naise mured

Kuigi tunnen ennast hästi, on tervisega midagi lahti., veri annab sellest märku. Jaanuarikuusse sain alles uuringutele aja. Tartu arstid võtaksid mind muidugi varem ette, aga ma pole ju Tartus. Need viimased kuud Tartus olid kohutavad, jooksin ainult arstide vahet, aga nad juhatasid mind siiski õigele teele, Tallinnas poleks seda tõenäoliselt üldse tehtud. Meil kõigil on oma saatus.
Ma elan selle üle, juhul kui peaks midagi halba olema. Paratamatult kerkivad sellised küsimused: Kas ma lähen lõikusele nüüd või kümne aasta pärast või pääsen sellest üldse? Kas ma üldse kunagi rasestun ja sünnitan lapse? (Siiamaani pole se ju õnnestunud, kuigi pole ka tahtnud) On see üldse tähtis? Kas Jumal karistab mind nii sellepärast, et kunagi loobusin mehest, keda südamest armastasin?
Ma ei mõtle enam sellele. Jõin natuke konjakit õhtul ja vaatasin filmi, hommikul tantsisin üle mitme aasta, sain ka Alegriase muusika, seetõttu oli mõtet ka asjal, eks paistab, kas tuleb jälle perekondlikul jõulupeol üle astuda võib piirdub see vaid Tallinnaga, juhul kui üldse kavatsen siin üldse üles astuda, tundides on alati lahedam kui laval.
Mul on mõte kirjutama hakata, seekord uuelt lehelküljelt, poolelijäänud asjad jäägu pooleli, ma ei ta tehtud töö juurde tagasi pöörduda.

konnalik masendus

Novembrikuu pole mulle kunagi meeldinud, alati olen siis ennast kõige halvemini tundud. Täna oli lihtsalt halb päev, ma ei suutnud endast midagi eriti vist anda, nii tundus mulle, selline läbikukkunud tunne oli. Olen väsinud ja vaimselt tühi.
Pärast tööpäeva lõppu puhkesin lihtsalt nutma. Aga justkui teades minu rasket olukorda, helistas mulle siis ema, kas tõesti emasüda tunnetab kõike nii hästi?
Tuleb meelde aeg nii kümme aastat tagasi, kui olin psühhiliselt ikka väga läbi, aga kus siis emasüda oli, miks siis pidin üksi läbi elama??? Muidugi, tegelikult ei olnud siis väga üksi, mul oli ju Pianist, kes mind sisuliselt ikkagi august välja tiris... Pean teda selle eest alati meeles ja kui on vaja, siis saame jällegi kord kokku või kirjutame?
Täna käisin veel tantsimas,mis mõjub alati hästi mu vaimsele tervisele ja õhtul rääkisin msn-s tagasipöördunud kalli sõbraga, kes andis lootust, et läheb paremaks... ja ütles, et algas konna aasta???
Ma tahan armastada ja armatseda, aga mulle ei anta seda võimalust, igatahes mitte praegu.
Selja taga varitseb mind surm ja mis siis, las passib seal, ma pole ju ainuke ja mis see teadmine ikka annab, et võin surra vähki? Homme pean arstile helistama, vastik....

nostalgia

Mõnikord loen vanu kirju, mis olen oma lähedastele sõpradele saatnud. kummaline tunne on neid sirvida, hinge tuleb seletamatu valu,nukrus, piinlikkus.
2004. aastal kirjutasin siis ühele sõbrale järgmised read, loodan, et keegi ei pahanda, et need siin ära toon, kuid huvitav on meelde tuletada, mis valud mind siis piinasid veel:
(ei tasu pahandada ka suure algustähe ja teatavate kirjavahemärkide puudumise peale, pole ette nähtud, et neid siin praegu märgata võiks, pealegi oli kirjasõbraga sõlmitud kokkulepe, kasutada ainult väikseid tähti)

"ma ei ole sind unustanud. aeg voolab, see on paratamatu, mässa mis sa
mässa, aga selle vastu ei saa.

see et ka tantsija võib ülikonda kanda. mulle igatahes meeldib. vähemalt
on natukenegi siin ilmas veel midagi mehelikku.

ilm on ilus ja elu on fantastiline.

mind küll haiguses süüdistada ei saa, sest olen päris kaua terve olnud,
aga ehk on minus mingi "negatiivne" mõju või kuidas?

millega oled vahepeal tegelenud? "

k.

sõbra käsi

Kui sõprus pole tegelikult puhas sõprus, siis ei oskagi midagi enam öelda. Mis see siis on üldse? Ma hoolisin temast aastaid tagasi ja hoolin ka täna, kui ta äkitsi tuli tagasi ja tervitasin teda esmakordselt ühe suudlusega, mis oli nüüd üle piiri astumine, kuigi tegelikult on kõik ikka endistviisi ja mulle ei pakuta kunagi vastuarmastust, ei oh ei, seda nüüd mitte, ainult sõprust ikka. Mulle pole ju tegelikult midagi rohkem vaja. Ma olen olemas, kui mind vajatakse, kuulan ja lohutan ja puhun haigele kohale peale, aga korraga libastusin... Tegelikult on kõik vanaviisi, me pole muutunud, ulatan endiselt sõbra käe, mis sest, et kõik, mida tunnen, pean vaikima maha...
Aga kes minu haigele kohale peale puhub???

Eesti vanasõnad minu elu kohta

Minu elus on erinevaid perioode olnud, toon välja mõned eesti vanasõnad, mis iseloomustavad mind naisena:

"Ennem aus vanatüdruk, kui viletsa mehe naine"
"Ilus naine on silma paradiis, hinge põrgu, rahakoti puhastustuli"
"Kuri naine kuuks ajaks, hea naine eluksajaks"
"Liha kondi ümber, naine naba alt kõige magusam"
Kui mees joob, põleb pool maja, kui naine joob, terve maja"
"Kui mees üle aisa lööb, siis on nagu aknast välja süljata, aga kui naine üle aisa lööb, nagu aknast sisse süljata"
"Mees annab mehele nõu, naine hukutab naist taga"
Naine on kaks korda elus armas, siis kui ta võetaks, ja siis, kui ta maetaks"
"Naine on maja lukk"
"See pole õige naine, kes ei jaksa toita kaks last ja meest"
"Võta naine rannamaalt, siis saad silku odavalt"
"Nii kaua kui pudrupada peale tulelt maha tõstmist põrandal veel keeb, ei tohi mees vastu hakata, kui naine teda sel ajal peksab"
"Tragi naine on tige, hea ja mahe on töö juures tossukene"
"Vana naine on noore mehe narr, noor naine vana mehe kann"
"Parem auga vanatüdruk, kui häbiga naine"
"Ilusal tüdrukul on peigmehi iga sõrme jaoks"
"Kolm päeva enne surma kaob tüdruku mehelesaamise lootus"
"Laps- tüdruku häbi, naise au"
"Pealejaanipäevane kask ja leeritud tüdruk ei lõhna"
"Kui tüdruk 25 aastat vanaks saab, siis on juba hundi hais tema juures"
"Tüdrukuna tui, naisena nui"
"Vanatüdrukul sünnivad lapsed ikka pühast vaimust ja porikärbsest"
"Vanatüdruku nimi on ikka ausam kui varsaga tüdruku nimi"
"Hea mees ehitab naise, kuri mees kulutab naise"
"Ema pilli järele tantsib pere"

nii ja naa...

Olen tahtnud väga paljudest asjadest kirjutada, aga pole mahti olnud.
Teadlikult väldin siin ühiskonda puudutavaid teemasid, eelkõige seepärast, et oma igapäevases töös tegelen pidevalt Eesti ühiskonnas toimuvaga ja seetõttu otsin blogis unustust või eemaleviibimist argipäevamuredest. See pilt, mis tänasest Eestist avaneb, teeb väga kurvaks ja ma ei taha siin haliseda ja pole jõudu sellest kirjutada, niivõrd valus on, et eelistan vaikida. Kunagi kindlasti kirjutan, kui suudan, aga siis teises vormis. Ma arvan, et üheks moraalse allakäigu põhjuseks on religiooni puudumine paljude eesti inimeste eludes. Religioon tähendab mulle eelkõige väärtussüsteemi. Religiooni kaudu olen õppinud austust, sallivust, alandlikkust, inimlikkust, mõistmist, hoolimist jne Inimesi tähele pannes olen märganud, et religiooni puudumine teeb inimesed kurjaks...
Muidugi teen vigu, teen palju vigu, aga inimestele ON jätkuvalt Jumalat vaja, siis suudavad nad inimväärselt elada.
Niisiis tagasi mikrotasandile.
Kodus käisin. Lugesin hoolega vanu ajalehti ja uudistasin oma raamaturiiulilt. Ikka märkan, et mida on kadunud ja ühtteist on juurde tekkinud, justkui tegutseks keegi võlur minus riiulis. Niisiis kadunud oli Rummo mõnus lasteraamat "Kokku kolm juttu," juurde aga tekkinud Kaugveri "Teel isa juurde," mille ahnelt ka endale haarasin. Kadunud lasteraamatu pärast polnud aega lamenti lüüa, pidin kiiremas korras jälle lahkuma... Aga Kaugver on eesti kirjandusest viimasel ajal minu lemmikuks saanud, kuna oli rohkem aega enda jaoks, siis lugesin Huxley "Hea uus ilm," mis mõjus hämmastavalt tänapäevasena, justkui oleksime juba selles totalitaarses olmeparadiisis, kõige selgemalt tunnetasin seda kõike, millest Huxley kirjutab, mõned aastad tagasi, kui USA-s elasin, vabaduse puudumine ilmneb just seal kõige ehedamini...