jätkub kirjades me...

Krüsanteem kõndis mööda Tartut ja mõtles, et jätaks Hannesele teate, ta läks m. majja, lootuses, et Hannes võiks seal endiselt elada. Ta astus sisse, teda valdas tohutu hirmutunne justkui läks ta psühhiaatri vastuvõtule, kõik seinad olid valged nagu Kiisa Hullumeelsuse filmis, mida ta ammu-ammu lapsepõlves nägi, kõik oli nii õudne ja samas nii tuttav, justkui oleks see kõik juba olnud. Krüsanteem astus trepist ülesse ja märkas, et akna lauale oli jäetud tema hall talvemüts koos kirjaga: Kandsin seda tavel. Anna andeks, et alles nüüd tagastan, aga mul oli lumekuninganna tõttu ikka väga külm olla ja see oli valus, kui maske rebiti ja nii võeti minult ka see müts, mis tegelikult kuulub ju sulle, mu kallis Krüsanteem. neid maske ei ole enam, mis olid eile ja lumekuninganna on ära sulanud, anna andeks, et sellest veekord jahvatan, aga tema kadumine teeb mulle haiget ja see sunnib ka mind mõtlema, mida edasi teha, kas laskuda sügavustesse või mitte. aga nüüd on kevad ja mul ei ole külm ja ma ei vaja seda mütsi enam, mul oli nii häbi, et olin selle salaja enda kätte võtnud, et ehk mõistad, miks selle sulle siia akna lauale jätsin.
Alandlikult,
Hannes
Kas jälle hakkab meie kirjavahetus peale, mõtles Krüsanteem. Kuigi me elame ühes linnas, aga jätame ja saadame teineteisele kirju, uvitav-uvitav. Mis ikka, tuleb vastata. Krüsanteem leidis oma musta pintsaku taskust (kuna ta on ikka haige, siis kannab ta juba elukutseliselt ainult musta) tömpis pliiatsi ja paberitüki ja maalis sinna varesejalgadega järgmiselt:
Hannes, see on sinust nii kena, et sa mulle mu mütsi ikka tagastad, kuigi pole sellega enam midagi teha ja ära arva, et lumekuninganna oleks mind talvel üksi jätnud, seda ta tõesti ei teinud.
Mul on vaja välja pääseda siit linnast, see umbsus tapab mind, aga veel ei lahku. Olen ikka üksi, aga Meetnasürk saadab endiselt Allliksaare luuletusi ja loodab jälle kohtuda, ma ei tea mis teha, peaks äkki taas mõne sürri õhtu lavastama?
Tahan koju ja usun, et on veel lootust paranemisele.
Haiglaselt,
Krüsanteem

Jutt selllest, mida nägid Hannese silmad.

Ma räägin nüüd kõigest sellest, mida ma nägin, kui jälgisin kahte inimest küünlaleegist.
Meetnasürk ootas tõesti punase roosiga Krüsanteemi, aga see oli viga, tulla Kürsanteemi juurde punase roosiga, aga kust Meetnasürk pidi seda õigupoolest teadma?
Nad olid üksteist varem näinud ja nüüd nad siis vestlesid pikalt ja kaua. Meetnasürk on tegelikult praegu ainus tõeline Filosoof Tartu linnas. Peamiselt käis jutt võimust, võimu on palju ja seda kuritarvitatakse ohtralt nende mõlema puhul. Mis lahendused on olemas Krüsanteemi ja Meetnasürk Tähetarga jaoks?
1) hullumaja- sinna nad üritavad sisse saada (kui nad eitavad materialismi,)
2) alkoholism - seda nad juba proovivad (kui nad eitavad materialismi)
3) enesetapp -seda nad on juba proovinud, aga pole veel lõpuni viinud (kui nad eitavad materialismi)
4) põgenemine "oma saarele"- seda nad on juba proovinud, aga pole midagi välja tulnud (kui nad eitavad materialismi)
5) elu tänases Eestis -seda nad on ka proovinud, aga korduvalt komistanud (kui nad jaatavad materialismi).
Tulevik näitab, millise tee nad lõplikult valivad.
See oli üks südamete murdmiste öö. Kõik oli ette määratud. Algus tehti siis, kui Krüsanteem asetas põlevad küünlad altarile. Seejärel jalutas Meetnasürk Rüütli tänaval ja õigeusu preester kõndis mööda. Meetnasürk peatas ta, preester andis oma õnnistuse. Siis kohtuti, õhtu käigus otsustati ühte majja sisse murda, kus kedagi polnud kodus. Ega Meetnasürk ja Krüsanteem mingid huligaanid pole, nad läksid sinna lihtsalt filosofeerima, võtsid konjakid ja pirukad ka kaasa. Kui lõpuks pererahvas vastu hommikut koju tuli, siis olid kõik rõõmsad, et majal oli ikka "valve "peal. Varahommikul oli aga Tähetark õhku haihtunud, sest tema hing oli haiget saanud Krüsanteemi vastamata armastuse pärast. Ka Krüsanteemil oli valus, aga hoopis teistel põhjustel. Ta jalutas vihmas kodu poole, pikk punane roos näppus, ja nuttis südamest, sest ta oli läbinisti siiras olnud.

Plaanid jäid kõik plaanideks nagu ikka, sest mu seltsiliseks oli tüütu plika, taevas lendas kurgi, lendas ümberringi... oo jaa, oli tore öö...

Krüsanteem on omadega mustas augus, kas ta tuleb sellest üldse välja? Tal on praegu kõik elus halvasti.

Mu silmad surma näha saavad...

Teade Hannesele

Otsustasin anonüümsusele lõpu teha. Tähetark Meetnasürk ootab mind täna punase roosiga kohvikus Shakespeare kell 21.15.
Elu pakub endiselt väljakutseid,
Gloria, ära nõnda naera... Su armastuse valind ma, mu kena väike Gloria...

Hannese tagasitulek

Oli tavaline neljapäeva varahommik. Läksin kooli, aga kool jäi ära, nagu keskkoolis, kuigi tegu on ülikooliga. Istusin kohvikus, hakkasin sööma, aga järsku kukkus nuga maha. Kummardusin, aga oh sa imet küll, keda ma laua all nägin, Hannes jõllitas vastu, sügas seal minu noaga juba oma karvast selga.
"Hannes," karjatasin.
"Tere, mu kuraažikas Krüsanteem, ma olen tagasi Teie lahkel loal " teatas ta ja suudles mu kätt, mis oli ulatunud nuga haarama.
"Rõõm kuulda, et sa seal Hanikatsi laiul talve üle elasid ja sa, va tõbras, ei suvatsenud mu kirjadele vastata, et ma pidin siin mure käes juba lolliks minema," teatasin talle pisut solvununa.
"Nii tore, et sa mind igatsesid, aga ma sõbrutsesin seal lumekuningannaga. Nii et paraku mitme naise jaoks mind ei jätku."
"Jah, Hannes, ma tean, et sa oled suure südamega mees ja pühendad ennast korraga ainult ühele naisele. See on sinust väga kena ja ega lumekuninganna mindki üksi jätnud, nii et saime mõlemaid tema poolt pakutuid naudinguid tunda. Aga nüüd on talv läbi, ta on ära sulanud ja oleme vaid meie kaks," laususin õnnelikult ja tõstsin Hannese enda kõrvale toolile istuma.
"Tegelikult oli mul ikka asja ka," võttis Hannes asjaliku tooni.
"Miks nii ametlikult?"
"Sulle on kiri." Hannes ulatas mulle ümbriku, mille peal oli kirjas: Krüsanteemile, Tähetargalt.
"Tee lahti, ma tahan ka lugeda," käis Hannes peale.
"Kuule ma ei tunnegi sellist inimest ja mis sa vahid siin, teiste kirju pole viisakas lugeda!"
"Aga ma olen ikkagi vaim ja mul on õigus!" Hannes sirutas oma punnkõhu välja, kohendas käega lokke ja vaatas uudishimulikult minu poole.
Avasin siis värisevate kätega kirja ja lugesin:

Tere!
Sa oled väga ilus ja huvitav tüdruk, olen Sind ammu juba jälginud. Soovin Sind rohkem tundma õppida. Praegu tean Sinu kohta vaid seda, et Su õpingud hakkavad Tartus lõpusirgele jõudma. Mida Sa edasi teed? Kas Sa lahkud Tartust? VASTA!!!
See aadress on tehtud ainult SINU JAOKS JA SINUGA SUHTLEMISEKS.
Tea, et Tartus on keegi, kes Sinu peale mõtleb ja Sinust unistab.

Tähetark Meetnasürk,

Sinu salajane austaja.

Hernekaun 3-4
Supikas, Tartu.

"Appi, !!!" karjatasin
"Mis nüüd siis ?"
"Ma olen maniaki küüsi sattunud. Ma ei taha olla kellegi haiglane kireobjekt!" karjatasin veelkord ja langesin Hannesele kaela.
"Noh mis sa nüüd, mõtle kui tore, et on keegi Tähetark Meetnasürk, kes su vastu huvi tunneb, sa oled ju tõesti viimasel ajal nii üksikuks jäänud, võta parem üks pits konjakit selle peale," lohutas Hannes ja kaisutas mind.
Tellisin ühe napsu ja lugesin kirja veelkord läbi.
"Appi!!!" hüüdsin veelkord valjusti üle kohviku.
"Mis veel siis?" päris Hannes juba kergelt tülpinuna.
"Vaata, ta on MINU NIME endale teiseks nimeks võtnud."
"Kuidas siis?"
"MEETNASÜRK on tagurpidi KRÜSANTEEM!!!"
"Huvitav-huvitav, kirjutad vastu ka?"
"Mul ei ole tahtmist mingi anonüümikust maniakiga suhelda!"
"Ma siiski soovitan talle vastata, aga loomulikult ei pea sa edaspidi anonüümset kirjasõprust arendama" soovitas Hannes. "Olen pisut väsinud ja kui lubate, siis Teie lahkel loal, ma kaon nüüd, kuni järgmiste kordadeni"
"Hüva, ma kirjutan," lubasin Hannesele.
Naeratasin, Hannes lehvitas ja kadus mu konjaki sisse.