meeleolukad seigad

Kui see eelmine kirjatükk oli süngevõitu, siis seekord midagi toredamat, ma loodan, vähemalt see osa, mis puudutab kooli.
Täna oli õpilastel viimane koolikell, 12. tuli klassi ja pritsis mul terve ruumi vett täis ja ma kordagi ei keelanud neid, miks küll? Aga kus nad siis veel oleksid saanud tunda end viimast korda lastena, sest koolimajas ei lubatud neil lõbutseda ja õues sadas vihma... Veesõjas sain nii mõnelegi tüdrukule kaitses pakkuda, kui varjas poisi eest end minu kui õpetaja selja taha...Lasin neile siis taustaks V. Tormise Spring Time, sama, mis kõlab ka Kevade filmis ja teisi toredaid laule...
Nüüd seisab siis ees närvesööv nädal kuni riigieksamini... Päeva lõpus käis mõni 12. klassi tüdruk pihtimas, kui õnnelik on, et sellest koolist ära saab ja ma tean väga hästi, millega rahul ei olda, et olen kujunenud omamoodi usaldusisikuks, aga samas ei saa ka midagi muuta. Eks see 12. klassi lõpp olegi omamoodi nagu vanglast vabanemine, huvitav, kas kellelgi on keskkooli lõpetades kurb tunne ka olnud? Minul oli omal ajal küll rõõmus olla, et läbi sai see õudus.
Kui nüüd eraelust rääkida, siis laupäeval käisin Saatana peol, loodan, et ei pea enam kunagi sellisele üritusele minema. Ei osanud seal muud teha, kui ainult nutta, niivõrd kurb oli kõigest sellest kestvast väärtusetusest. Magasin pärast seda terve pühapäeva maha ja oli ilgelt paha olla, kuigi jõin ainult paar klaasi veini, võibolla oli sinna midagi juurde valatud? Tegelikult ei taha sellest rääkida, aga olin lasknud ennast elus ikka kõvasti petta ja maskid tulevad aeglaselt inimeste nägudelt maha, aga nad siiski tulevad ja mina ei saa enam nii lihtsalt ja siiralt uskuda sõprusesse.

ilus hommik

Täna olen varakult üleval. Panin kella helisema, et küpsuskirjandi teemasid kuulata. Mul lapsed kirjutavad ja nõrgakesed nad on, hoian pöialt, et keegi neist läbi ei kuku, väga lihtsad teemad, et annaks ikka midagi paberile panna. Mina valiksin viimase teema, hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu, lihtsalt on mulle kõige südamelähedasem. Oma küpsuskirjandi tegin armastusest, Bulgakovi Meister ja Margarita ja Goethe Fausti põhjal ja mul läks päris hästi, sain 85 punkti. Kahju, et nüüd kirjanduslikke teemasid on nii vähe, aga samas õpilased ju loevad ka minimaalselt. Mulle meeldib enese otsimine, mina elasin sügavalt sisse Margarita või Gretheni rolli ja püüdsin nii tema pilgu läbi avada armastust aastaid kuus? tagasi siis.
Kui nüüd jälle armastusest rääkida, siis kevad õitseb oma täies hiilguses ja ka elu mu ümber ja mina selle sees sillardan: irwadi irw.
Eile oli 13. ja reede, mille sisse jäi ilmelikke juhtumisi.
Kõigepealt helistas mulle Prints, kellest pole ju sügisest saadik midagi enam kuulnud ja küsis, mis laul siis Kassaris kõlas, kui meie kohtusime. Mis laul kõlas kui Merineitsi ja Prints kokku said, kust mina peaksin seda mäletama? Mina pole ju enam ammu merineitsi ja ei tea seda väikest laulu, mis oli rannas maas rannas maas rannas maas Ja nii ütlesingi, et ei mäleta seda laulu, see peale tema, et ole siis elus tubli. Lõpetasin kõne ära. Ma ei saa neist poisikestest aru, võibolla helistab kümne aasta pärast uuesti ja esitab uuesti sama küsimuse, üldsegi ei imestaks..
Ma ei saa Printsist üldse aru, ma vist meeldin talle ikka, aga miks ta pole mind ära unustanud?
Siis ma läksin teatrisse, vaatasin Toompere tükki Sortsid, mis oli ilge jama, läksin sinna Dostojevskit otsima, kes üks mu lemmikkirjanikke, aga keda ma muidugi sealt ei leidnud. Oleksin pidanud etendust rõdult vaatama, siis oleks saanud hea ülevaate lavakujundusest, mis oli tüki tugevamaid külgi. Ja vaheajal puhvetis kord ei tahetud mu käest raha, pidin ise pakkuma ja teinekord taheti rohkem võtta.
Samas oli hea tunne vaadata lava, kus sai ise ka kord Vanemuise rahvaga üles astutud.
Elu on imelik.
Pärast seda läksime Kukusse, kus oli sotsia (kirjandusfestivali) lõpetamine.
Algus oli tore (mitte siiski nii tore kui mõned aastad tagasi Tartus ja illekas) ja lõpp jama ja tüütu, sest meie tüütasid Kuku joodikud.
Aga nüüd on ilm ilus, läen õue ja aga enne seda hakkan Tähetark Meetnasürgi kirja lugema, mis on mu postkasti potsatanud.

Tunnistus

Tegelikult pole ammu enam kirjutamise tuju. Kõik on kuidagi jama ses mõttes.
Täna nägin (vist?) eemalt linna peal seda noormeest. Ma mõtlen, et mul oleks aeg pilve pealt alla tulla, ma ikkagi ei taha uskuda meie suhte võimalikkusse, mis peaks siis suvel mingisuguse võrse andma. Ta on nii noor, aga samas on ta tark, tark nii oma intellektuaalsuses kui intelligentsuses, see on ka ju põhjus, miks ta mind ära võlus. Sest aus olla, siis välimust tal ju polegi, et mina olen ju siiani ainult ilueedisid ja siidikäppe vahtinud, kui nüüd aus olla. Pealgi on tema vaimsuse juures ka see pluss, et oskab OMA KÄTEGA midagi valmistada, et ilma katuseta ma selle mehega ei jääks... Ta on see vend, kelle kohta sain kosmosest teate, just täpselt see vend, aga ma ei tea ju veel, mis vormi võtab tulevikus meie suhe, on vaid lootus ja ma ei tea, kummal meist on seda rohkem või vähem. Me mõlemad tunneme, et oleme kuidagi väga lähedalt seotud.