kutse uuele elule

On pühapäev ja käisin kirikus. Tegelikult otsisin kaua Jumala koda, mille uksed oleksid lahti ja siis jõudsin õigeusukirikusse, kus oli parasjagu teenistus. Seisin seal kaua ja palvetasin ning süütasin küünla Jumalaema ikooni ees. Tulin kirikust välja, laulud kumisemas kõrvus ja puhkesin nutma, küsides Jumalalt, kas ta suudab mulle üldse andestada. Kuidas ma sellest räpasusest suudan end üldse välja vedada? Lumi on maas, valge lumi nagu ületõusmise ja uue elu sümbol.
Jumal kutsub mind taasühinema ja jagama suurt rõõmu...
Kuidas ma küll leian tagasi tee Isa juurde???

meeleheitel koduperemees...

Külastasin siis eile täiesti ootamatult siis sellist meest, keda siin varem olen reeturiks nimetanud, ma ei saa üldse enam mitte millestki aru, me mõlemad oleme tegelnud suuresti enesepetmisega ja mida mehe üldse teavad õigupoolest tunnetest? Miks minule keelatakse armastust? Miks mind võlub just see abielumees, miks ma ei või olla huvitatud näiteks Tähetark Meetnasürgist, kes on minu sebimises niivõrd järjekindel?Üheks põhjuseks on see, et ta on minu silmis rohkem MEES kui mõni boheem.... pealegi on tal LAPSED, kellele on ta täiesti pühendunud...
Aga siiski peaks sellel nüüd lõpp olema, meeleheitel koduperemees lubas, et ta puutu mind, kas me leiame tagasi tee sõpruse juurde? Suudan mina teda edaspidi enam mitte puutuda? Vihkan neid maasikaid, mis ta mu kaelale tegi, ammu pole keegi nii nõme olnud, viimati tehti selliseid asju küll teismelise eas...
Nii suur segadus on... Olen oma tunded nii ära lörtsinud....
Lähen jalutan vanalinnas....

uue aasta algus

Boheemlasest mehega on tore suhelda, aga siduda ei tasu ennast kunagi temaga, see oleks naisele lihtsalt liiga suur koorem. On väga kurb, et naise parim sõber on idealist, aga mees PEAB olema eelkõige materialist. Raja Teele ütles: "Mina lähen mehele ainult põllumehele", selles on oma iva sees. Oskar Luts on aegumatu kirjanik.
Kaua ma endale veel meest valin?
Minu parim kaaslane on viimasel ajal olunud Tähetark Meetnasürk, uus aasta algas vahvalt, meil on ikka nii sarnased mõtted elu ja inimeste kohta. Lugesin hiljuti tema esseed sellest, kui araks inimesed tegelikult on muutunud, selle asemel, et naabrimaja Jüriga kokku saada, ma parem plõksin temaga msn-s või orkutis. Inimeste vahel kaob ära nii igasugune dialoog, igasugune vastastikune mõistmine. Kui tema kirjatükki lugesin, siis oli see kõik nii tuttav juba, ma olen kõigest sellest ise ka mõelnud, samuti olen sisuliselt oma töödes toetunud Gadameri filosoofiale. Andsin selle teksti ühele oma õpilasele lugeda, loodan, et sellest on abi.
Jube palju pulli on saanud 1. jaanuarist alates, ma ei viitsi lihtsalt kõike kirja panna.
Tähetark kutsus mind eile Tartu, aga ei taha sinna minna, erinevatel põhjustel muidugi, Tartust lahkusin ikka väga suurte negatiivsete emotsioonidega, veel on liiga valus, et sinna kasvõi korrakski tagasi pöörduda.
Lähen hoopis Hiiumaale. Pean minema jälle matustele, viimastel aastatel on surm üheks minu külaliseks olnud. Kuidagi tühi tunne on ja ma ei suuda leinata ometi nii kallist inimest minule, ma vist ei ole osanud isegi nutta, eks Hiiumaal jõuab alles kõik kohale, lähen tagasi kodunurmedele, tagasi isa tallu, kust olen tulnud.
Muide Aki Kaurismäki on väga vinge režissöör, tasub kõik tema filmid ära vaadata.