kevade saabumine

Tere, Hannes!

Sõitsin bussiga Tallinnast Tartu ja nutsin, mitte aga sellepärast, et oleks kahju sealt lahkuda, kuigi Tallinn on mulle väga armas koht ja kindlasti lähen sinna kord tagasi (mis sest, et olen ka seal võõras), vaid igal kevadel kui päike hakkab kõrgemalt käima ja jääpurikad sulavad ning pähe kukuvad, tuleb meelde kadunud armastus. Lihtne on öelda, et lase minevikust lahti, aga hinges kestab ju kõik edasi.
Ära pane tähele kui nutan ja ära tee minust välja, ma lihtsalt armastan elu.
P.S. peda (vabandust, Tallinna Ülikooli)uus hoone on väga trendikas. Tartu söögikohad võiksid vähem pretendeerida snoobilikkusele ja silmas pidada ka vaeseid tudengeid. Pealinnast tuleks eeskuju võtta. Sain Tallinna koolis 27 krooni eest korraliku kõhutäie, aga Tartus saab selle raha eest heal juhul tassi kohvi.

Ma olen tegelikult väga nõrk naisterahvas ja mul oleks vaja meest, kes mu kätt suudleks.
K.

Tere, Hannes!

Ma nägin unes kuningannat, tal oli kõrge kroon peas ja vaatas mind eemalt. Ärkasin üles ja mul oli kohutav hirm. Nii olen näinud ainult surnute hingi...Siis kuulsin põrandate naksumist ja nägin su varju. Miks küll minuga ei räägi?
Olen endiselt nõiduses: magan oma aja maha. Võibolla lõpeb see siis kui kevad saabub?
Hakkasin paastuma eelmine nädal, õigeusu kirikukalendri järgi algas kannatusaeg. Kavatsen 40 päeva olla korralik. Nädal aega olen ei öelnud loomsetele valkudele ja alkohole, muust rääkimata. Tunnen end väga hästi, kui ma ainult varem silmad lahti teeksin kui kell kümme.
K.

kolm kirja ja puhastus

Tere, Hannes!

Tulin siia saarele tagasi, et minevikuga valikuliselt jumalaga jätta. Ei ole vaja kinni hoida enam sellest, millel ei ole enam tähendust. Võtsin käärid kätte ja avasin päeviku, mida olin kirjutanud aastatel 1998-2002. Mul oli selge eesmärk teatavad leheküljed välja lõigata ja põlema pista. Lugesin elus esimest korda selle kaustiku kaanest kaaneni läbi ja sain aru, kui naeruväärne mu mõte on, sest need kirjatükid kuuluvad kogu loo konteksti, teismelise plika elulookonteksti, neid ei saa välja rebida. Naeratasin mälestuskildude peale ja asetasin kaustiku tagasi kapi põhja, tolmukorra alla.
Tuli hävitada hoopis teised kritseldused. Võtsin ühe inimese pildi ja mõned paberid ning kõndisin metsa, et tuld teha. Tundsin ennast Libahundi Tiinana, kui salaja pimedas öös jooksin kodust ära, ainukeseks valguskiireks särav valge lumi. Oli uue kuu loomine. See aeg annab võimaluse minevikuga rahu sõlmida ja vaadata sügavalt silma tulevikule. Olen hakanud pimedat metsa armastama, mis annab mulle vabaduse. Süütasin tule, võtsin külmarohuks kangemat kraami sisse ja hakkasin pabereid peenikesteks tükkideks rebima. Ma nägin, et sa eemalt jälgisid mind. Tore, et sa alati kohal oled kui vaja, aga kindlasti mõistad, et ei olnud sobiv aeg sinuga rääkida.
Korraga kuulsin selja taga salapärast oigamist. Vaatasin ja kangestusin. Seal oli lumekuninganna, kes oli alasti. Ta pea oli kuklas, silmad suletud, pikmad pruunid juuksed katmas rindu liigutas lumekuninganna puusi rütmi saatel, mida tekitasid lumehelbed suitsutatud kadakaokstega vastu selga pekstes ja lausudes: "Tapa, tapa, armasta!" "Tapa, tapa, armasta!" Reied olid kaetud verega, mis tilkus ta enda kehast.
Äkitselt paljastas ta oma rinnad, kui tõstis käed juustega kuklale. Nägin, et mõlema rinna külge oli kinnitatud paberilipik, oli kirjutatud midagi, millest ma aru ei saanud.
Lumekuninganna lausus:
"Meid kattis valgus, rüü nii valge
kuid puudus talv, see külm ja karge.
Sa jätsid pisara, palava palve
tukslema südames elu alge. "
"Teie kõrgeausus, mida te endale lubate. Need on ju minu sõnad," ägestusin, olin need read ära põletanud.
"Ja, need on sinu sõnad, mida sa nii kümme aastat tagasi kirja panid. Pean kasutama sinu keelt, et sa mind kuulda võtaksid." "Tule lähemale ja vaata teraselt mu keha," käskis ta.
Põlvitasin tema ihualtari ees. Mõlema rinna külge oli kinnitatud kiri K-le.
"Mul on sulle ülesanne. Sa pead kolm kirja ära põletama. Mina seda teha ei saa, sest olen Lumekuninganna, vesi tapab tule."
Kaks kirja tulid hõlpsasti lahti ja viskasin need tulle. Kolmas kiri oli aga rindadest tükk maad allpool ja püha verega immutatud.
"Mis ma selle kõige eest vastu saan?" pärisin sosinal ja püüdsin kolmandat kirja lahti saada, mis osutus aga võimatuks.
"Oskad sa palvetada?"
"Lapsena oskasin, nüüd olen sellest ammu eemaldunud"
"Palve on ainus pääsemine, sinu ja minu pääsemine" sosistas lumekuninganna. "Kujutle ennast tagasi lapseks, kui sa veel siiralt uskusid. Leia see usk palvesse taas ülesse. Suudad sa seda?"Lumekuninganna hoidis mu nägu enda käte vahel ja puuris oma tumdate silmadega mind.
Noogutasin talle alistunult.
"Korras," lausus ta. "Siis saadan kolmanda kirja K-le, see jääb põletamata. Meie soovid täituvad."
See oli siis katkend sellest, kuidas saarel naistepüha tähistasin. Loodan, et sul oli laiul väga lõbus, kindlasti jootsid võuvatele daamidele punast veini ja tegid kõik tööd nende eest ära.