teateid maisest maailmast (3.katkend)

Ma võin ka hea olla, kui ma tahan, noh nii vähemasti sõbralik inimene.
Täna tuli teatrisse üks mees, kes osutas erilist tähelepanu. Ta tuli mu poole ja tundsin, kuidas ta mu soliidse pintsaku alt püüdis rinnapartiid ära aimata, puhkesin naerma, sest ta soovid olid nii läbinähtavad. Vaatasime üksteist ja muhelesime. Ta oli minust kõvasti vanem, nii umbes neljakümnene, aga seksapiilsus oli alles. Mõnel ei ole seda üldse, teisel aga on see igavene ja sõltumata vanusest. Vaheajal tuli ta taas minu juurde ja tõi kommi, ütles, et ilusate silmade eest. Märkasime, et meil on pruunid silmad, mis petavad ja tema sai need ainult oma emalt. Arutasime, kuidas võiks etendus lõppeda. Mees ütles, et tagasiteed pole, et tema elulaul on seda talle õpetanud. Mina lootsin ilusat lõppu, et elatakse armastuses. Eksisime mõlemad, minu jaoks jäi kõlama enesetapp. Miks on eesmärgiks see, et inimesed peavad halva enesetundega teatris lahkuma? Mees läks koju, soovisin talle head õhtut.
Tartu sakib täiega. ALOTV näitab Jörbergi kuldsusse. Mul on viimane aeg Tallinna sõita.
Enne veel aga vannivahu sisse kümblema.