hingedekuu

mul on masendus peal ja väga kurb olla, november on alati raske olnud, aasta kõige kõledam ja süngem kuu. ma saan aru, et ma ei tohi nutta ega tegelikult ka alkoholiga liialdada, pean võitlema, võitlema ja muudkui võitlema, vahel tunnen, et lihtsalt ei jaksa enam, aga kui murdun, siis ka suren ju, aga linn teeb inimese niivõrd katki, et ma ei suuda enam olla siin, tahan maale, kus saaksin olla täiesti üksinda, aga samas koguaeg koos. ma ei jaksa seda olelusvõitlust enam pidada. põletan küünlaid ja viirukit, aga miski ei parane, vaid kõik läheb hullemaks. Erakuna tõmbuksin maale suitsusauna, kus veedaksin oma talve küünlavalgel istudes.
ma olen jäädavalt katki, justkui oleks noaga tõmmatud veritsev haav üle südame. vajan jumalat, armastust, usku, lootust....
leidsin ilusa õpetussõna: pikk ootus teeb südame haigeks, aga täideläinud igatsus on elupuu.