Saturday, April 14, 2007

ilus hommik

Täna olen varakult üleval. Panin kella helisema, et küpsuskirjandi teemasid kuulata. Mul lapsed kirjutavad ja nõrgakesed nad on, hoian pöialt, et keegi neist läbi ei kuku, väga lihtsad teemad, et annaks ikka midagi paberile panna. Mina valiksin viimase teema, hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu, lihtsalt on mulle kõige südamelähedasem. Oma küpsuskirjandi tegin armastusest, Bulgakovi Meister ja Margarita ja Goethe Fausti põhjal ja mul läks päris hästi, sain 85 punkti. Kahju, et nüüd kirjanduslikke teemasid on nii vähe, aga samas õpilased ju loevad ka minimaalselt. Mulle meeldib enese otsimine, mina elasin sügavalt sisse Margarita või Gretheni rolli ja püüdsin nii tema pilgu läbi avada armastust aastaid kuus? tagasi siis.
Kui nüüd jälle armastusest rääkida, siis kevad õitseb oma täies hiilguses ja ka elu mu ümber ja mina selle sees sillardan: irwadi irw.
Eile oli 13. ja reede, mille sisse jäi ilmelikke juhtumisi.
Kõigepealt helistas mulle Prints, kellest pole ju sügisest saadik midagi enam kuulnud ja küsis, mis laul siis Kassaris kõlas, kui meie kohtusime. Mis laul kõlas kui Merineitsi ja Prints kokku said, kust mina peaksin seda mäletama? Mina pole ju enam ammu merineitsi ja ei tea seda väikest laulu, mis oli rannas maas rannas maas rannas maas Ja nii ütlesingi, et ei mäleta seda laulu, see peale tema, et ole siis elus tubli. Lõpetasin kõne ära. Ma ei saa neist poisikestest aru, võibolla helistab kümne aasta pärast uuesti ja esitab uuesti sama küsimuse, üldsegi ei imestaks..
Ma ei saa Printsist üldse aru, ma vist meeldin talle ikka, aga miks ta pole mind ära unustanud?
Siis ma läksin teatrisse, vaatasin Toompere tükki Sortsid, mis oli ilge jama, läksin sinna Dostojevskit otsima, kes üks mu lemmikkirjanikke, aga keda ma muidugi sealt ei leidnud. Oleksin pidanud etendust rõdult vaatama, siis oleks saanud hea ülevaate lavakujundusest, mis oli tüki tugevamaid külgi. Ja vaheajal puhvetis kord ei tahetud mu käest raha, pidin ise pakkuma ja teinekord taheti rohkem võtta.
Samas oli hea tunne vaadata lava, kus sai ise ka kord Vanemuise rahvaga üles astutud.
Elu on imelik.
Pärast seda läksime Kukusse, kus oli sotsia (kirjandusfestivali) lõpetamine.
Algus oli tore (mitte siiski nii tore kui mõned aastad tagasi Tartus ja illekas) ja lõpp jama ja tüütu, sest meie tüütasid Kuku joodikud.
Aga nüüd on ilm ilus, läen õue ja aga enne seda hakkan Tähetark Meetnasürgi kirja lugema, mis on mu postkasti potsatanud.

0 Comments:

Post a Comment

<< Home