aus ülestunnistus: miks mul/meil ei ole last?

Mind ajendab praegu kirjutama, et ühiskonnas tegeletakse eesti rahva väljasuremise probleemiga. Tahan anda enda kui naise selgituse teemale, et miks mul pole last.
Olen 25-aastane noor naine, kellel on meeldiv töö, kõrharidus, aga olen ometi üksi. Kui mõtlen enda vanemate ja vanavanaemate peale, siis 25-aastaselt oli kõik sugulased juba pereinimesed. Esiemad ja -isad abielllusid ja rajasid endale ühise kodu, mina olen aga sellest loobunud, olen seda järjepidevust katkestamas, miks ometi?
Kui vaatan oma sõbrannasid, siis märkan sarnast olukorda, et me oleme valimas üksinduse.
Ei saa öelda, et see oleks meie vaba valik, et me tahaksime nii elada, paistab, et see on paratamatatu arengutee.
Meil ei teki meestega lähedasi suhteid, et pole võimalustki perekonna loomiseks. Mehed on lihtsalt head sõbrad või tuttavad. Mõni meist on proovinud ka suhtesse astuda, aga õige pea tuleb ilmsiks, et pole armastust js armastust ei tekigi ja keegi meist ei soovi olla suhtes ainult seksi pärast, me pole seda tüüpi naised. Me ei suuda luua armastust. Kui pole armastust, siis ei teki naise kehas ka uut elu, siis ei sünni lapsi. Nii lihtne see ongi.
Püüan tagasi möelda vanavanemate kogemusele, et miks ikkagi abielluti ja perekond loodi? Selle juures polnud muidugi peamine armumistunne, põhjused olid pragmaatilised. Mindi ikkagi paari inimesega, kellega hakati KOOS tööd tegema, et töö oli see, mis inimesi ühendas. Praegu töö ei ühenda, ehk on lootust, et see muutub?
Muidugi võib veel uskuda ja loota helgemat tulevikku, et ühel päeval kõik muutub ja igaüks meist leiab mehe, kes tõesti HOOLIB.