naiseks olemisest
Minus on mõtted, mida ma naiseks olemisega soovin jagada.
Kõigepealt nägin unes, et kukkusin vette, sain puu külge ruppuvale kiigele ronida ja hüüdsin appi, mind võeti kuulda ja päästeti ära. Vesi vist tähendab haigust ja olen jälle tervisega hädas, õigemini käisin poolhaigena tööl, sest mina ei tohi puududa, kuigi teised võivad, mu õlgadel on lihtsalt liiga palju vastutust. Niisiis sain põiepõletiku ja ei tea millest, võibolla sellest, kui tööl sukad katki läksid ja külmetusin, nüüd paranen tasapisi.
Tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Nag pea kõik naised nii ka mina olen mõelnud rasedusest ja emakssaamisest. Tänapäeva linnainimesele, kes on loomulikust elukeskkonnast võõrdunud on sellega seoses mitmeid hirme ja rasedust peetakse alanduseks ja sellest on mul tõesti kahju, et inimesed nii ebaloomulikuks on muutunud.
Mina suhtun rasedusse hästi, mul ei ole erilisi hirme, võibolla on see seotud ka positiivse perepärimusega, mu vanavanaemal oli näiteks üle kümne lapse ja minu esiemad on tugevad naised olnud ja seetõttu ei oska ka mina kuidagi ette viriseda sel teemal. Minu esiemad on emadusse suhtunud väga loomulikult, ma katsun nende jälgedes sammuda.
Kui nüüd aus olla, siis olen pea kümme aastat oma tulevase lapse vaimuga ühenduses olnud, olen temaga ikka vahel rääkinud, õigemini on ta mind pikalt juba ette valmistanud enda tulekuks minu juurde. Side ema ja lapse vahel agab tegelikult ammu enne sigitamist. Seetõttu ei karda rasedust ja ma suudan sellest rõõmu tunda. Kõige tähtsam on, et tulevane ema armastaks ennast ja oma keha, et ta endasse lugupidavalt suhtuks, seejärel on oluline armastada oma tulevast last ja temaga pidevalt suhelda (enne sigitamist, sigitamise ajal ja pärast sigitamist). Kolmandal kohal on alles mehe toetus.
Minu meelest rasedus ülendab hoopis naist, seetõttu on naine teispoolususele, jumalale, absoluudile, tunduvalt lähemal kui mees. Samuti on nii kuupuhastusega, mis naist ülendab ja tugevdab ja lähendab naise sidet jumalaga. Esiemad ja esiisad on alati teadnud, et naine on jumalale tunduvalt lähemal kui mees, meie aga oleme tihtilugu loomulikkusest võõrdunud ja selle pärimuse unustanud.
Kõigepealt nägin unes, et kukkusin vette, sain puu külge ruppuvale kiigele ronida ja hüüdsin appi, mind võeti kuulda ja päästeti ära. Vesi vist tähendab haigust ja olen jälle tervisega hädas, õigemini käisin poolhaigena tööl, sest mina ei tohi puududa, kuigi teised võivad, mu õlgadel on lihtsalt liiga palju vastutust. Niisiis sain põiepõletiku ja ei tea millest, võibolla sellest, kui tööl sukad katki läksid ja külmetusin, nüüd paranen tasapisi.
Tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Nag pea kõik naised nii ka mina olen mõelnud rasedusest ja emakssaamisest. Tänapäeva linnainimesele, kes on loomulikust elukeskkonnast võõrdunud on sellega seoses mitmeid hirme ja rasedust peetakse alanduseks ja sellest on mul tõesti kahju, et inimesed nii ebaloomulikuks on muutunud.
Mina suhtun rasedusse hästi, mul ei ole erilisi hirme, võibolla on see seotud ka positiivse perepärimusega, mu vanavanaemal oli näiteks üle kümne lapse ja minu esiemad on tugevad naised olnud ja seetõttu ei oska ka mina kuidagi ette viriseda sel teemal. Minu esiemad on emadusse suhtunud väga loomulikult, ma katsun nende jälgedes sammuda.
Kui nüüd aus olla, siis olen pea kümme aastat oma tulevase lapse vaimuga ühenduses olnud, olen temaga ikka vahel rääkinud, õigemini on ta mind pikalt juba ette valmistanud enda tulekuks minu juurde. Side ema ja lapse vahel agab tegelikult ammu enne sigitamist. Seetõttu ei karda rasedust ja ma suudan sellest rõõmu tunda. Kõige tähtsam on, et tulevane ema armastaks ennast ja oma keha, et ta endasse lugupidavalt suhtuks, seejärel on oluline armastada oma tulevast last ja temaga pidevalt suhelda (enne sigitamist, sigitamise ajal ja pärast sigitamist). Kolmandal kohal on alles mehe toetus.
Minu meelest rasedus ülendab hoopis naist, seetõttu on naine teispoolususele, jumalale, absoluudile, tunduvalt lähemal kui mees. Samuti on nii kuupuhastusega, mis naist ülendab ja tugevdab ja lähendab naise sidet jumalaga. Esiemad ja esiisad on alati teadnud, et naine on jumalale tunduvalt lähemal kui mees, meie aga oleme tihtilugu loomulikkusest võõrdunud ja selle pärimuse unustanud.
posted by Krüsanteem at 2:21 AM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home