teel

Tere, Hannes!

Olen väga kurnatud ja energiatest tühi. Rääkisin täna tööl Vanemuises pikalt vaimsest ehk sekunaarmaailmast. Nüüd olen nõrk, sest mitmed vaimud teatris kuulasid meilt pealt. Katsun kuldset kaelaketti, mis isa mulle kinkis, sellest saan oma jõu tagasi: lähedaste inimeste kingitustes on suur vägi sees.
Liiga palju tegelen välise maailmaga, seepärast ei saa meie ka praegu kohtuda. Selle kolleegiga aga lähen varsti ühe esoteerilise tantsu kursustele, ma juba ootan seda väga, on vaja saada lähedasemat kontakti teispoolsusega. Minust peab saama hea ravitseja. Mõned aastad tagasi eemaldusin lähedase, kellega kuulun kokku, kehalisest ja vaimsest kehast, tegin nii palju kurja, tuleb jätkuvalt otsida lepitust ja Sa tead, kui raske see kõik mulle on.
Täna ööse nägin unes meest, kelle vaimu ja keha pool aastat tagasi armastasin, mis põhjustas ka kurjust. Kui tema kaisus magasin, siis nägin katkendit vaimude koosolekust, seal otsustati, et lapse vaim ei tule veel maailma. Nüüd armastasin siis teda uuesti. Olen enda väge vägistavalt sees kinni hoidnud ja samas seda kergemeelselt pildunud, mul tuleb otsida lepitust, usun, et selleni viib tee läbi vaimse tantsu, igatahes minu jaoks on see nii.
Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis teisest teemast, nimelt kasvatusest, aga jäägu see siis teiseks korraks.
Sinu tulipunanelilleke

kallistus

Tere, Hannes!

Ma nägin imelist und. Mind kallistati. Oli üks mustade juustega ja sügavate-soojade silmadega mees, kelle embuses ma olin. Ma ei tihanud ärgata. Olin kümme tundi järjest maganud, kui silmad lahti tegin. Ma magan kõik päevad hästi kaua-kaua, võibolla olen ma haige? Pool päeva on möödas kui ärkan, lobisen msn-s, suudan trükkida vaid mõned read, siis andun söömisele, mõnikord käin koolis ja tööl ka. Täna rääkisin üle pika aja kalli K-ga, on inimesi, kes jäävad, vaatamata kohale ja ajale.
See kallistus on endiselt minuga nagu oleks see päriselt olnud. Ma elangi rohkem unenägudes kui päris maailmas.
Sinu Krüsanteem

Teretamisest

Tere, Hannes!

Nüüd tean siis lõplikult, et oled Hanikatsi laiule tagasi läinud. Kuulsin õhtul koputust aknal, seal oli vares paberitükiga, milles oli kirjas, et mina, Krüsanteem, haigestusin kroonilisse eraklusse ja seepärast ei ole määratud meil kohtuda praegusel ajal, aga saan Sulle alati kirjutada. Mul on hea meel, et Sina mulle diagnoosi määrad, pole tänaseni suutnud veel endale perearsti teha. Haigustest hoidun, ravin ennast viinaga(see pudel seisab mul mitmendat päeva külmkapis, üks õhtu mekkisin natuke) ja koduse nurmenukuteega. Kui suvel saarele tulen, siis lähme jälle neid lilli korjama.
Tahan kõnelda täna teretamisest. Mis see tere siis õigupoolest tähendab? Teretan sugulasi, pereliikmeid, kolleege, sõpru, lihtsalt tuttavaid, teab kust kohast ja teab mis nime nad kannavad.(Kuskilt eemalt kostub raadiost luule: su silmad säravad purpurses õielehes...See segab mul seda kirja kirjutamast ma ei suuda kuulata, see naishääl lihtsalt häirib mind, teeks ühe suitsu, aga ma lähen ja võtan hoopis kapist selle viina välja)
Nii tagasi. Sulgesin luule ligipääsu, nüüd kuulan muusikat. Teretamisest. Meenub üks õppejõud, kes alati ütles tere ja veel naeratas seejuures, vaevalt, et tal inimeste nimed meeles seisid, aga näod küll. See meeldiv viisakusavaldus on teinud temast staarõppejõu. Esimesel aastal pedas sai käia nn mööda seinu, mida ma tegelikult kunagi teinud pole, aga inimesi siis eriti ei tundnud, viimasel aastal aga tuli igale vastutulevale tere öelda, tihti ei teadnud nimegi, aga juttu jätkus kauemaks. Kui nüüd sinna läheksin, siis oleksid kõik jälle võõrad. Soe tunne oli mööda Tallinna kesklinna jalutada ja teresid vasakule-paremale lennutada. Nüüd heietan siin mälestusi nagu vana inimene.... aga mida ma tahan siis öelda? Tere tähendab, ma märkan Sind, isegi kui su nime ei tea, on su nägu olemas, minule küll, aga kas tere on ainule sõnaline? kui ma inimesele otsa vaatan, siis ju ka teretan teda? kust algab ja lõpeb tere? mõnikord on nii, et ei julge tere öelda, näiteks tuleb kodulinnas mõni autoritaarne õpetaja vastu, siis on kaks võimalust, kas hüppan üle kraavi ja põgenen või kõnnin talle julgelt vastu ja ütlen kõva häälega TERE. Meil oli keskkoolis üks karm muusikaõpetaja, kes nõudis alati teretamist, kui olin linna peal või kuskil väljaspool kooli teda kohates seda tegemata jätnud, siis järgnes karistus. Tavaliselt paluti siis muusikatunnist lahkuda. Siis polnud suhtumist: et oh jee mul vaba tund teen mis tahan, vaid silmade vesistades sai ukse taga tunni lõppu oodatud ja pärast vabandama mindud. Nii et tere on sõnaline akt. Võiks olla rohkem kolleege, kaaslasi, kes tere tähendust meelde tuletaksid, miks küll kõlbeline kasvatus on kadumas? Mulle teeb väga haiget, kui inimene, kellega olen teatavat aega teretanud, otsustab mulle segastel asjaoludel seda enam mitte teha. Ükskord oli nii rumal, et keelasin endisel kallimal mind edaspidi mitte enam teretada, nii tegin vaid endale valu, nüüd on ta omal moel minu elus tagasi. Ma nutsin selle kõige pärast, aga ainult natuke.
Käisin täna selle semestri ainukeses loengus- Eesti lavastajad. Ma rohkem aineid ei võta, lihtsalt ei jaksa enam.
Sinu Krüsanteem

Hannest otsimas

Tere, Hannes!

Käisin Sinu pool, aga Sind ei olnud, küllap on ikka nii, et sina leiad mind mitte vastupidi. Ma armastan Tartu hommikuid, jalutada kooli või praegu teatri poole ja vaadata, kuidas linn ärkab ja millegipärast just hommikuti hakkavad inimesed minuga tänaval juttu ajama. Nagu ka täna, kui Vallikraavist üles läksin, siis üks vanatädi küsis: "Miks sa laps, naerad?" Rääkisin talle. Olen jälle armunud. Ta on nii õrnalt õhuline naiselik mees. Ma vaatan läbi peegli, kuidas ta trepist üles läheb ja tema kiikab mind ukse tagant ja punastab. See kõik jääbki nii ja mittemidagi ei saa meie vahel olema, mis on pööraselt ilus. Teatris õpin muuhulgas ka suitsetama, mis on kohustuslik, sellest ei pääse. Täna peaproovi ajal tegin esimese mahvi. Pealegi, olen juba 24 ja ongi viimane aeg ära proovida. Varavalges toob vares Sulle kirja. Vaatan filmi Emanuelle, mul korter uputab ja homme on esikas.
Muredaid musisid,
Kristel