Tunnistus

Tegelikult pole ammu enam kirjutamise tuju. Kõik on kuidagi jama ses mõttes.
Täna nägin (vist?) eemalt linna peal seda noormeest. Ma mõtlen, et mul oleks aeg pilve pealt alla tulla, ma ikkagi ei taha uskuda meie suhte võimalikkusse, mis peaks siis suvel mingisuguse võrse andma. Ta on nii noor, aga samas on ta tark, tark nii oma intellektuaalsuses kui intelligentsuses, see on ka ju põhjus, miks ta mind ära võlus. Sest aus olla, siis välimust tal ju polegi, et mina olen ju siiani ainult ilueedisid ja siidikäppe vahtinud, kui nüüd aus olla. Pealgi on tema vaimsuse juures ka see pluss, et oskab OMA KÄTEGA midagi valmistada, et ilma katuseta ma selle mehega ei jääks... Ta on see vend, kelle kohta sain kosmosest teate, just täpselt see vend, aga ma ei tea ju veel, mis vormi võtab tulevikus meie suhe, on vaid lootus ja ma ei tea, kummal meist on seda rohkem või vähem. Me mõlemad tunneme, et oleme kuidagi väga lähedalt seotud.