konnalik masendus

Novembrikuu pole mulle kunagi meeldinud, alati olen siis ennast kõige halvemini tundud. Täna oli lihtsalt halb päev, ma ei suutnud endast midagi eriti vist anda, nii tundus mulle, selline läbikukkunud tunne oli. Olen väsinud ja vaimselt tühi.
Pärast tööpäeva lõppu puhkesin lihtsalt nutma. Aga justkui teades minu rasket olukorda, helistas mulle siis ema, kas tõesti emasüda tunnetab kõike nii hästi?
Tuleb meelde aeg nii kümme aastat tagasi, kui olin psühhiliselt ikka väga läbi, aga kus siis emasüda oli, miks siis pidin üksi läbi elama??? Muidugi, tegelikult ei olnud siis väga üksi, mul oli ju Pianist, kes mind sisuliselt ikkagi august välja tiris... Pean teda selle eest alati meeles ja kui on vaja, siis saame jällegi kord kokku või kirjutame?
Täna käisin veel tantsimas,mis mõjub alati hästi mu vaimsele tervisele ja õhtul rääkisin msn-s tagasipöördunud kalli sõbraga, kes andis lootust, et läheb paremaks... ja ütles, et algas konna aasta???
Ma tahan armastada ja armatseda, aga mulle ei anta seda võimalust, igatahes mitte praegu.
Selja taga varitseb mind surm ja mis siis, las passib seal, ma pole ju ainuke ja mis see teadmine ikka annab, et võin surra vähki? Homme pean arstile helistama, vastik....