üks kevadlaul Tartu öös

Aitäh A-le, kes ilusaid laule loob klaverile! Tõid valgusekiire nukrasse öösse. Kevadvooruste kadumine on minu lemmik. Paradokssaalselt on kadumine loomine. See pala tõi hommikul päikese hingest välja, särasin siis kogu oma naiselikkuses.

maisest maailmast (8.katkend)

üks nukker kõrvarõngas nagu kadunud armastus tervitas mind kaltsuvaibal, kui esikusse sammusin, ma tulin tagasi ja mind võeti vastu.
niipalju kohtumisi loodushäälte kui inimestega,et ma ei teagi, kas ja mida üldse kirja panna. kodune raamaturiiul pakkus avastamisrõõmu, lugesin Kaugveri ja Unti. Linnud laulavad, alustab üks hääl ja talle sekuneerib teine. vaatasin kurameerivaid kasse, üks kollane kõuts oma hiiliva kõnnakuga meenutas üht meest minevikus.... . must emane passis eemal, kollane hiilis ligi kuid jäi poolel teeel peatuma, sest ei tea ju, kas emane võtab jutule või mitte. emane oli seljaga isase poole, kuid aimas mis teine loodab...
loodus ärkab, mõnel pool (näiteks minu kodukohas) on ärkamisaeg hilisem. sinililli pole veel, aga lumikellukesed on pika varrega. lehtmetsas laulsid tihased, varesed, metsvindid ja pardid. merel oli valge nokaga must lind, mille kohta lindude välimääraja pakkus, et võib teine lagle olla. surnuaia kohal aga häälitsesid kured...
nägin ühe tuttava mehe ema, kes türgis minust ette bussi peale, põhjendusega, et ta ei tea kas ta on ikka õige kohas, naeratasin talle.
tahaksin ka armastada konkreetsust.

maisest maailmast (7.katkend)

Kui karjane ei näe südamega, siis ei või karjas olla. Ihu ja veri ei jõudnud tänavu minuni.

maisest maailmast (6.katkend)

lähen koju. nägin unes, et olin kirikus. pühad tulevad. meri, mets ja mu palve ootavad mind.

Su rüppe heidan unele
mu kallis kodusaar
meile kumendab kaugele
siis ere vikerkaar
kui saabun tagasi pärast vihma
ei edasi minna mina tihka
tuleb väänata kuivaks
see koltunud kleit
mis pandi mulle selga
kui lahkusin siit

maisest maailmast

kustutasin eelmise sissekande ära, sest kaotasin oma uued kõrvarõngad täna ära, pesin pead ja üks oli läinud. raisk küll!

teateid maisest maailmast (3.katkend)

Ma võin ka hea olla, kui ma tahan, noh nii vähemasti sõbralik inimene.
Täna tuli teatrisse üks mees, kes osutas erilist tähelepanu. Ta tuli mu poole ja tundsin, kuidas ta mu soliidse pintsaku alt püüdis rinnapartiid ära aimata, puhkesin naerma, sest ta soovid olid nii läbinähtavad. Vaatasime üksteist ja muhelesime. Ta oli minust kõvasti vanem, nii umbes neljakümnene, aga seksapiilsus oli alles. Mõnel ei ole seda üldse, teisel aga on see igavene ja sõltumata vanusest. Vaheajal tuli ta taas minu juurde ja tõi kommi, ütles, et ilusate silmade eest. Märkasime, et meil on pruunid silmad, mis petavad ja tema sai need ainult oma emalt. Arutasime, kuidas võiks etendus lõppeda. Mees ütles, et tagasiteed pole, et tema elulaul on seda talle õpetanud. Mina lootsin ilusat lõppu, et elatakse armastuses. Eksisime mõlemad, minu jaoks jäi kõlama enesetapp. Miks on eesmärgiks see, et inimesed peavad halva enesetundega teatris lahkuma? Mees läks koju, soovisin talle head õhtut.
Tartu sakib täiega. ALOTV näitab Jörbergi kuldsusse. Mul on viimane aeg Tallinna sõita.
Enne veel aga vannivahu sisse kümblema.