romantika ühele

Täna ongi romantika ühele. Olen ainult endaga ja ei lase kellestki häirida. Lühtrid põlevad laual, joon punast veini ja kuulan luulet ning on tunne, justkui oleksin kirikus.
Ammu pole sellist ööd ette tulnud, koguaeg on üks mõttetu sebimine olnud.
Avastasin,et mu päevik on kadunud, igatahes otsisin seda kodust ja ei leidnud. Olen sinna kaustikusse vähemlat viimased kümme? aastat kirjutanud, aga kaheksa kindasti ja nüüd seda järsku enam ei ole ja minu kokkuvõte möödunud aastast jääbki tegemata, aga mis sest, ma ei viitsi enam ammu kirjutada ja lugemiseks jääb ka aega napilt. Kahju, et olme kogu aja endale võtab.
Elu võtab veel ilusa pöörde, sahtlist kookisin siiski päeviku välja ja esimene sissekanne sellesse hunnikusse on tehtud 14.06.2003. eksisin siiski. Sealt kukkusid välja kommipaberid, mis on mu mälestus kallist kirjasõbrast,kuidas ta küll täna elab? miks me ei suhtle?
Kui osa inimesi eemaldub, tulevad esile aga teised, aga ma vist ei taha neist rääkida, sest pole nagu veel midagi ja vaevalt et ka tuleb?üksindus kestab endiselt, kuigi eile raviti mind jazzmuusikaga.
Ükinduse romantiseerimise mõttes peaksin nüüd vanni minema, mis sest, et vannipoisiks on lihtsalt üks mölakas sattunud...seekord siis ilma temata, ma arvan ja loodan, et ka edaspidi saab nii olema või muidu toimub enesetapp hingelisel tasandil ja seekord jäädavalt.