oih

netis surfades avastasin, et ma polegi enam ainuke krüsanteem, vaid nüüd on juba palju krüsanteeme, et avalik plagiaat või nii, aga jõudu neile, kes varastamisest rõõmu tunnevad.
aga ma ei suudagi tegelikult enam midagi kirjutada, sest upun töö sisse ära, töötan ilusate ideaalide nimel, püüan oma tööle täielikult anduda, andun nii täielikult, et mul pole enam ammu eraelu ja ei pole ka vajadust selle järele, sest kogu jõud on suunatud vaimsusesse.
huvitav-huvitav, kuulun Eesti riigis nende väheste hulka, kes peavad hommikust poole ööni rabelema ja minu tööpäevad ei möödugi msn-s istudes ja lakke vahtides, pläkutades.
aga ma olen tõsiselt õnnelik, et mind TEGELIKULT vajatakse ja ma arenen vaimselt edasi, mitte aga ei kängu arengupeetussesse.