pronkssõdurist laste pilgu läbi

Lasin 9. klassis lastel kirjutada essee teemal: "Eestlaste ja venelaste suhted pronkssõduri teisaldamise näitel" Toon siia ära mõned nende mõtted, mis endale välja kirjutasin. Oli neid, kes rõõmu valmistasid ja samas ka muret tekitavaid ideid kasvava noorsoo hulgas.
Kõigepealt siis toredad mõtted nende arutlustest.
"Ma arvan, et pronkssõdurit ei oleks olnud vaja teisaldada, kui venelased poleks alustanud provokatsiooni"
"Tunnen venelasi, kellel on selle sündmuse pärast häbi"
"Rahvuslik vihkamine ei vii kuhugi, see ei muuda ajalugu"
"Loomulikult ei ole e kõik venelased eestlaste suhtes halvustavad, sest leidub ka palju neid inimesi, kellel on häbi oma kaasrahva tegude pärast ja kes on eestlastega alati hästi läbi saanud"
"Ainus asi, mis Eesti valitsus on valesti teinud, on pronkssõduri säilitamine peale Eesti taasiseseisvumist"
"Tegelikult oleks võinud kõik see sõda ja rüüstamine ära jääda, kuna alati on ju võimalus asjad selgeks rääkida"

Nüüd siis need mõtted, mis mulle hirmu, muret ja kurbust valmistavad.

"Olen täiesti nõus vanemate inimestega, kelle põhimõtteks on: pistame kõik rahulolematud venelased koos Savisaare ja pronkstükikesega Tallinn-Moskva rongi peale ja saadame nad Siberimaale tagasi. Jätkem venelased ilma Eesti kodakondsusest!"

"Massirahutuste ajal provokaatoriteks olnud inimestel tuleks ära võtta elamisluba Eestis ning nad tuleks saata Venemaale"

"Eestlasi ja venelasi võib nimetada vihavaenlasteks"

"Kuna venelased on läbi ajaloo olnud eestlaste iseseisvumise vastu, siis ei muutu nende arvamus ka tulevikus või kui muutub, siis ei tule see kergelt"

"Kõik venelased, kes Eestit ja Eesti korda ei austa, tuleks siit minema saata ja kes märatsesid, need tuleks vangi panna"

"Eestlased on töökad ja tragid, venelased alati ülbed ja uhked"

Noorte mõtteid on alati huvitav lugeda, sest neis kajastub eesti rahva tulevik.
Lähen istun jälle Krahlis ja vaatan ka teise klassi tööd üle, et mis sealt välja koorub siis.

Ja päike tuli välja

Olen lootusetult armunud. Kohtasin ühte vana hinge, kelle kohe ära tundsin. Ma isegi teadsin, mis ta nimi on, ilma et me oleks selles elus varem kohtunud, sisemine hääl minus hakkas lihtsalt rääkima, tundsin ta ära.
Kohtasin teda öösel ja ühel peol. Minus tekkis vastupandamatu tahe teda hoida ja armastada, samas tean, et see on lootusetu, sest mul lihtsalt ei ole ses vallas õnne. Hommikul jalutasime koos kodu poole kuni läksid lahku. Aga me siiski suudlesime ja päike tuli välja.
Nüüd kohtun tema sõpradega (n t Tähetark Meetnasürk, kes oma meesšovinismiga mind välja vihastas, võibolla tuleb sellest veel juttu), et kuulda uudiseid ta kohta, loen tema kirjutatud artikleid ja kuulan tema kirjutatud muusikat ja vaimustun iga hetkega sellest mehest üha enam. Pagana lootusetu ikka olen.

aus ülestunnistus: miks mul/meil ei ole last?

Mind ajendab praegu kirjutama, et ühiskonnas tegeletakse eesti rahva väljasuremise probleemiga. Tahan anda enda kui naise selgituse teemale, et miks mul pole last.
Olen 25-aastane noor naine, kellel on meeldiv töö, kõrharidus, aga olen ometi üksi. Kui mõtlen enda vanemate ja vanavanaemate peale, siis 25-aastaselt oli kõik sugulased juba pereinimesed. Esiemad ja -isad abielllusid ja rajasid endale ühise kodu, mina olen aga sellest loobunud, olen seda järjepidevust katkestamas, miks ometi?
Kui vaatan oma sõbrannasid, siis märkan sarnast olukorda, et me oleme valimas üksinduse.
Ei saa öelda, et see oleks meie vaba valik, et me tahaksime nii elada, paistab, et see on paratamatatu arengutee.
Meil ei teki meestega lähedasi suhteid, et pole võimalustki perekonna loomiseks. Mehed on lihtsalt head sõbrad või tuttavad. Mõni meist on proovinud ka suhtesse astuda, aga õige pea tuleb ilmsiks, et pole armastust js armastust ei tekigi ja keegi meist ei soovi olla suhtes ainult seksi pärast, me pole seda tüüpi naised. Me ei suuda luua armastust. Kui pole armastust, siis ei teki naise kehas ka uut elu, siis ei sünni lapsi. Nii lihtne see ongi.
Püüan tagasi möelda vanavanemate kogemusele, et miks ikkagi abielluti ja perekond loodi? Selle juures polnud muidugi peamine armumistunne, põhjused olid pragmaatilised. Mindi ikkagi paari inimesega, kellega hakati KOOS tööd tegema, et töö oli see, mis inimesi ühendas. Praegu töö ei ühenda, ehk on lootust, et see muutub?
Muidugi võib veel uskuda ja loota helgemat tulevikku, et ühel päeval kõik muutub ja igaüks meist leiab mehe, kes tõesti HOOLIB.

Põrandaalune moslem

Täna oli tunnis vene tüdrukutega huvitav dialoog.
Tüdrukud: "Õpetaja, mis usku Teie olete? Meie oleme vene õigeusku"
K:" Olen kristlane, ristitud luteri kirikus"
Tüdrukud:" Ahhaa, aga tegelikult olete Te põrandaalune moslem"

Nii mõnigi õpilane muutub üha armsamaks ja eriti meeldivad mulle just vene päritolu õpilased, kohati on nad rohkem eestlased kui eestlased ise.

P.S. Reede õhtu möödub siis tubaselt ja vaikselt. Olen üksi oma Talllinna kodus. Keegi ei helista mulle ega räägi minuga msn-s ja mina ei suhtle kellegagi.
Vaatasin just filmi "Doktor Živago" ja nutsin südamest, elasin nii tugevasti sisse lihtsalt ja tekkis mõte Pasternak käsile võtta.
Aga nüüd siis võtan sooja kohvi ja häid komme kõrvale ja asun lugema Stalini ja helilooja Šostakovitši omavahelistest suhetest, mine tea, äkki saan täna veelkord nutta, olen ikka täielikult vene kultuuri embuses.

jõudehetked

Mu pühapäeva hommikud on pikad. Mis on siis tänase päeva sisu? Kuulan raadiost saadet kodu- ja rändrotist ja limpsin šokolaadi, mis on läinud akna peal sulama. Kirun ennast, et magan pühapäeviti nii kaua, et ei jõua kuidagi kirikusse. Tuleb õue minna.
Eile sai käidud luuleõhtul. Mul hakkasid Tsvetajeva luulest käed värisema ja tegin seepeale ühe suitsu. Tegelikult ma ei suitseta, aga otsin alati emotsinaalset elementi.

http://en.wikipedia.org/wiki/Marina_Tsvetaeva

Põgene, vaba laps!

Nägin täna unes, et sain poja ja sünnitus oli kerge. Mina, kes ma olen alati tütart tahtnud, sain unes nüüd poja... Panin talle nimeks Martin, mis on ju lausa irvitamine "Martinite ajastu" üle.
Istusin Marie Antoniette ga Von Krahlis ja mõtlesime elu mõttetuse üle, jõime, sõime, tegime suitsu ja pidasime aru, kas õnnestub elusana koju jõuda (neljapäeval jäin kristallöösse Pärnu maanteel). Ma tegelikult ei suitseta, aga hakkasin uue aasta hommikul 2007 Kukus tõmbama ja vahel, ülimõnusas seltskonnas, tuleb ikka ette... Rääkisime alatusest, huvitav, et meie mõlemate probleemid on tegelikult nii sarnased, et ikka alatus, alatus ja veelkord alatus, mis aina süveneb... ja miks me ikka nii üksikud oleme? Valame oma valu kirjatükkidesse, tema on muidugi ses suhtes nobedam käsi.
Ilusad, noored ja targad naised jäävad üksikuteks... me peaksime oma vennaskonna looma, sest meid polegi nii vähe...
Aga märkan ühte head joont elus: kui üks inimene lahkub, (mask on langenud) tuleb teine ellu asemele, aga see võib avalduda mõnel teisel tasandil siis.
Jube palju üleelamisi on olnud, hea meel, et pole sisemiselt kokku vajunud ja teiselt poolt on tore, et kiviga või pudeliga vastu pead ei saanud... Tore, et elusa ja tervena reede hommikul riigieksami komisjoni jõudsin, kui madinaks läks, vasardas kesklinnas mu peas ainult üks mõte: ma ei tohi viga saada, sest mul on homme lastega eksam. Õnneks jätkus mul sel ööl kainet mõistust ja kõik läks ikka hästi. Tegelikult ei taha sest rohkem rääkida, sest me kõik räägime sellest.
Ikkagi on tunda diktatuuri hõngu...
Vaikiv ajastu...
Mina, kes ma olen vene kultuuri suur austaja, loen praegu raamatut: Šostakovitš ja Stalin: kunstnik ja tsaar, arvestades sündmusi Tallinnas, on see valik praegu väga groteskne.