Põgene, vaba laps!

Nägin täna unes, et sain poja ja sünnitus oli kerge. Mina, kes ma olen alati tütart tahtnud, sain unes nüüd poja... Panin talle nimeks Martin, mis on ju lausa irvitamine "Martinite ajastu" üle.
Istusin Marie Antoniette ga Von Krahlis ja mõtlesime elu mõttetuse üle, jõime, sõime, tegime suitsu ja pidasime aru, kas õnnestub elusana koju jõuda (neljapäeval jäin kristallöösse Pärnu maanteel). Ma tegelikult ei suitseta, aga hakkasin uue aasta hommikul 2007 Kukus tõmbama ja vahel, ülimõnusas seltskonnas, tuleb ikka ette... Rääkisime alatusest, huvitav, et meie mõlemate probleemid on tegelikult nii sarnased, et ikka alatus, alatus ja veelkord alatus, mis aina süveneb... ja miks me ikka nii üksikud oleme? Valame oma valu kirjatükkidesse, tema on muidugi ses suhtes nobedam käsi.
Ilusad, noored ja targad naised jäävad üksikuteks... me peaksime oma vennaskonna looma, sest meid polegi nii vähe...
Aga märkan ühte head joont elus: kui üks inimene lahkub, (mask on langenud) tuleb teine ellu asemele, aga see võib avalduda mõnel teisel tasandil siis.
Jube palju üleelamisi on olnud, hea meel, et pole sisemiselt kokku vajunud ja teiselt poolt on tore, et kiviga või pudeliga vastu pead ei saanud... Tore, et elusa ja tervena reede hommikul riigieksami komisjoni jõudsin, kui madinaks läks, vasardas kesklinnas mu peas ainult üks mõte: ma ei tohi viga saada, sest mul on homme lastega eksam. Õnneks jätkus mul sel ööl kainet mõistust ja kõik läks ikka hästi. Tegelikult ei taha sest rohkem rääkida, sest me kõik räägime sellest.
Ikkagi on tunda diktatuuri hõngu...
Vaikiv ajastu...
Mina, kes ma olen vene kultuuri suur austaja, loen praegu raamatut: Šostakovitš ja Stalin: kunstnik ja tsaar, arvestades sündmusi Tallinnas, on see valik praegu väga groteskne.