väike merineitsi ja prints-rüütel

Ühel heinakuu ööl ujus väike merineitsi Kassaris. Prints-rüütel seisis kaldal, märkas teda ja hüüdis:"Kas sul külm ei ole?" ja süütas sigareti, tema ei ujunud peaaegu kunagi, sest alati oli vesi liiga külm.
Merineitsi aga hullas lainetes ja korraga silmas tulukest. Ta tõusis lainevahust ja kõndis printsrüütli poole, kes lummanuna ja hirmununa teda vaatas, sest merineitsi oli ütlemata ilus.
"Mul on sinust nii kahju, kindlasti oled külmunud, tule minu juurde, ma panen su riidesse," suutis printsrüütel lausuda.
"Oh pole viga, ma olen ju sellega harjunud, meri on mu kodu," naeris merineitsi, silus oma pikki pruuni juukseid, mis alastust varjasid ja jätkas:"Aga olen tänulik, kui suudad mulle seeliku selga panna, ma olen ise ses küsimuses üks suur kobakäpp!"
"Suurima hea meelega riietan ma oma väikese merineitsi tantsuõhtuks"
"Küll olen õnnelik, et täna ööse sinusugust rüütlit kohtasin, hirmsasti tahan tantsida.
Merineitsi keerutas ümber printsi ja viskas seeliku talle lausudes:"Pane see mulle nüüd selga"
"Ma pole tegelikult rüütel, vaid olen hoopis prints," vabandas prints- rüütel ja tõmbas seelikuhaagi kinni.
"Tegelikult oled ikka rüütel ka, sa käitud nagu rüütel, valvad ja kaitsed daami au, pealegi ma tean, et sa oskad tantsida"
"Hea küll,mu väike merineitsi, aga nüüd peole"
"Ma pean sulle midagi salajast ütlema". Merineitsi kummardus prints-rüütli kaela juurde, nii et oleks võinud teda suudelda ja sosistas:"Sina oled ainus, kes suudab mind nõidusest päästa ja terveks ravida. Elu võti on noorus"
Ma tean, seepärast tulingi sinu juurde, et sind aidata" Ta ei olnud üllatunud, vaid jäi rahulikuks, võttis merineitsil käest kinni ja nad läksid tantsima.
Peole jõuti viimase tantsu ajaks. Teineteisega oli väga hea koos olla. Prints-rüütel hoidis teda tantsupõrandal hellalt ja õrnalt ning paitas tema pikki kohevaid juukseid. Merineitsi sidus käed ümber prints-rüütli kaela, vaatas üles tema sügavatesse, pruunidesse silmadesse, sasis tema musti juukseid ja küsis:"Kui sa sügisel koolis kirjandit kirjutad, kas sa siis mõtled mulle?"
"Muidugi mõtlen, sest täna on minu elu ilusaim öö"
Järsku kuulis merineitsi kuke kiremist taluõuelt, mis kõrtsi ära kostis, ta hakkas kiire:" Mul on nüüd aeg. Kui kukk kireb kolm korda, siis pean olema meres tagasi, sest nii on nõiduse seadus. Kähku randa " Merineitsi oli väga ehmunud ja pistis jooksu.
"Ooota mind ka, ma saadan sind!"
Koitis juba, kui randa tagasi jõuti. Merineitsi viskas riided seljast ja tormas tagasi merre.
"Ole tubli ja ära pahandusi tee," hüüdis prints-rüütel talle järele.
"Ei tee"
"Ilusat hommikut, mu väike merineitsi"
"Ilusat hommikut, mu prints-rüütel," kostis sosin lainetest, väike merineitsi oli kadunud.
Igal õhtul kui päike loojub, istub prints-rüütel rannas ja loodab taas näha ujumas väikest merineitsit, keda aga ei lasta enam vete peale, nii nad vaid sositavad õrnusi teineteisele pimedates augustikuuöödes.
Seda kõike meenutas Hannes Tartus Hurda kuju juures istudes, muigas, süütas sigareti ja põrutas Hanikatsi.