puhkan

Suvi on tegude aeg heas mõttes, et pole mahti suurt kirjutada. Aga miks ma siia ikka kirjutan? Vast sellepärast, et olen harjunud, kui ikka terve elu päevikut on peetud, siis ega naljalt sellest kombest lahti ei saa.
Veedan oma suve peamselt saarel, kus magan kaua-kaua, loen ka raamatuid ja unistan niisama. Täna näiteks mõtlesin inimestest, kellega elutee on mind sidunud ja miks ühe või teisega on läbikäimine soiku vajunud. Vaatasin ka tagasi 2006.aastale, mis oli tõeliselt halb aasta minu jaoks, vähemalt aasta esimene pool ja kuidas öeldakse, haavad paranevad, aga armid jäävad. Mul on vähemalt kaks armi, üks armastusest ja teine sõprusest.
Tahan rääkida pianistist.
Tulen tagasi tema juurde, varem olen temast juttu teinud. Tema oli minu teekaaslane ligi kümme aastat ja nüüd oleksime justkui lahku läinud. Õigemini katkes meie kirjavahetus, sest ühel hetkel polnudki enam midagi öelda. Mina olin tema ees justkui alasti, avasid talle oma tunded ja mõtted ja lootsin, et tema samaga vastab. Ühel hetkel ei tahtnud lugeda enam sellest, mis ta teeb ja kuhu ta läheb, vaid igatsesin kuulda, mida ta tunneb. Nii jäigi mulle aastate jooksul tunne, et ta suhtleb minuga puhtalt kohusetundest, et on nii kaua kirjutanud, et ta peab seda jätkama. Tunsin, et ma ei taha inimest puhtalt kohusetunde tõttu kinni hoida. Lasin ta vabaks ja pole rohkem kui aasta temast midagi kuulnud, vahel mõtlen, et võtaks ühendust ja saaks kokku, aga milleks? Mõni inimene või kogu elu sinu juures olla, aga ta on ikkagi VÕÕRAS, mis mõtet siis sellele on?
Siina saarel peamiselt üksinda olles kerkivad minevikuvarjud silme ette... Ei tahagi siit kuhugi minna, nii hea on lihtsalt olla iseendaga või helistaks vanale sõbrale, aga ma ju kardan teda nii hirmsasti Paljud ilusad hetked jäävad inimestel hirmu pärast olemata...