nostalgia

Mõnikord loen vanu kirju, mis olen oma lähedastele sõpradele saatnud. kummaline tunne on neid sirvida, hinge tuleb seletamatu valu,nukrus, piinlikkus.
2004. aastal kirjutasin siis ühele sõbrale järgmised read, loodan, et keegi ei pahanda, et need siin ära toon, kuid huvitav on meelde tuletada, mis valud mind siis piinasid veel:
(ei tasu pahandada ka suure algustähe ja teatavate kirjavahemärkide puudumise peale, pole ette nähtud, et neid siin praegu märgata võiks, pealegi oli kirjasõbraga sõlmitud kokkulepe, kasutada ainult väikseid tähti)

"ma ei ole sind unustanud. aeg voolab, see on paratamatu, mässa mis sa
mässa, aga selle vastu ei saa.

see et ka tantsija võib ülikonda kanda. mulle igatahes meeldib. vähemalt
on natukenegi siin ilmas veel midagi mehelikku.

ilm on ilus ja elu on fantastiline.

mind küll haiguses süüdistada ei saa, sest olen päris kaua terve olnud,
aga ehk on minus mingi "negatiivne" mõju või kuidas?

millega oled vahepeal tegelenud? "

k.