haige

"Pärast tantsutundi oli ilgelt paha. Seest keeras, süda läikis, üks silm valutas, erinevad hääled rääkisid minuga, ma ei saa aru, mis toimus," seletasin hommikul Hannesele, kui kohvi keetsin.
"Niikui kuulsin, et minu väikesel daamil on tervisega muresid, võtsin oma apteegikoti ja lendasin siia," ütles Hannes ja kõlistas lusikaga kohvitassis.
"Sa valmistasid segutee numrenukkudest, nõmmeliivast ja raudrohust, väga hea oli, tõesti aitas, eluvaim tuli jälle sisse" olin Hannesele tänulik.
"Mnjah, ammendamatud ravimtaimevarud Hanikatsilt aitavad alati! Aga Sa ei rääkinud eile minuga ühtegi sõna"
"Mõistsin, et olin liiale läinud, vaimudemaailmas ei tohi elav hing koguaeg olla, muidu ei saa sealt tagasi.Pealegi, selleks et näidata tänulikkust ja hoolivust ei pea alati sõnu tarvitama. Vaikus on ilus!"
"On küll" nõustus Hannes ja jätkas:"Sul tuleb perearst ära võtta. Kaua sa teda ikka valid, aastad muudkui lähevad ja lähevad...Võiksid teaduslikku meditsiini natukene usaldada"
"Ma üritan, aga see pole kerge, sest pärinen kohast, kus arstid ei tea midagi!"
"Nüüd Sa räägid nagu Polkovniku lesk," puhkes Hannes naerma.
"Mis siis, aga nii see on."
"Hea küll. Igakord ei saa Sulle appi tõtata, sest vahest olen välislähetusel kosmoses. Mis Sa siis teed?"
"Ei tea, helistan emale?"
"Tobuke. Seo nüüd sall kaela ja mine kooli. "
"Juba läksingi."

kohvikumõtted

Tellisin koogi. Hakkasin kohvi jooma, kui Hannes kõrval olevale toolile potsatas ning võttis ennastmõistetavalt minu punase salli ja sidus selle endale kaela. Jalg üle põlve laiutas ta keset tooli ning silmitses mind tähelepanelikult:" Ma kuulen, et Sa mõtled oma plikapõlve unistusest. Sa tahtsid kloostrisse elama minna"
"See unistus pole mind ka praegu maha jätnud. Kaks korda aastas tuleb see unelm mulle silme ette, nimelt jõulude ja ülestõusmispühade ajal. 14-aastaselt tahtsin abtissiks saada," seletasin.
"Eriti kõrge lend Sul," lausus Hannes ja matsutas minu kooki, mis oli saabunud. "Miks ikkagi kloostrisse?"uudishimutses ta kahe suupoole vahelt.
"See väline maailm segab süvenemast filosoofilistesse-religioossetesse küsimustesse. Praegu väljenduvad mu mõtted vaid pealiskaudses esituses. Üritan vähem käia pidudel, kõikvõimalikel üritustel, suhelda inimestega. Tuleb rääkida valitud inimestega. Pean vaatama enese sisse, et jõuda asjade olemuseni. Kloostris on selleks head tingimused."
"Kuidas Sa seda elu oma unistustes seal näed?" päris Hannes
"Kujutan ette, et istun kambris küünlavalgel ja mõtisklen Platoni, Kierkegaardi ja Heideggeri filosoofia üle. Loeksin veelkord Hesset ja Dostojevskit ning Bulgakovit ja head luulet. Usun, et on asju, mis on inimest puudutanud ja neid kannab ta kogu elu endaga kaasas. Mõtlen asjadest siis filosoofilises keeles."
"Ma saan aru küll," vastas Hannes ja pudistas koogipuru lauale.
"Ei unustaks Vana Testamenti ega Virginia Woolfi," unelesin.
"Sain hiljuti Woolfilt telegrammi Londoni lähistelt," lausus Hannes ja patsutas rahulolevalt oma auravat kõhtu ning jätkas: "Kirjutas, et tema Suure Tamme poeem on kaduma läinud ega Sina ei tea sellest midagi?" vaatas Hannes kahtlustavalt minu otsa.
"Kuidas mina peaksin sellest midagi teadma," ärritusin. "Sa mine Hanikatsi laiule tagasi ja vaata, kas on see seal mõne kadaka all," nähvasin talle.
"Seal on üks hästi vana tamm, üks hiiepuu," teatas Hannes saladuslikul ilmel.
"Mis Sa sellega tahad öelda??? " sain veel vihasemaks.
"Ei midagi. Rahune nüüd maha ja ütle parem, mida Sirbis kirjutatakse. Vaatan, et loed seda sama isukalt nagu mina Su kooki söön. "
"Eri ülbik oled! Tuled siia ja mölised Woolfi poeemist, sööd veel minu kooki ja pudistad kõik kohad täis!"
"Mis siis, ma olen ju vaim. Mitte lihtsalt vaim, vaid enesetapja vaim!" õigustas Hannes ennast ja lõi nina püsti.
"Hea küll," muhelesin. "Sirbis on kirjas, et Betti Alveri auhind anti jälle välja. Kellel on veel lootust.... Mina neid noori autoreid pole lugenud ja tõenäoliselt ei hakkagi lugema."
"Õige!," toetas mind Hannes
"KELLEL ON VEEL LOOTUST, see kõlab nagu pilge. Ma saan aru, kui auhind antaks mõnele naisluuletajale, siis oleks veel lootust, praegu aga mitte."
"Luule on püha kunst, sellest ei saada aru," ütles Hannes ja täpsustas:" Ja sellepärast seda ei hinnatagi auväärselt"
"Imelik küll, meie ajame juttu, aga teised inimesed siin kohvikus ei näegi Sind, nad ei teagi, et Sa olemas oled," tegin teist juttu.
"Nad on pimedad," märkis Hannes
"Inimesed on pimedad"

pühitsetud vein ja Hannes

Mulle meeldib pimedal ajal oma toas küünlavalgel vaikuses istuda. Kuid ega mul kaua ei lasta üksindust nautida, kohe on Hannes platsis.
"Lugesin taas kord Heideggeri filosoofiat, kuid mu mõtted läksid hoopis teistele radadele, miks küll?" küsisin Hanneselt, kes oma valge koguka kere küünlajalale toetas.
"Sa ei tunne veel piisavalt hästi Heideggeri, loed teda vahelduva eduga kõigest viis aastat" plõksutas ta hambaid. "Ma näen, et Sul on midagi südamel?"
"Kui pühapäeval kirikus peol käsite, siis te tinistasite seal veini"
"Jaa, tinistasime küll, poolik pudel vedeles seal kuskil"
"Ma olen ikka mõlenud, et armulauavein sümboliseerib naise mensturatsiooniverd"
"Kristel, Sa oled asjadest õigesti aru saanud" naeratas Hanikatsi Hannes mulle kavalalt
"Kas Sina võiksid minu mensturatsiooniverd juua või pühitsetud veini armulaual?"
"Kahjuks on see mulle keelatud, sest olen enesetapja vaim. Aga ma meeleheitlikult vajan seda, sa ei kujuta ette, millist piina pean ma taluma"
"Tõesti, ma ei saa sind siin mõista, sest ma ju armastan elu. Pealegi on mul palavik"
"See on sellest, et oled liiga tihti minuga kõnelenud."
"Palavik tähendab vastupanu, minu keha hoiatab mind, et teispoolsus võib ohtlik olla."
"Loll, nüüd hakkad sa mind jälle kartma" solvus Hannes
"Aga ikkagi kao ära, ma lülitan praegu teleka sisse ja siis oled siit läinud nagu keravälk"
"Loomulikult, mu väike daam"

Hannesega raamatukogus

Istusin jälle raamatukogus. Lugesin Ellu elust, millest õhkus külmust, jäisust. Ellu on nagu lumekuninganna, mõtlesin endamisi.
"Ellu ongi lumekuninganna" sosistas Hannes mulle järsku kõrva. Võpatasin, ta ilmub ootamatult.
"Kust Sa tead?" pärisin vastu
"Noh, Ellu oli ka kirikus eile peol. Istus esimeses pingis, ilme kõrk, üleni valges ja hõbedas. Ei sobinud tal meiega tantsida ega midagi. Lihtsalt istus seal liikumatult, isegi ei rääkinud meiega. Aga ta ikka jubedalt meeldib mulle"
"Muidugi meeldib. Sarnane tõmbab sarnast. Romaanis on märke, et Ellu laseb ennast maha ja sina, Hannes, poosid ju end üles. Teile mõlemale on surm väga armas. "
"Tegelikult Sina ka meeldid mulle, sest Sa oled minule vastand, Sa armastad elu."
"Aga eks ole minagi surmast lugu pidanud, aga see oli ammu" tähendasin ma.
"See oli tõesti ammu"
Vaikisime hetkeks mõlemad.
"Kahjuks pole mul Elluga mingit lootust" jätkas Hannes
"Miks?"
"Ellu on lumekuninganna, kes armastab väikeseid poisse. Ta suudleb neid ja viib endaga kaasa oma lossi, kus koolitab lapsukesi oma käe järgi endale meesteks!"
"Jah, eks see ole nii"
"Kui Ellu suri, siis saadeti ta Põhjamaale asumisele. Seal krooniti ta varsti kuningannaks. Tal lubatakse vaid ükskord aastas Tartusse naasta, nimelt talvel. Kui Sa märkasid, siis esimeseks advendiks tuli lumi maha, Ellu jõudis Tartusse"
"Kas ta tänavu Tallinnasse ka läheb?"
"Tallinnas on sel aastal üks teine lumekuninganna" muigas Hannes
"Ikkagi, sul pole Ellu-vaimuga lootust, oled soliidses eas meesterahvas"
"Jah, mis teha. Ma ei vääri isegi ta pilku. " ohkas Hannes
"Mis teha, naisterahva süda juba on selline. Ta on väikeste poistega harjunud ja ei julge Sulle, veelvähem endale, Sinu vastu olevat meeldivust tunnistada."
"Aga mis me enam Ellust, räägi parem, kuidas kirikus pidu oli" tegin vestlusesse pöörde.
"Päris lahe, imede-ime, papil oli hommikusest jumalateenistuse armulauast veini järele jäänud, tinistasime seda. Meil oli seal bänd ja lõime tantsu varavalgeni.
"Kellega siis tantsisid?"
"Alguses olin kurb, et Ellu mind ei märganud. Minu murtud südame eest hoolitses aga hurmavalt kaunis Tartu raekoja daam. "
"Siis läks ju hästi"
"Muidugi. Eilsele tutvusele kirikus järgneb täna täiskäik!" uhkeldas Hannes
"Soo?" kergitasin kulme
"Mul on võluva raekoja vaimuga kohting. Pean veel enne ilusalongist läbi hüppama"
"Sa, maakas Hannes, oled siin Tartus päris ilueediks kätte ära läinud"
"Linnakombed hakkavad kergesti külge"
"Võta vaiksemalt, raamatukogus ei tohi tegelikult üldse rääkida" noomisin Hannest
"Eh-eh, kas tänapäeval keegi üldse viisakusest lugu peab? Ümberringi kõik pläkutavad, telefonid plärisevad, arvutid klõbisevad, ma ikka imestan, kuidas Sa siin lugeda saad!"
"Ei saagi lugeda, aga ma üritan vähemalt, see õnnestub mul ainult kohvikus või professorite saalis"
"Hea küll, ma Sind rohkem ei sega siis. Pean minema nüüd ilusalongi, et kohtingule mitte
hilineda, daami ei või ju oodata lasta. "
Ja läinud ta oligi.
Mul ei olnud tahtmist lugeda. Ulatasin raamatu tädile tagasi.
"Teinekord võiksite oma nime sedelile selgemalt kirjutada" ütles rangel häälel soliidses eas proua.
"Teinekord pange prillid ette" vastasin talle mõtteis
"Jah, muidugi" kohmasin
Appi, kui silmakirjalik praegu olin. On olukordi, kus teesklus on paratamatu, nii nõme kui see ka on. Ma ei tohi ju raamatukogutöötajaga tülli minna!

Kohtumine Hanikatsi Hannesega

Hiiumaa lähedal asub Hanikatsi laid. See on selline pisike saareke, kus on üks maja, palju kadakaid ja haruldasi taimi. Kunagi ammu elasid seal inimesed, nüüd enam mitte. Praegu käiakse seal puhkamas ja töösid tegemas. Ükskord sattusin ma sinna, olin siis väikene tüdruk. Väsinud mängimisest, oli aeg magama minna. Uinusin valges toas narivoodis-üleval ja uks jäi köögi poole avatuks. Vihma sadas ja lõi äikest. Keset ööd tegin silmad lahti. Nägin, et köögis toimub midagi: kamp valgeid kujusid istub pika laua taga, naeravad, jutustavad, söövad-joovad. Üks neist käis teekannuga ringi. Paistis, nagu oleks pidu. Teekannuga tüüp kutsus mind, et tulgu ma nende sekka. Tundsin hirmu, jooksin teise tuppa ema-isa juurde. Ema pragas minuga, et vaime ette kujutlen. Kuidas ta küll aru ei saa, et ei mõtle midagi välja, vaid vaimud ongi olemas!
Igatahes uinusin ma ema-isa kõrval. Vastu hommikut tegin silmad lahti. Märkasin, et üks valge kuju istub voodi kõrval.
"Tere hommikust" ütles ta
"Tere, kuidas su nimi on?" pärisin
"Mina olen Hanikatsi Hannes" vastas ta
"Sa oled siis see teekannuga tüüp? uurisin
"Jaa, mina see olen" naeris ta
"Sa oled siis vaim!"
"Jah, olen Hanikatsi Hannese vaim, selle mehe vaim, kes siin kunagi elas ja end üles poos"
"Kuidas elu läheb siis?"
"Igavalt"
"Miks igavalt?"
"Keegi ei viitsi minuga rääkida"
"Aga mina ju räägin!" vaidlesin talle vastu
"Jaa, sina räägid minuga, aga teised mitte."
"Miks teised ei räägi?" uurisin
"Nad kardavad. Sina olid natukene ehmunud meie peost. Kui suureks saad, siis hakkad veel rohkem kartma" tegi Hannes mulle kavalalt silma.


Mõtlesin, et sinna see kohtumine jäigi. Tegelikult külastas ta mind kodus. Enne uinumist ilmus akna taha, mölises minuga vahel, aga ma ei viitsinud suurt suhelda temaga. Nüüd on ta siis Tartus.


On kesköö ja süütan advendiküünla. Järsku kuulen, et kolm korda koputatakse vastu akent.
"Hannes, sina siin!" imestan ma
"Ehh, kuule, ma tulin korra läbi, et Sulle öelda, et ära Sa nüüd kade ole sellepärast, et ma sinna m. majja elama läksin. Seal keskaegne hõng ja mu särk-värk. Ma võiksin siin Sinu pool ju olla, aga tead, Annelinna kivilinn pole minu jaoks."
"Kuule, ma pole kade, tundsin ainult hirmu, kui Sind nägin. "
"Loll oled, tahad täiskasvanuks saada või? vihastab Hannes
"Mind ei ole vaja karta, sest ma olen vaim ja ma olen olemas" jätkab ta
Punastan
"Aga ikkagi ei mõista, miks sa Hanikatsilt ja veel Hiiumaalt siia Tartu tulid. "alustan teist teemat
"Ahh, teinekord seletan. Tead, igavaks läks seal. Mul on nüüd kiire, ühes kirikus on täna ööse üleeestiline vaimude esimese advendi pidu!"
"Ilusat pidu siis. Tšau"
"Tšau"

Hanikatsi Hannes tegutseb

Õudusega avastasin, et Hanikatsi Hannes on Tartusse kolinud.
Jalutasin nagu ikka argipäeviti kooli ja jäin m. maja ees seisma. Vaatasin tardunult, kuidas ukselink allapoole vajus ja siis tagasi, nii toimus kaks korda. Järsku läks uks seespoolt lahti ja üks valge kuju viipas: "Tule, tule sisse!" Taganesin. Märkasin, et lävepakul oli mulle kingitus: hiigelsuur lillemotiividega ripsmetušš. Ripsmetušš nagu muhu suss, mõtlesin põlglikult. Sain ehmatusest üle ja sisenesin. Valge kuju andis märku, et edasi astuksin. Karjatasin:"Ei, Hannes, ma ei taha rohkem näha!" Panin jooksu.

Pianistile

Viska palli
mu õrnõhuline sõbrake!
Laula ja tantsi
pärast tööd
poodi vantsi.
Vaata telekat!

Igavus peletab aina
ahh, elu vägistab täna
Su sõrmi pikki
kui katsud klahvi.

Lase veel vabana
lennata mind
siin pakases punases
täiskuu all.

otsin oma usku
ses patuses paigas
Maarjamaa kirikus
pole ju kinga
kuhu lükata varvas
et valjult laulda:
"Magdaleena,
Sa tule ja hinga!"

(3.05.2005)

Kris-le

Meres mustas
taas vabana
musutab merineitsi
hääli hämarikus
mina aga
märkan seda
kummastavat kuju
öösiti ekslemas
otsimas oma sugu

(3.05. 2005)

M-le

kui sulen silmad
siis näen Sind endas
mu kurbust vaatamas

joon kohvi ja minul vaid
pliiats tömp
kurku pitsitamas
klomp
et tegid valiku
millest pühaim
on abielu

aga siiski jäävad mulle
need killud
väikesed
kui istusime kohvikus
säramas meis tuled
ja kingitud pärlid
punased
kui sõpruse kuri vöö

põhjendus

On tore, et kirjutamine on moes. Nii hakkan ka mina omi mõtteid ja tundeid avaldama. Kuigi mul pole aimugi, kui haavatav see võib endale olla. Kui väga valus on, siis kindlasti enam ei kriba, aga seniks püüan selgusele saada mitmetes küsimustes.