suvi tuleb

Ilmad lähevad järjest ilusamaks, et ma vist ei viitsigi siia enam kirjutada. Võiks tõesti rakendada ennast millegi tõsisema kirjutamisele. Siiski vast elan enda kuidagi välja siin.
Elu on päris chill praegu, teen nii kaks tundi päevas tööd ja siis kooserdan niisama ringi. Tunnid ju läbi, on vaid põhikooli konsultatsioonid ja suvetöölised. Täna üks õpilane lõpetas koolipäeva küsimusega: "Õpetaja, kas Teie kodus käivad kummitused?" Või samas tuleb meelde, et 12. kl tüdruk mõni kuu tagasi tegi võimude lahusese printsiibist rääkides jutu siise ootamatu pöörde: "Õpetaja, kas Teie usute nõidadesse?" Ei tihanud vastata...Koolis on ülivahva muidu, tore on individuaalselt tööd teha. Keskkooli riigieksamite tulemused on selgunud ja nii mõnigi üllatas mind heas mõttes, et sai kõrged pallid, mis näitab järjekordselt seda, et ka lollide koolis on võimalik hästi õppida, kui inimene ainult ise tahab. Usun, et esimese aasta kohta olen õpetajana andnud endast parima.
Nädalavahetusel sai üle pika aja kodus käidud, mida tõsiselt nautisin. Uskumatu, et maatöö võib sellist naudingut pakkuda, niitsin terve laupäeva muru sooja päikese käes ja olin sellest üliõnnelik, käisin saunas kadakavihaga end peksmas ja rannas ujumas...
Praami peal ürtitasin süveneda Augustinuse ususaladustessse, mis mul eriti hästi ei õnnestunud, viibin praegu rohkem pedagoogilisel lainel ja loen raamatut, mil nimeks Õpetajate kool...
Kuna pole enam ammu eraelu, siis olen unustanud, mida tähendab puudutus ja kipun vägisi pealetulevas hellusehoos ühe armasa filosoofi põlve silitama... Selle eest antaks mulle sõbranna poolt käskkiri ja noomitus ühel paberil! Tegelikult juba anti!

õnnetud naised...

Üksindus, üksindus, ja veelkord üksindus. Meie probleemidki on samad mis siis. Mida vanemaks saame, seda teravamaks muutub see mure, et haritud ja kenad naised on väga üksikud ja tahaksid üle kõige siiski anda endast, aga neil pole see millegipärast võimalik. Mõtlen, kui me endiselt ei suuda loobuda teatavast emotsionaalsusest ja isegi agressiivsusest, kas teeme siis kollektiivse enesetapu, et meil pole endiselt meest ja lapsi?
Sain sõbrannaga kokku.

Tartu, mu surm!

Tartu, mu surm!
Nii teretan sind, mu surmalinn!
Aasta on möödunud ja ilmun taas su ette
mu pihta katab endiselt punane pael
vaata, mu surmalinn, vaata mind,
kuidas tapab mu rõõmu su teeseldud naer
punane pael see punane pael
on ümber mu keha
ja pigistab üha
kõvemini ja valusamini
mu surmalinn, mu Tartu tea,
võtad mind embusse j a oled hea
lased mul panna su rüppesse pea
võta see punane pael
rebi lahti mu kehast
see punane pael
las olla su kael
surmahauaks mul
ehigu seda see punane pael