elust

Sain eile üle pika aja Tähetark Meetnasürgiga kokku, käisime sellises toredas kohas nagu Juuksur, mis meenutab Tartu vana illekat, hästi lahe koht. Rääkisime siis teineteisest. Tal läheb väga hästi, on ree peal, nagu ta end väljendas.
Tegelikult ei suutnud ma üldse juua või lõbutseda, sest olin enne kokkusaamist pikalt rääkinud telefonitsi emaga, kes jutustas jubeda loo ühe noore Hiiumaa tüdruku tapmisest Tallinna linnas. Ööklubis sokutati plikale narkots joogi sisse, pärast hakkas tal kodus halb, kui kiirabi kohale jõudis, siis ei saadud midagi enam teha, tüdrukul oli vedelikupuudus, oli saanud narkootikumiüledoosi.Sellised idikad, kes noori naisi niisama tapavad, kõnnivad vabalt ringi, aga jumala seadused kehtivad ka nende kohta ja nad saavad nii või teisiti kord karistatud. Nii et see on vapustav lugu ja võib iga naisterahvaga tegelikult juhtuda, seepärast ei lasegi ma endale klubides jooke välja teha ning tavaliselt teen ühte asja korraga, kui joon siis joon, kui tantsin, siis tantsin, tantsuplatsilt tagasi tulles joogiklaasi enam ei puuduta.
Peale selle olin tööst hästi väsinud. Istusin siis seal, keel sõlmes, aju umbes, villane sall ümber kaela mähitud. Meetnasürk ütles, et Tartus olin hulga lõbusam, muretum, rõõmsameelsem. Muidugi oli see nii, sest siis pikendasin oma lapsepõlve. Aga täiskasvanud naine ongi väsinud, murelik, mõtlik, minu lapsepõlv on läbi saamas, viskasin väikseks jäänud kingad nurka, praegu on jalad paistes ja valusad, sest lapsekingad jäid kauaks jalga.
Kool on nagu teater ja mina õpetajana olen dramaturg (valmistan iga tunni teksti ette), näitleja (kehastan klassi ees erinevaid rolle, võib samastuda näiteks vangivalvuri või sõjaväelase/ohvitserina, kõige olulisem on minu meelest ikkagi karjase roll, nagu näiteks Kristus kui karjane)ja kolmandaks olen ma lavastaja (loon tunnist/teatrietendusest terviku kokku). Õpilased on publiku ja näitlejate rollis. Nii nagu iga teatrietendus, nii ka iga koolitund on kordumatu, vahel harva on teatriime, on ka koolitunni ime... Imed on hetkedes...Kui igaspäev seitse tundi järjest taidlemist teha, sellele lisandub veel õhtune dramaturgi ja ka bürokraadi töö, kui tööpäevad on nii 12 tundi või rohkem pikad, siis pole imestada kui reede õhtuks olen kui tühjaks pigistatud sidrun ja ainuke soov on magada. Õnneks leian aega oma huvialade, näiteks tantsuga tegelemiseks. Ma ei kujuta ette, kui mul oleks veel eraelu või perekond, see oleks rist ja viletsus. On fakt, et loomingulistel inimestel, ka õpetajatel ei tohi olla perekonda eraelus , töö peab olema ainuke perekond, sest muidu juhtub lihtsalt palju õnnetusi... Teater on perekond... Kool on perekond...
Kui nüüd Meetnasürgist rääkida, sest hea filosoof on filmindusse siirdunud, mul on ta üle väga hea meel, sest ta on kahtlemata andekas, me rääkisime jälle võimust ja ütles, et tahab muuhulgas ka võimust filmi teha, ka mind filmida...
Hästi tore on, et ma saan edaspidi tema käest filme laenutada, sest noori inimesi lihtsalt tuleb ka filmikunstis harida, meeldigu see neile või mitte...
Hakkasin sel õhtul Meetnasürgile sitasti ütlema, ma üldse ütlen inimestele sitasti, seda enam, mida paremini nendega läbi saan. Aga talle meeldib see, sest ta hindab tõde, ta hindab ausust, ta saab aru, sest ta on eelkõige Filosoof, lisaks sellele, et on kunstnik. Meetnasürk ütles, et pigem eelistab ausaid inimesi, sest on väsinud mänguritest. Minu meelest on ta üks vastik ahistaja, küsis siis, kuidas ahistamine väljendub. See avaldub selles, ütlesin talle, et ära tungi teise inimese territooriumile, jäta mind rahule, sa ära tule minu ruumi...Ma loodan, et ta mõistis.
Kui Juuksurist tulime, hüppasime minu nõudmisel Kukust läbi, jätsin ta sinna ja põgenesin öises Tallinnas jalutades kodu poole, vaimus rääkisin Jumalaga ja õnneks ükski idikas ei tulnud mind minu teekonnal tülitama.

mis saab?

Kuna ma töötan noorte inimestega ja olen nendega üha lähemalt kokku puutunud, siis jagaksin natuke oma tähelepanekuid.
Ma ei taha korrata Aristhotelese ajast kulunud tõde, et noorus on hukas, mitte seda ei taha ma teha.
Kuid mure on tõesti. Kõik teavad, et noorus on tulevik, aga milline tulevik ootab eesti rahvast? Noored vaevlevad tõsiste sotsiaalsete probleemide küüsis.
Esimesena tooksin välja alkoholismi, mõni tüüp libistab ikka pea iga päev pudeli siidrit ära. Ma räägin põhiliselt 15-17 aastastest noortest. Teiseks võibolla isegi tõsisem probleem on varajane seksuaalelu, seksuaalne lodevus, üks asi on see, et plikad lasevad täiesti süüdimatult avalikes kohtades ennast vabalt käperdada, aga teine asi, et osa praegutest 15- 16-aastastest noortest on seksuaaleluga alustanud 8-aastaselt!
8-aastaselt!!!Ise põhjendavad seda nii, et vaatasid pornokaid mis uksest ja aknast sisse tulid ja siis oli vaja "mängida", kõike matkima hakata. Loomulikult ka vanemate hoolimatus, vanemad ei tunne laste vastu üldse huvi, lapsi justkui pole olemas, samuti tähtsustatakse üle materiaalseid väärtusi, paljud asjad makstakse rahas kinni, et võsukesest niiöelda vabaneda.
Juba nende faktide alusel võib igaüks ise oma tulevikuvisiooni luua, ma üritan päästeoperatsioone korraldada.
Peale selle on probleemiks loogilise mõtlemise puudumine.

printsrüütlist ja õppetundidest

Ta tuli juba järgmisel päeval minu juurde, täiesti spontaanselt ja ettekavatsemata. See oli väga ilus. Jumalaema vastas kuidagi väga kiirelt ja otsekoheselt.. Palvetada tuleb südamest, kes koputab, sellele avatakse... Kuigi oli pühapäev ja ma mõtlesin jälle kirikusse minna, aga helises telefon ja ta ütles, et tuleb...
See kõik on nii totter, et ei suuda kirja panna... Ta sai teada, kes ma olen, mitte päriselt, aga peaaegu, noh vähemasti olen ma nüüd mitte 17 vaid 22-aastane neiu.
Esmaspäeval oli tööl väga imelik olla, polnud ju pea silmatäidki maganud, aga ma olen alati omas elemendis, vaatamata tormilistele öödele...
Tööl sain ka vajaliku õppetunni, edaspidi katsun negatiivset kultuurishokki mitte ette võtta, et kunst kuulub valitud inimestele mitte aga massidele, vaesed noored inimesed said Vertovi filmist Inimene kaameraga tohutult halva elamuse ja peavad mind vist idioodiks, et võin sellest vaimustatud olla. Mul on keel sõlmes ja aju umbes, aitab, rohkem praegu ei kirjuta, olen vähe maganud ka, unelen veel eilses öös.

printsrüütlist

Ta on 16-aastane poiss. Paar aastat tagasi suri tema ema. Täna sai isa insuldi ja viidi haiglasse. Sellele vaatamata on mu printsrüütel rõõmsameelne ja pealegi väga andekas inimene. Tahaksin teda aidata, aga ma ei saa ega oska. Ei suuda kuidagi tajuda tegelikult seda valu, mida tal kanda tuleb. Hiljuti oli operatsioon, tal on käsi katki.
Pidi mulle külla tulema, aga juhtus õnnetus...
Läksin taas Nikolai kirikusse. Süütasin küünla ja palvetasin ikooni ees. Palvetamine on ainus, mida tema heaks teha saan. Usun, et Jumalaema saatis ta minu juurde, pean teda kuidagi aitama, Jumalaema näitab mulle teed.

naiseks olemisest

Minus on mõtted, mida ma naiseks olemisega soovin jagada.
Kõigepealt nägin unes, et kukkusin vette, sain puu külge ruppuvale kiigele ronida ja hüüdsin appi, mind võeti kuulda ja päästeti ära. Vesi vist tähendab haigust ja olen jälle tervisega hädas, õigemini käisin poolhaigena tööl, sest mina ei tohi puududa, kuigi teised võivad, mu õlgadel on lihtsalt liiga palju vastutust. Niisiis sain põiepõletiku ja ei tea millest, võibolla sellest, kui tööl sukad katki läksid ja külmetusin, nüüd paranen tasapisi.
Tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Nag pea kõik naised nii ka mina olen mõelnud rasedusest ja emakssaamisest. Tänapäeva linnainimesele, kes on loomulikust elukeskkonnast võõrdunud on sellega seoses mitmeid hirme ja rasedust peetakse alanduseks ja sellest on mul tõesti kahju, et inimesed nii ebaloomulikuks on muutunud.
Mina suhtun rasedusse hästi, mul ei ole erilisi hirme, võibolla on see seotud ka positiivse perepärimusega, mu vanavanaemal oli näiteks üle kümne lapse ja minu esiemad on tugevad naised olnud ja seetõttu ei oska ka mina kuidagi ette viriseda sel teemal. Minu esiemad on emadusse suhtunud väga loomulikult, ma katsun nende jälgedes sammuda.
Kui nüüd aus olla, siis olen pea kümme aastat oma tulevase lapse vaimuga ühenduses olnud, olen temaga ikka vahel rääkinud, õigemini on ta mind pikalt juba ette valmistanud enda tulekuks minu juurde. Side ema ja lapse vahel agab tegelikult ammu enne sigitamist. Seetõttu ei karda rasedust ja ma suudan sellest rõõmu tunda. Kõige tähtsam on, et tulevane ema armastaks ennast ja oma keha, et ta endasse lugupidavalt suhtuks, seejärel on oluline armastada oma tulevast last ja temaga pidevalt suhelda (enne sigitamist, sigitamise ajal ja pärast sigitamist). Kolmandal kohal on alles mehe toetus.
Minu meelest rasedus ülendab hoopis naist, seetõttu on naine teispoolususele, jumalale, absoluudile, tunduvalt lähemal kui mees. Samuti on nii kuupuhastusega, mis naist ülendab ja tugevdab ja lähendab naise sidet jumalaga. Esiemad ja esiisad on alati teadnud, et naine on jumalale tunduvalt lähemal kui mees, meie aga oleme tihtilugu loomulikkusest võõrdunud ja selle pärimuse unustanud.

on alles elu...

Krüsanteemile tuli noormees külla ja juba nädal aega varem pandi kultuuriprogramm kokku, loomulikult käidi kohvikus ja loomaias, aga noored inimesed tahavad möllu ka teha ja seega mindi peole
Ööklubi uksel tuli turvamees vastu ja palus dokumente näidata, noh Krüsanteemiga polnud raskusi, kuigi peetakse teda vahel nooremaks, kui ta tegelikult on, tõestab pass ikkagi tema ausat naisiga.
Järg jõudis noormehe kätte, kes punastades passi välja kookis.
"Ma vaatan, et olete alla 18. Paraku alaealisi meie klubisse sisse ei lasta," teatas turva resoluutselt
"Oh pole viga, ma hoolitsen ja vastutan tema eest, " astus Krüsanteem oma kalli kaaslase kaitseks välja"
"Ikkagi on meil tegu alaealisega ja me peame seadustest kinni pidama. Preili, teie võite peole minna, aga noormees peab lahkuma"
"Mida te õige mõtlete, see noormees on siin minu vastutusel, temaga ei juhtu midagi, ainult mina ostan talle alkoholi ja lahkun temaga pärast peolt ka, laske meid ometi sisse," ägenes Krüsanteem
"Seadused on seadused! Head õhtut!" lausus turva ja sulges viisakalt ukse.
Noorpaar jäi kurvana tänavale seisma.

#nüüd ruttasin küll sündmustest ette, aga see on täiesti võimalik tulevikustsenaarium..."#

oih

netis surfades avastasin, et ma polegi enam ainuke krüsanteem, vaid nüüd on juba palju krüsanteeme, et avalik plagiaat või nii, aga jõudu neile, kes varastamisest rõõmu tunnevad.
aga ma ei suudagi tegelikult enam midagi kirjutada, sest upun töö sisse ära, töötan ilusate ideaalide nimel, püüan oma tööle täielikult anduda, andun nii täielikult, et mul pole enam ammu eraelu ja ei pole ka vajadust selle järele, sest kogu jõud on suunatud vaimsusesse.
huvitav-huvitav, kuulun Eesti riigis nende väheste hulka, kes peavad hommikust poole ööni rabelema ja minu tööpäevad ei möödugi msn-s istudes ja lakke vahtides, pläkutades.
aga ma olen tõsiselt õnnelik, et mind TEGELIKULT vajatakse ja ma arenen vaimselt edasi, mitte aga ei kängu arengupeetussesse.

Kojutulek või lahkuminek

langevate lehtede aegu
astun üle läve
langevate lehtede aegu
puudutan su sõrme
langevate lehtede aegu
suudlen su hinge
langevate lehtede aegu
paned mu vette
langevate lehtede aegu
toon surma kätte
langevate lehtede aegu
viskad mu pange
või jätad õie?

(see tekst sündis praegu, kui pean sotsiaalsete tööülesannetega tegelema, teen ületööd nagu tavaliselt ja siis läheb vaim oma teed rändma, eks tuleb täna jälle ööse kaheni tööd teha ja hommikul kell kuus särada nagu õitsev krüsanteem)

Uus algus

Kõnnin nüüd igapäev mööda majast, kus veetsin oma elu ilusamad ja valusamad aastad, seal armastati, lauldi, tantsiti, mängiti kitarri ja valati viina kraanikausist alla, kui hingevalu murdis keha, ma pidin tagasi tulema ja need lood räägivad minus, hääled on vahel vaiksemad, vahel valjemad vastuolulisest minevikust, tuleks kirja panna ja see romaan lõpuni kirjutada.... kõik jäi Tartus pooleli...