nii ja naa...
Olen tahtnud väga paljudest asjadest kirjutada, aga pole mahti olnud.
Teadlikult väldin siin ühiskonda puudutavaid teemasid, eelkõige seepärast, et oma igapäevases töös tegelen pidevalt Eesti ühiskonnas toimuvaga ja seetõttu otsin blogis unustust või eemaleviibimist argipäevamuredest. See pilt, mis tänasest Eestist avaneb, teeb väga kurvaks ja ma ei taha siin haliseda ja pole jõudu sellest kirjutada, niivõrd valus on, et eelistan vaikida. Kunagi kindlasti kirjutan, kui suudan, aga siis teises vormis. Ma arvan, et üheks moraalse allakäigu põhjuseks on religiooni puudumine paljude eesti inimeste eludes. Religioon tähendab mulle eelkõige väärtussüsteemi. Religiooni kaudu olen õppinud austust, sallivust, alandlikkust, inimlikkust, mõistmist, hoolimist jne Inimesi tähele pannes olen märganud, et religiooni puudumine teeb inimesed kurjaks...
Muidugi teen vigu, teen palju vigu, aga inimestele ON jätkuvalt Jumalat vaja, siis suudavad nad inimväärselt elada.
Niisiis tagasi mikrotasandile.
Kodus käisin. Lugesin hoolega vanu ajalehti ja uudistasin oma raamaturiiulilt. Ikka märkan, et mida on kadunud ja ühtteist on juurde tekkinud, justkui tegutseks keegi võlur minus riiulis. Niisiis kadunud oli Rummo mõnus lasteraamat "Kokku kolm juttu," juurde aga tekkinud Kaugveri "Teel isa juurde," mille ahnelt ka endale haarasin. Kadunud lasteraamatu pärast polnud aega lamenti lüüa, pidin kiiremas korras jälle lahkuma... Aga Kaugver on eesti kirjandusest viimasel ajal minu lemmikuks saanud, kuna oli rohkem aega enda jaoks, siis lugesin Huxley "Hea uus ilm," mis mõjus hämmastavalt tänapäevasena, justkui oleksime juba selles totalitaarses olmeparadiisis, kõige selgemalt tunnetasin seda kõike, millest Huxley kirjutab, mõned aastad tagasi, kui USA-s elasin, vabaduse puudumine ilmneb just seal kõige ehedamini...
Teadlikult väldin siin ühiskonda puudutavaid teemasid, eelkõige seepärast, et oma igapäevases töös tegelen pidevalt Eesti ühiskonnas toimuvaga ja seetõttu otsin blogis unustust või eemaleviibimist argipäevamuredest. See pilt, mis tänasest Eestist avaneb, teeb väga kurvaks ja ma ei taha siin haliseda ja pole jõudu sellest kirjutada, niivõrd valus on, et eelistan vaikida. Kunagi kindlasti kirjutan, kui suudan, aga siis teises vormis. Ma arvan, et üheks moraalse allakäigu põhjuseks on religiooni puudumine paljude eesti inimeste eludes. Religioon tähendab mulle eelkõige väärtussüsteemi. Religiooni kaudu olen õppinud austust, sallivust, alandlikkust, inimlikkust, mõistmist, hoolimist jne Inimesi tähele pannes olen märganud, et religiooni puudumine teeb inimesed kurjaks...
Muidugi teen vigu, teen palju vigu, aga inimestele ON jätkuvalt Jumalat vaja, siis suudavad nad inimväärselt elada.
Niisiis tagasi mikrotasandile.
Kodus käisin. Lugesin hoolega vanu ajalehti ja uudistasin oma raamaturiiulilt. Ikka märkan, et mida on kadunud ja ühtteist on juurde tekkinud, justkui tegutseks keegi võlur minus riiulis. Niisiis kadunud oli Rummo mõnus lasteraamat "Kokku kolm juttu," juurde aga tekkinud Kaugveri "Teel isa juurde," mille ahnelt ka endale haarasin. Kadunud lasteraamatu pärast polnud aega lamenti lüüa, pidin kiiremas korras jälle lahkuma... Aga Kaugver on eesti kirjandusest viimasel ajal minu lemmikuks saanud, kuna oli rohkem aega enda jaoks, siis lugesin Huxley "Hea uus ilm," mis mõjus hämmastavalt tänapäevasena, justkui oleksime juba selles totalitaarses olmeparadiisis, kõige selgemalt tunnetasin seda kõike, millest Huxley kirjutab, mõned aastad tagasi, kui USA-s elasin, vabaduse puudumine ilmneb just seal kõige ehedamini...
posted by Krüsanteem at 4:32 AM
1 Comments:
Näed sa siis, üle pika aja sattusin siia lugema. Tead, sa näed asja õigesti, tõepoolest on tänapäeva ühiskonnas väärtussüsteem paigast, kuid mina näiteks ei näe selle taga jumala puudumist. Minu arvates ei pea keegi usklikuks hakkama. Usk on piirang. See piirab inimest ja tema käitumist. Aga Eesti inimene ei salli piiranguid. Vähemalt 15 aastat või võib-olla natuke kauemgi veel ei salli piiranguid. Ma ei peagi ilmselt oma väidet argumenteerima, me kõik teame, milline ajalugu meie riigil seljataga on. Väärtushinnangud on minu arvates midagi sellist, mille peaksid vanemad lapsele kodust kaasa andma, sisse kasvatama. Siit tulevad aga hoopis muud probleemid - vanematel pole aega lastega tegeleda, hirmsasti on vaja pappi teenida. Ühesõnaga, pead võib murda siin igatepidi, kuid minu arvamus on see, et Eesti ühiskond on praegu liiga toores selleks, et siit midagi oodata. Liiga katki, õigemini...
Post a Comment
<< Home