imed

"Jõulud on kummaline aeg," ütlesin Hannesele, kui esimesel pühal lähedase inimese haual seisin.
"Jõulud on imede aeg," teatas tema seepeale ja süütas küünlad kuusepuul põlema keset surnuaeda.
"See on ime, et me üksteisele olemas oleme, isegi siis kui keegi meist on füüsiliselt surnud," tähendasin
"Füüsilisest surmast on hullem mentaalne surm"
"Aga on suhteid, milles vaimne lähedus kestab vaatamata kõikvõimalikele takistustele," üritasin vestluse taas positiivsele rajale tagasi viia.
"Kui kristlikult väljenduda, siis need vaimud tõusevad ülesse. Ületatakse piire nagu teed Sinagi, mu elav hing. "
"Tead, mul on hästi hea meel, et ainult mina nii ei mõtle. Kui Tartust bussiga kodu poole sõitsin, siis juhtusin tahtmatult pealt kuulma nii umbes 18-aastate noormeeste vestlust. Nad vestlesid sellest, kuidas jõulud neile imesid tähendavad. "
"Kõik pole veel kadunud.Kõik kestab edasi," lausus Hannes ja puhus tuld, sest küünlad tahtsid algava lumesaju tõttu kustuda."Kuidas Sa siis imesid oled kogenud jõulude ajal? küsis ta.
"Hämmastavate kokkusaamiste näol. Kohtasin inimest, kes on mulle oluline, kuid keda pole aastaid näinud."
"Tuleta, palun, meelde, mis juhtus möödunud aastal."
"Mul kipub isiklikus elus kuupäevade peale halb mälu olema. Aga ma mäletan, et see oli mineva talve 22.detsember, kui tahtsin sõbrannaga üle mere koju sõita. Jõudsime sadamasse ja nägime, kuidas lained majani välja käisid ja Vormsi laev kiikus merel nagu laps karussellil. Siis oli meile selge, et öö tuleb Haapsalus veeta kuni laine vaibub."
"Mis tegite siis?"
"Läksime muidugi Haapsalu hotellli baari.Nii kui uksest sisse astusin, märkasin K-d, olin ehmatusest tardunud, meie lahkuminekust oli saanud 2 aastat, me polnud vahepeal kohtunud ega midagi üksteisest midagi kuulnud. "
" Ohhoo, mäletan hästi, teie lahkuminek oli nagu ilutulestik. Aga mis sai siis?"
"Vaatamata sõbranna keeldudele, astusin ligi ja ütlesin tere. Tema aga oli teisega ja lausus, et ma segan teda.
Ma ei lahkunud, vaid jäin. Olin ühepool baariletti ja tema teiselpool. Jõllitasime kogu öö teineteist, püüdsime justkui meelde jätta üksteise silmi, huuli... Laulsin talle mõtteis kahte laulu, üks neist oli kerjuse laul, mis algab sõnadega.: kõik roosid ma kingiksin sulle ja teine oli Ljubimaja moja"
"Nagu ühele poluvernikule kohane"
"Kaks nädalat hiljem sain teada, et ta olla välismaale põgenenud ja võibolla ei tulegi enam tagasi"
"Naised tegid poluverniku elu tuliseks, tal ei jäänud muud üle. Armastus on talle endiselt võõras."
"On küll," ohkasin. "Gde moja ljubimaja? küsitakse ühes laulus. See kohtumine oli siiski väga imeline."
Silmitsesin kuusepuud haual. Küll on elav küüünlaleek looduses ilus, imestasin ma. Need kahekse küünalt moodustavad justkui kahesaharulise tähe, mõtlesin endamisi.
"Kaheksaharuline täht on kõrgeima naisjumaluse sümbol, lausus Hannes.
"Ja minu sünnipäev on kaheksandal kuupäeval."
Järsku tuli kõva tuul ja lumesadu ja kõik kaheksa küünalt kustusid. Hannes kummardus iga küünla kohale ja sosistas midagi ja nad süttisid uuesti. Lahkusime surnuaiast.
"Mida Sa küünaldele sosistasid?" pärisin.
"Võlusõnu. "
"Räägi mulle ka..."
"Ma ei saa, aga kui väga aus olla, siis palvetasin, et sa ikka terveks saaksid. Palun, naerata läbi valu, nagu Sa seda ikka oled osanud."
"Hea küll. Ma hoian ennast."
Kõndsisime lumesajus ja selja taha vaadates helendas valgus surnuaiast lähedase inimese haualt.

salapärane sall

Üks tädi käis külas ja tõi mulle salli, ütles, et on Ilmi Kolla oma ja võin seda nädal aega vaadata- rääkisin seda Hannesele kui koju tulin ja peegli ees imetlesin.
"Eredad värvid on mulle sobivad" märkisin ja keerutasin selle 49 aastat vana salliga.
"Kuule, see pole üldse naiste sall!" vaidles Hannes, müksas mind ja trügis ise peegli ette.
"Sa oled täna ilusalongi vahele jätnud, juuksed polegi õlitatud, nii et võid aga julgesti salli proovida"
"Ära narri mind! See kirju sall sobib minu ilusa koguka kaela ümber, kirjud värvid toovad mu veetluse esile. Miks mitte, võin selle endale ka pähe panna, siis minu kaunid kiharad helgivad ja välguvad ja kõik kenad daamid ei saa silmi mu pealt! Pealegi, see sall on Sinule väike ja sobib just mulle"
"Olgu, minu pärast lenda sellega nädal aega ringi. Ilus teine, on kangastelgedel tehtud. Aga vaata et sa tagasi tood, muidu tädi saab kurjaks"
Ei taha tädi kurja silma näha. Pealegi veel Ilmi Kolla pärandus, eks ikka toon tagasi. Aitäh, Gloria!"
"Gloria?!"

Hannes tegi pahandust

Ma ei saa aru, mis päev see küll oli, kaebasin Hannesele kui keset ööd lõpuks tuppa astusin.
"No ja mis siis niiväga oli lahti?" päris Hannes, kes lösutas keset voodit ja kohendas oma hurmavaid- lehvivaid lokke.
"Tahad, ma panen Su lokid põlema" käratasin. "Ma tean väga hästi, et need ei ole sul loomult nii kohevad."
"Ma pole ilus või?" küsis Hannes mossitades
"Muidugi oled, aga tänu üksnes toiduõlile, mis Sa endale pähe plätserdasid."
"Pähh!"
"Sa oleksid võinud piirduda ainult oma lokkide mökerdamisega ja korteriukse rahule jätta." ütlesin talle ja olin juba päris vihane. "Tänu sinule pidin kaks tundi ootama ja uksega nagistama, enne kui lõpuks sisse sain"
"Nu kuule, sa tahad öelda, et ma panin uksesse toiduõli ja seepärast kiilus lukk kinni?" imestas Hannes
"Täpselt. Ma nägin küll, tulid jälle ilusalongist ja haarasid tee pealt toiduõli kaasa. Vudisid enne mind ukseni. Tegid näpud õliseks ja kohendasid oma lokke ning pistsid õlised näpud lukuauku!"
"Tahtsin lihtsalt proovida, kas ma saan sõrmega ukse lahti, anna andeks, minu kui vaimu anded ei ole veel nii kõrgele arenenud, proovisin ületada oma võimeid."
"Sa oled rumal ja mina pidin Sinu teo pärast lukuabisse helistama"
Hannes vaatas mulle süüdlaslikul ilmel otsa ja lausus: "Mul ei ole mõtet Sinuga magada, sest Sa ei tunne midagi, mul ei ole mõtet ka pai teha, sest sa ikka ei tunne midagi. Loeks aga koos raamatut?"
"Loeme, siis me tunneme midagi"

Hannesega voodis

"Ma ei teagi, kas julgen üldse magama jääda," ütlesin Hannesele, kui olin voodisse pugenud ja ennast teki sisse mässinud.
"Mida Sa kardad?," päris tema ja pani põse vastu põske.
"Olen kasse näinud nii tegemas," osutasin osaks langenud õrnushetkele.
"Kass hõõrub ka inimese põse vastu ennast"
"Siis on see mõnus, kuid Sinuga ei tunne ma midagi, sest Sina oled vaid vaim. "
"Kahju Sinust," vastas Hannes ja jätkas minu silitamist.
"Proua Koguja ilmutas unes midagi," asusin asja kallale.
"Nuh, sellepärast ei julge siis magama jääda või? Muidugi, Sa väsitasid härra Koguja ära ning proua võttis lihtsalt ohjad üle, aga mida ta siis näitas, et Sa nii ehmunud oled?"
"Ma nägin kahte surma"
"Kuidas kahte?"
"Kõigepealt oli mu lähedase inimese Maria surm, ainult et Maria oli elus, ta ütles mulle, et pean surnuaeda kindlasti küünla kaasa võtma, kui tema matustele tulen."
"Ära pabista, ta valmistas Sind lihtsalt surmaks ette."
"Ei see pole nii. Maria lebas alasti voodis ja ütles, et hakaku teda juba kirstu panema. Sain aru, et ta laseb end elusalt matta. Siis korraga kadus see värviderohke pilt, mis asendus mustvalge stseeniga vanaisa matustest."
"Mis Sul vanaisa kohta on öelda?"
"Surm võttis ta enne, kui oleksin jõudnud teda lähemalt tundma õppida."
"Mida siis proua Koguja näitas?"
"Vanad naised üleni mustas, räitkud peas, istusid pika laua taga, nende ees lamas kirstus vanaisa, kes oli surnud. "
"Igavene elu Marias!"
"Mida? Seleta lahti!"
"Ära muretse. Proua Kogujale aitas selleks korraks küll,ta on nüüd teistel jahimaadel," lausus Hannes, kes paitas veelkord mu põske ja haihtus äkitsi küünlaleeki.

Päike loojub

"Kas elu on tühisuste tühisus?" küsisin Hanneselt, kes jälle tuppa ilmus, kui küünla süütasin.
"Minu elu oli üks tühi töö ja vaimu närimine," vastas Hannes ja torkis oma hambaid. "Mul on sünnipäevatoidu jäänused ikka veel suus"
"Mis Sul selle sünnipäevaga?"
"Sünnipäev on ehtne näide elu tühisusest."
"Kuidas?" imestasin
"Korraldasin peo. Samas teadsin, et inimesed tulevad mitte sellepärast, et mina neile kallis olen, vaid et nad tahavad minu kulul süüa ja juua."
"Mis kasu Sina sellest said?"
"Väga tabav küsimus. Mõni tõi kingitusi, mis ei rõõmustanud mind, sest sain aru, milleks inimesed tulid."
"Kuidas siis pidu oli?"
"Tühine. See oli üks tuim söömine ja joomine. Rääkida polnud meil üksteisega midagi. Ei suutnud oma sünnipäeva pärast rõõmustada"
"Su elus oli vähe rõõmu..."
"Mul ei olnudki rõõmu. Ükskord kohtasin naist, ta oli ka lumekuninganna. Siis olin veel väike ja ilus poisike, kui ta tarvitas mind. Kasvasin suuremaks ja selgus, et polegi tema lossi kinni pandud, vaid võisin sealt minema jalutada. "
"Jumalale see meeldis"
"Jah, aga see oli ka tühi töö. Alles pärast surma võin siin Sinu kõrval elust rõõmu tundma õppida."
Mulle hakkas koitma, et jutuajamine muutub liiga tõsiseks ja ütlesin Hannesele: "Laseme härra Kogujal nüüd magama jääda."
"Muidugi. Ta on ära väsinud, liiga kaua oleme lasknud tal meiega rääkida."
Hannes võttis minu volditud paberlennuki, istus selle peale ja oligi äkitisi kadunud
"Päike loojub" laususin endale ja süütasin veel teise küünla.

Hannesega poes

Alati hakkab pea valutama, kui pean sisseoste tegema mõnes suures kaubanduskeskuses. Et seda vältida, läksin kodukoha lähedasse poeurkasse.
"Nuh, mida siis täna sööme?" küsis Hannes ja võttis mu käevangu, kui lihaleti ette marssisin.
"Täna on reede õhtu, mis tähendab seda, et kinderid ning tööinimesed lähevad välja pidutsema, siis mina mõtlen aega hoopis koduselt veeta," tutvustasin Hannesele omi plaane.
"Väga mõistlik Sinust. Mida kokkad?"
"Keedan kartuleid ja valmistan hakklihakastet, mida võin rikastada marineeritud hapukurgisalatiga(kodu-hiiumaine)"
"Mmm... Kõlab väga isuäratavalt. Aga Sul on juba piisavalt vanust ka, et perenaise kätt harjutada!"
"Mis Sa plärad!" käratasin
"Kujutle, Sul sünnib laps, kes sirgub parajaks põngerjaks. Oleks küll kole, kui emme ei oskaks süüa teha. Tatikal on kõht tühi ja kerjab naabriperedes suutäisi, sest oma ema istub kohvikus ja pläkutab sõbrannadega," kujutles Hannes mu pereelu ette ja tunnustas õhtust ettevõtmist: "Oled ikka tubli, et panni ja poti kätte võtad, harjutamine teeb meistriks!"
"Sellise jutu peale läheb mul üldse vaaritamise isu ära ja põrutan praegu kohe siit baari!"vihastasin
"Ei lähe Sa kuhugi!" lausus Hannes ja lohistas mind mööda poodi ning seletas: "Sa käitud poes nagu mees. Võtad ruttu asjad ja kaod. Oleksid nagu palavikus."
"Mind tababki poes palavik, eriti täna," sõnasin mürgiselt.
"Ja millegipärast rabad kassa juures kaks kilekotti, kuigi on ettenähtud üks, miks nii?" õrritas Hannes
"Sellepärast, et pole tänaseni rebimist ära õppinud. Algkooli käsitöökursus jäi lihtsalt vahele. "
"Muidugi, seda on Sinust kaugele näha. Vaata, seal piimaleti juures on ühel vanaeidel pea laiali otsas, mine vaata, mis tal viga on."
Seisatasin tädikese kõrvale kohukesi uurima.
"Armas laps, ütle mulle ometi, mis ma küll poest pean ostma?" pöördus eideke minu poole ja jätkas:" Mul jäid prillid koju. Ole hea laps ja loe ette, mis siin paberil kirjas on." Võtsin lehe pihku ja lugesin: "Poest vaja tuua pakk võid, päts leiba, pakk piima ja kommikarp."
"Mida? Mida?" ei saanud eideke aru
Huvitav küll, miks pean kõike kaks korda rääkima, kas viga on minus või on inimesed tõesti kurdid.
Karjusin üle poe: "Leib, piim, või, kommikarp!"
"Ah-ah. Ole Sa tänatud, armas laps, teinekord panen prillid ette!"
Kohustusest vabana sammusin kassa suunas, kus Hannes juba lehvitas kommipakiga ja hüüdis:"Sa olid eidekesega abivalmis, võid endale lubada oma lemmikuid- pakk Tõmmu komme"
"Hurraa!" hõiskasin, kui Hannes kommikoti korvi lennutas.

Väikesed üllatused

Tulin Zavoodist peolt ja jalutasin öises Tartus. Panin käe mantli taskusse ja üllatusega avastasin sealt kommikoti. Kas pole tore, käia öös mööda linna kodu poole ja mugida maiustusi, mõtlesin. Tundsin, et keegi sikutab mind varrukast.
"Hannes, Sina või? küsisin
"Mina jah, kes siis veel. Kuule, enne kui koju magama ära lähed, tule hüppa minuga siit tee äärsest majast läbi," lausus ta.
Hämmelduses järgnesin talle.
Trepikojas teatas Hannes:"Siin elavad head inimesed ja nad kõik väärivad väikest kingitust. Sina saad seda teha, sest Sul on kommid taskus ja minul on jupp nööri. Mis oleks, kui seoksime hea inimese korteri ukselingi külge trühvlikommikese?"
"See on küll väärt mõte!" kiitsin Hannest.
"Nii, esimesel korrusel elab tädi Selma, kes viib hulkuvatele kassidele alati süüa. Mina arvan, et temale on kohe kindlasti vaja üht ilusat kompukest."
"Muidugi. Tädi Selma on mõtleb kodutute loomade peale, ta on igati ära teeninud väikese üllatuse," nõustusin Hannesega ja elavnesin:"Mõtle kui tore, hommikul hakkab tädi Selma turule minema, et kassidele silku osta ja saab kodust väljudest suu magusaks. " Sidusin tema ukse külge kommikese, mille paberil oli liblikaid kujutatud.
"Siin aga, korteris 78 elab onu Aksel," jätkas Hannes majaelanike tutvustamist. "Tema on hea inimene. Peatub autoga sõites alati sebra juures ja laseb inimesed üle tee. Ka tema väärib meelespidamist"
"Loomulikult" laususin ja sidusin lumememmede pildiga kompveki.
"Teisel korrusel elab aga proua Marta, kes on väga tubli naisterahvas. Ta on majas ainuke inimene, kes trepikoda viitsib pesta. Hea südamega teine, teeb ühiskondlik-kasulikku tööd" kiitis Hannes Martat. Panin temale trühvlikommi, mille ümbrisel olid punnis kõhuga väikesed mehikesed.
"Viimasel korrusel elab tädi Maimu, kes on väga tähelepanelik kõige suhtes. Varahommikust hilisööni peab akna peal vahti. Nagu ikka vanadel inimestel, nii ka temal läheb öösiti uni ära, ka siis vaatab, mis väljas teoksil. Tema harrastab naabrivalvet, seepärast pole majas vargusi"
"Igati usin mammike." Sidusin talle punaste südametega trühvlikommi.
"Tema vastas elab aga üliõpilane Entu. Erinevalt oma eakaaslastest armastab Entu puhtust ja viib igal hommikul prügiämbri välja."
"Imeltusväärne, tahaks endale ka sellist meest, " ütlesin ja sidusin üliõpilase korteri uksele helesininste pilvekestega kompveki.
"Igatahes on Su tänane ülesanne täidetud ja võid koju magama minna," andis Hannes loa.
"Vähemalt taastasin nende inimeste usu päkapikkudesse, " naljatasin ja muutusin äkki tõsiseks ja küsisin Hanneselt:" Ütle, kas Sa surmaga malet oled mänginud?"
"Olen küll, siis mängisin kui elus olin."
"Kes võitis?"
"Surm. Miks sa küsid? Ma vaatan, et oled kägarasse tõmbunud ja läkastad seal midagi"
"Sülitan verd. Ma sülitan ikka verd, kui olen kõvasti pidutsenud."
"See tähendab, et surm mängib ka Sinuga malet."
"Ma tean seda."
"Head und Sulle!"
"Und" ültesin ja seadsin sammud kodu poole.