printsrüütlist ja õppetundidest

Ta tuli juba järgmisel päeval minu juurde, täiesti spontaanselt ja ettekavatsemata. See oli väga ilus. Jumalaema vastas kuidagi väga kiirelt ja otsekoheselt.. Palvetada tuleb südamest, kes koputab, sellele avatakse... Kuigi oli pühapäev ja ma mõtlesin jälle kirikusse minna, aga helises telefon ja ta ütles, et tuleb...
See kõik on nii totter, et ei suuda kirja panna... Ta sai teada, kes ma olen, mitte päriselt, aga peaaegu, noh vähemasti olen ma nüüd mitte 17 vaid 22-aastane neiu.
Esmaspäeval oli tööl väga imelik olla, polnud ju pea silmatäidki maganud, aga ma olen alati omas elemendis, vaatamata tormilistele öödele...
Tööl sain ka vajaliku õppetunni, edaspidi katsun negatiivset kultuurishokki mitte ette võtta, et kunst kuulub valitud inimestele mitte aga massidele, vaesed noored inimesed said Vertovi filmist Inimene kaameraga tohutult halva elamuse ja peavad mind vist idioodiks, et võin sellest vaimustatud olla. Mul on keel sõlmes ja aju umbes, aitab, rohkem praegu ei kirjuta, olen vähe maganud ka, unelen veel eilses öös.