tagasivaade

See kodutu hundi unenägu polnud asjata. Olen elus tähele pannud, et pöördelised sündmused annavad inimese kehale ja vaimule endast märku, nii olen kogenud surma tulekut, kuid nii saab kogeda ka inimese sünni päralejõudmist ja kõiki teisi eksistentsiaalseid juhtumusi.
Niisiis selgus, et pean leidma endale nädal ajaga uued elukaaslased (sest praegused ostavad endale lihtsalt oma pesa). Pärast esimest paanikahoogu hakkas kõik sujuma ja nüüdseks on paari päevaga üle kümne inimese korterit vaatamas käinud ja ühega neist sõlmisin ka niiöelda lepingu ära. Tegelikult ei taha üldse nii materiaalsetel teemadel rääkida ja oma elus olen niigi maisuses käest-jalust kinni.
Aga palun Jumalat, et ta saadab mu juurde head inimesed ja minu valikud osutuksid õigeteks.

Tegelikult tahaksin emotsionaalsel tasandil midagi väga erilist kogeda, tahaks taasühineda selle tundega, kui ma elus tõesti armastasin. Ma ei suuda kunagi unustada TUNNET, mis valdas mind läbinisti ja kui ma olin nii 19-20 eluaastat vana. Pärast seda on alanud küpsemine, mis segab mul kõike siirast vastu võtmast. Nii ei teagi enam, kust võib alata ja lõppeda mu ausus.
Siis oli kõik nii selge.
Täna sõbranna juurde minnes nägin bussis sellist meest, kes sarnanes Temale, ma pakun, et oli venelane, ma ei näinud nägu hästi, sest tal oli kapuuts peas, aga lõuajoon ja suunurgad olid justkui sellest ajast, kui mina armastasin... Hämmastavad hetked... Olen niimoodi suvalisel mehel järgi jõlkunud, lootes, et see on Tema ja kui tänaval lõpuks ringi pööras, sain aru, et võõras mees... haige oli see, nagu mõnes filmis.... Aga see jälitamismaania esines küll aastaid tagasi, nüüdseks on kõik korras ju.... Aaga ma ei armasta seda inimest, ma armastan seda TUNNET, mida ta minus tekitas....
Nii see naine üksikuks jääbki...
Mul oli kohutavalt nõme reedene õhtu. Meetnasürk suutis mulle sellise tünga keerata, kui ta peaks mulle helistama, siis saadan ta kuradile.
Vahel mõtlen, et peaks Tartu minema, leidma ettekäände, vaja hambaarsti juurde minna... aga tegelikult ka ja päris tõsiselt, hambad valutavad jälle... Siin tuleb meelde, kui keska ajal näiteringiga Muhus käisime ja seal tegi kadunud Kilvet meiega proove ja siis mul hakkasid hambad valutama, aga alati enne või pärast proove, mitte kunagi töö käigus päris huvitav oli, kui tormasin enne jai pärast taidlemist alati hambaid pesema... Olid alles ajad!!!

kodutu hunt

Ärkasin hommikul ülesse enda nutu peale. Ma vappusin kurbusest ja mu põskedel voolasid pisarad. Nägin unes, et mul pole enam kodu, et kodukoht on maha müüdud.
See ongi vist kõige jubedam asi, mis inimesega võib juhtuda, kui tas peab kuuse alla elama minema. Kuvõrd ma üldse saan oma vanemate kodu enam enda koduks pidada?
Kodutu hundi tunne on küll tegelikult...
Täna pean jälle tantsuproovi minema, üldse ei viitsi, muidu tavaline argipäev, pean koristama ja pesu pesema, üldse ei viitsi....

Tartu nostalgia

Mins haaras täna Tartu nostalgia. Algas sellega, et sain kirja juhendajalt, kellest kevadel suure kismaga lahku läksin. Kiri mõjus õelana,nii võib seda tõlgendada, ta kirjutas, loodetavasti on su elus mõnus ja oled terve. "Loodetavasti oled Paldiski maanteel" võiks selle lõigu mõtte kokku võtta, sest sinna ju taheti ajada. Kui inimene on mind niiöelda pehmelt öeldes läbi sõimanud, siis mis paneb pärast seda veel küsima, kas olen terve??? Uskumatu, et ma oma juhendajat tõesti armastasin ja nüüd on seda nii raske või lausa võimatu taastada, sest usaldusvahekord on rikutud....
Siis lugesin vana Werneri kohta ja nüüd joon konjakit ja loen/kuulan Alliksaare luulet.
Mind kutsuti välja, aga ma ei viitsi vist ikka Angelisse minna. Plaanin veeta koduse õhtu mõne hea raamatuga.
Tegelikult olen uppunud täielikult oma õpetajatöösse ja ma ei jõuagi selle kõrvalt rohkemalt loominguline olla, seetõttu on jooksnud liiva katsed alustada uuesti oma teadustööga, jätkata pooleliolevat romaani, millega Tartus sai algust tehtud või rääkida kasvõi Hannese ja Lumekuningannaga... Aga tore on see, et tegelen tantsimisega ja pühapäeval on meil esinemine, kuigi minus ei ole enam sellist entusiasmi nagu aastaid tagasi ja ma ei viitsiks üldse lavale ronida, kui minu tantsupartner tagant ei utsitaks.
Pean ikkagi tunnistama, et loomingusse on mul siiski kergem pühenduda ikkaTartus ja/või Hiiumaal, mitte aga Tallinnas.
Ma olen mõlenud, kui tuleb suvi ja saan pühenduda rohkem endale, siis lähen Hiiumaale pilliroogude vahele ja hakkan midagi kirjutama, aga see on nii armas unistus....
Üldiselt pole Tartu peale mõelnud, aga täna igatsen vana Wernerit oma nõidusliku õhkkonnaga, kus sai vaadeldud vanahärrasid, kes konjakit jõid ja tädisid, kes kindal kellaajal seal oma puljongit sõid ja kus sai enne loenguid nii 4-5 tundi diskuteeritud mõne kalli sõbraga näiteks Karl Marxi ja arutleda teadustööde aktuaalsete probleemide üle. Tuli ette, et nii loengusse ei jõudnudki ja sai sujuvalt mõnda ürtusele ja sealt edasi Zavoodi mindud ja hommikul uuesti Werneri koogiringile, sinna vahele jäid salapärased eksirännakud, kui sai kohatud väsinuid hingi... Oli nõidulik kevad aastal 2005 Tartus, seisime siis meie oma untergangi lävepakul....

Mainiksin veel ära, et ei suuda ei oska enam armastust oma isiklikku ellu tuua.... kogu mu armastus on suunatud tööle ja õpilastele, ma isegi ei taha endale enam midagi lubada, füüsiliselt olen muutumas frigiidseks, mul pole eanam ammu seksuaalseid vajadusi, on see seotud sellega, et vaimen töö on nii intensiivne??? Varsti olengi Maria - mind on juba temaks ka ristitud....