on seda nii raske või lausa võimatu taastada, sest usaldusvahekord on rikutud....
Siis lugesin vana Werneri kohta ja nüüd joon konjakit ja loen/kuulan Alliksaare luulet.
Mind kutsuti välja, aga ma ei viitsi vist ikka Angelisse minna. Plaanin veeta koduse õhtu mõne hea raamatuga.
Tegelikult olen uppunud täielikult oma õpetajatöösse ja ma ei jõuagi selle kõrvalt rohkemalt loominguline olla, seetõttu on jooksnud liiva katsed alustada uuesti oma teadustööga, jätkata pooleliolevat romaani, millega Tartus sai algust tehtud või rääkida kasvõi Hannese ja Lumekuningannaga... Aga tore on see, et tegelen tantsimisega ja pühapäeval on meil esinemine, kuigi minus ei ole enam sellist entusiasmi nagu aastaid tagasi ja ma ei viitsiks üldse lavale ronida, kui minu tantsupartner tagant ei utsitaks.
Pean ikkagi tunnistama, et loomingusse on mul siiski kergem pühenduda ikkaTartus ja/või Hiiumaal, mitte aga Tallinnas.
Ma olen mõlenud, kui tuleb suvi ja saan pühenduda rohkem endale, siis lähen Hiiumaale pilliroogude vahele ja hakkan midagi kirjutama, aga see on nii armas unistus....
Üldiselt pole Tartu peale mõelnud, aga täna igatsen vana Wernerit oma nõidusliku õhkkonnaga, kus sai vaadeldud vanahärrasid, kes konjakit jõid ja tädisid, kes kindal kellaajal seal oma puljongit sõid ja kus sai enne loenguid nii 4-5 tundi diskuteeritud mõne kalli sõbraga näiteks Karl Marxi ja arutleda teadustööde aktuaalsete probleemide üle. Tuli ette, et nii loengusse ei jõudnudki ja sai sujuvalt mõnda ürtusele ja sealt edasi Zavoodi mindud ja hommikul uuesti Werneri koogiringile, sinna vahele jäid salapärased eksirännakud, kui sai kohatud väsinuid hingi... Oli nõidulik kevad aastal 2005 Tartus, seisime siis meie oma untergangi lävepakul....

Mainiksin veel ära, et ei suuda ei oska enam armastust oma isiklikku ellu tuua.... kogu mu armastus on suunatud tööle ja õpilastele, ma isegi ei taha endale enam midagi lubada, füüsiliselt olen muutumas frigiidseks, mul pole eanam ammu seksuaalseid vajadusi, on see seotud sellega, et vaimen töö on nii intensiivne??? Varsti olengi Maria - mind on juba temaks ka ristitud....