reetmine

Kuidas kirjeldada tunnet, kui sind on reedetud?
Kirjutasin, et üks vana sõber tuli tagasi mu juurde, kuid nüüd eelistaksin, et ta poleks seda teinud. Oma tagasipöördumisega hävitas ta igatsuse ja kaunid ideaalid.
Minu jaoks on ta nüüd vana ja kibestunud mees, kuigi oma vanuse ja vaimsuse tõttu võiks ta kuuluda veel nooruslikkusesse. Ei ole enam seda austust, isegi imetlust pole ja enam ei saa temaga rääkida nii mitmekesistel teemadel kui aastaid tagasi, miks? Ühelt poolt on ta oma isiklikes probleemides nii kinni, et ta ei suuda midagi muud haarata ega näha, karile jooksnud abielu on röövinud temalt mõistuse ja ei taha sellest midagi rohkem teada. Ma tõesti soovin, et ta poleks oma valus minu juurde tulnud, sest ei saa teda aidata ja endist usalduslikku sidet taastada pole enam paraku võimalik. Muidugi olen andestanud, aga pole unustanud ja ei suuda enam seda ühisosa leida, millestki pole enam rääkida ja tema abielu pole teema, millest mina kuulda tahan, ma ei sekkunud sellesse eile ega taha seda teha ka täna ega homme.
Kui ta poleks tagasi pöördunud, siis suudaksin teda veel hinnata kui tõelist sõpra, kellega olin vaimus üks, nüüd aga pole sellest midagi järel, sest ma sain aru, et ta ei mõista mind, pole võibolla kunagi mõistnud, ma kujutasin võibolla endale vaid ette, et mõistab, aga ta pole selleks suuteline, mitte põrmugi, võibolla on asi ka tema praeguses olukorras, depressioonis inimene on suur egoist, küll oleks hea, kui ta abielu taastuks, siis oleksime me kõik õnnelikud. Mul on nii kahju, et ma ei saa aidata ja tema pillub mind sellepärast nugadega.
Millegipärast on mul need kirjad pea kõik alles, mis ta kaks aastat tagasi saatis ja mis mina talle vastu kirjutasin, luuletuse, mille ta mulle pühendas meie tutvumise päevil, hävitasin aga ära.
Neljanda põlve vanakooli mees, nagu ta ise enda kohta ütles...
Tühi tunne on ja sooviksin väga, et oleks jäänud see igatsus tema järele...
See reetmine põhinebki mittemõistmises, kuigi ma tahtsin uskuda, et oleme nii sarnased inimesed, kahjuks või õnneks siiski nii erinevad, ideaalid varisesid jälle kokku.

Hannese hiilimine

Ühel õhtul pärast väsitavat tööpäeva istus Krysanteem laua taga jõi jälle konjakit. Siis hiilis Hannes välja, tuli äkitsi nagu jõuluaegne päkapikk ja kükitas küünlajalale.
Krüsanteem armastab juua üksinda konkjakit ja vaadata samas põlevat tuld ja kuulata taustaks vene muusikat, nii oli see ka sellel õhtul.
"Hannes, kas sa oled päkapikk, et mind talvisel ajal niimoodi ootamatult külastad, küsis Krüsanteem?
"Mina ei ole päkapikk, sest päkapikud külastavad inimesi talvel ja toovad sussi sisse midagi, mina aga olen sinuga tegelikult alati, isegi kui sa ei tea, et ma olen su kõrval ja ma ei too sulle kommi sussi sisse nagu lapsepõlves tegin, siis olin tõesti ainult päkapikk ainult sinu jaoks, mäletad, kord sa isegi andsid mulle ka kommi vastu, mõtlesid, et päkapikk tahab ka midagi head süüa."
"Tuleb meelde küll, aga kui sa ei ole päkapikk, kes sa siis siis õigupoolest oled?
"Mitu korda pean sulle küll seletama, et olen enesetapja vaim, kas sellest juba külllalt ei saa, ärritus Hannes silmnähtavalt ja käratas vihaselt: "Kas ma pean jälle konjaki sisse tagasi kaduma?"
"Ei pea muidugi, seda pole vaja, usun, et lapsepõlves ilmusid sa päkapikuna, et sa ei tahtnud siis mind kui väikest last ära ehmatada. "
"On olemas kõik see, mida inimesed usuvad, nagu sa väga hästi tead. Aga ma olen sinu kaaslane ja mulle on sulle üks sõnum edasi anda. "
"Mida nimelt?"
"Sinu ja su kaitseingli teed on ristunud, sa oled saanud kokku ühe inimesega, kellega sa ka kosmoses teatud määral kokku kuulud, sa ära nüüd valesti aru saa, loomulikult pole see su teine pool, su armastatu, mitte seda ma ei taha öelda" muheles Hannes ja vajus käsipõsakile küünlajalale ja püüdis kuivanud küünlarasvaga mängida.
"Palun ära tuleta mulle mu teist poolt meelde, ma ju tean ammu, kes ta on ja kus ta on ja miks me ei saa enam kohtuda tehtud vigade pärast, palun ära tee seda valu, et pean midagi sellist meenutama," ärritus Krysanteem
"Mnjaa , mu madam, andke mulle tõesti andeks, aga oled sa kosmosest seda kaitseingli sõnumit kuulda võtnud, kallis Krysanteem?"
"Jaa, mind on informeeritud, ma tundsin ta ära, ilma sinuga rääkimatagi, ma tean kes ta on ja usun, et ta teab seda ise ka."
"No vot, te kohtute viis korda nädalas, aga mitte see pole praegu oluline, et sa oled määranud nende kohtumise individuaalselt, et andsid neile lugeda ühe Orwelli raamatu ja nad tulevad sinuga rääkima, tema tuleb ka"
"Ma tean, et ta tuleb aga ma ei ole kindel, kas ta raamatut loeb ja kas temaga üldse teemast rääkida saame"
"Ära alahinda teda, ta pole tegelikult nii laisk nag ta näib. Pealegi on ta terane, nagu sa oled tähele pannud ja kui tal on sinule sõnum edasi anda, siis ta räägib Orwellist ja paljust muust ka, ta võtab kevadel sinuga eksami ka, nii et saate veel palju rääkida. "
"Mis ma sinu mittemidagiütleva sõnumiga nüüd peale hakkan, kallis Hannes?"
"KUULA TEDA! Ta annab sulle teistpoolsusest olulise teate edasi, ma ei tea, kas ta ise teab, milleks ta on kohustatud!"
"Ma ei viitsi su pläma kuulata, pean sütitama endas tarbimismaania, appi, jõulukingid veel ostamata!
"Mine ja tarbi minu eest ka, aga kõige rohkem kannatad selle all sina ise, miks sul on vaja nüüd ülejäänud massiga sarnaneda jan neid mõttetuid kinke osta, öeldi ju, et midagi pole tarvis, aga sina ikka pead ostma midagi"
"Midagi sümboolset, eelmine aasta oli aega rohkem ja jõudsin oma kätega midagi valmis teha, aga tänavu pean kahjuks ostma"
"Tunnen kaasa, aga pea meeles siis, mis sulle ütlesin"
"Keri konnjakisse, va päkapikk"