sõbra käsi

Kui sõprus pole tegelikult puhas sõprus, siis ei oskagi midagi enam öelda. Mis see siis on üldse? Ma hoolisin temast aastaid tagasi ja hoolin ka täna, kui ta äkitsi tuli tagasi ja tervitasin teda esmakordselt ühe suudlusega, mis oli nüüd üle piiri astumine, kuigi tegelikult on kõik ikka endistviisi ja mulle ei pakuta kunagi vastuarmastust, ei oh ei, seda nüüd mitte, ainult sõprust ikka. Mulle pole ju tegelikult midagi rohkem vaja. Ma olen olemas, kui mind vajatakse, kuulan ja lohutan ja puhun haigele kohale peale, aga korraga libastusin... Tegelikult on kõik vanaviisi, me pole muutunud, ulatan endiselt sõbra käe, mis sest, et kõik, mida tunnen, pean vaikima maha...
Aga kes minu haigele kohale peale puhub???