Hannes lumekuninganna kaisus

Leidsin kapi pealt oma päeviku, mida USA-s pidasin. Lugesin sealt: "Võid sidet leida kõiksusega siis ainult, kui kõik see ei sega, mis juhuslik ja mööduv laad. Kui kõigest lahti öelda jõuad, mis loodad, soovid, ihkad, nõuad, teist naudingut siis tunda saad."Samal hetkel kuulsin kedagi selja taga jätkamas: "Maailmahingest saada aimu ja rünnata maailmavaimu on kõige siht, me elu hoob. Sa viibid keset haldjasõudu, see leebelt juhib mõistma jõudu, mis kõike loond ja veelgi loob.- J.W. Goethe"
"Sina, Hannes, tulid mulle külla?"Olin siiralt üllatunud, kui nägin teda minu voodil hüppamas, ikka üles-alla üles-alla ja samal ajal Goethet deklameerimas.
"Nu jah, me mõlemad juba tükks aega oleme tagasi Tartus, aga pole mahti kokku saada, sina oled hõivatud kooli ja teatriga ja minul on omad tegemised."
"Jaanuar on tõesti kiire, aga kus sa siis kõik see aeg olnud oled" Ei saanud ma pärimata jätta.
"Seda sa ei või isegi unes näha," salapäratses Hannes ja kammis minu hõreda kammiga pikki musti vurre.
"Ma vaatan, et sa oled vahepeal endale vuntsid kasvatanud ja see on tõeliselt jälk, oled üks paras kõutsinägu"
"Ära õienda, me kõik meenutame mõnda looma"
"Räägi siis mulle, kust sa tuled," anusin ma Hannest.
"Kõigepealt tekkis mõte minna Anne kanalile uisutama, aga kuna sind polnud Tartus, siis kutsusin varese kaasa."
"Kas vares tuli?"
"Ta raisk aga ei viitsinud ja tegi ettepaneku minna hoopis lumekuninganna lossi ehteid vaatama, et ta olla seal lausa teemandeid. Mõtlesin, et miks ka mitte, et pole seal kunagi käinud. Istusin varesele selga ja asusime teele."
"Kus see loss asub?" põlesin ma uudishimust.
"Seda ei saa sulle öelda, aga mitte siit väga kaugel. Lumekuninganna tuli oma mehega ühesse vanasse mõisamajja talvituma. Hirmus tuisk oli, kui kohale jõudsime, piilusime aknast. "
"Mis te nägite?"
"Lumekuninganna magas sügavalt. Kui sa vaid teaks, kui ilus ta oli. Ta lamas voodis üleni alasti ja pikad pruunid juuksed katmas kumeraid rindu ja puusade ümber siidilina valge. Ta näol oli armunud ilme, milles oli rõõmu ja kurbuse segu. Vares jäi muidugi öökapile ehteid uudistama, aga minul tekkis huvi, miks on küll lumekuninganna säärase armsa ilme põhjuseks ja heitsin ta kõrvale pikali, võtsin ümbert kinni, sisenesin temasse, tema unenägudemaailma.
"Mida lumekuninganna küll unes näeb? olin juba päris põnevil
"See on uskumatu lugu, mille kütkes ta viibib kaua aega. See on tema piin ja karistus, näha ühte ja sama."
"Millest see räägib?"
"Lumekuninganna armastas ühte meest, kelle nimi oli Kristjan. See juhtus ammu-ammu, aastasadu tagasi. Nad käisid koos kelgutamas. Nad laulsid ja tantsisid, naersid ja kurvastasid koos, ka tülitsesid. Lumekuniganna sattus tihti hüsteeriasse, kui Kristjan naljaviluks mõne lumememmega mäest alla lasi. Ta ei võinud seda kannatada ja lõi Kristjanit, nuttis ja karjus. Kuid see oli kõigest üks näitemäng temale, tegelikult ei tundnud Lumekuninganna midagi, sest ta süda oli ju jääst. Kristjan aga hakkas aina rohkem lumekuningannat armastama.
"Midagi selles loos on viltu. Kas lumekuninganna mitte oma mehega, noor Kaiga ei käinud kelgutamas?" püüdsin loos selgust saada.
"Ka Kaiga kelgutas ta tihti, ka seda näeb lumekuninganna unes, kuid see oli hoopis midagi muud kui Kristjaniga. Kaiga rääkis ta palju igasugustel teemadel, näiteks: miks taevas on pilves või miks tähed säravad, kuid nendes vestlustes polnud tundeid, polnud midagi sellist, mis oli Kristjaniga. "
"Seda kelgutamist lumekuninganna siis näebki unes: kelgutamine Kristjaniga versus kelgutamine Kaiga?" tegin loost pettunult kokkuvõtte.
"Sellega ei piirdu unenägu kaugeltki. Lugu läheb edasi. Kristjan oli sõjamees ja tuli kätte aeg, mil ta pidi oma kohust täitma minema, ta läks sõtta ja lumekuninganna jäi üksi. Tal oli väga kurb olla ilma Kristjanita.Tuli külm talv, lumekuniganna oli töises meeleolus. Lund muudkui sadas ja sadas, tänavad ja teed jäätusid, väikesed loomad pugesid urgudesse ja inimesed panid end soojemalt riidesse, et mitte külmetuda."
"Mis Kristjanist sai siis?"
"Kristjan oli sõjas, aga just külmal talvel on sõdimine kõige karmim. Juhtus nii, et ta sai haavata. Ta roomas lumes laagri poole, kus nad peatusid, aga tema kaaslasi polnud kohal, mehed olid metsas süüa otsimas. Kristjan vedas end vaevaliselt lumehangedes edasi. Tema kõrval hõljus lumekuninganna, kuid Kristjan teda ei näinud. Lumekuninganna tegi oma tööd suure pühendumusega ja kutsus lauldes tuisueite:"Tule, tule, tuisk, tule. Keerle-pöörle, heida silma sõpradele." Ikka valjemini puhus põhjatuul ja sadas lund. Lumekuninganna oli rahul tööga.
"Kuidas ta sai rahul olla, kas tal siis Krisjanist kahju polnud, kes oli suremas?" imestasin
"Ta ei tundnud midagi sellist. Siis ta veel ei armastanud seda meest. Lumekuninganna ei tunne armastust. "
"Kristjani kaaslased jõudsid ju metsast tagasi?"
"Ei seda mitte. Kristjan sumas lumes kuni tundis, et jõud on kadumas. Ta võttis rinnataskust lumekuninganna pildi, surus selle suule ja siis lakkas ta hingamast. Sel hetkel aga vaibus põhjatuul , lakkas lumesadu. Külm pakane kadus ja tekkis sula. Lumekuninganna sai aru, mida ta oli teinud, ta hakkas armastust mõistma. Tal oli äkitsi väga valus ja tema südames hakkas üks jäätükike sulama ja võlujõud kaduma."
"Sellest ongi siis see korduv unenägu?"
"Nii see on. Igakord, kui ta jälle seda und näeb, kaotab ta tükikese oma võlujõust kuni lõpeb ükskord nõidus ja ta pole enam lumekuninganna vaid muutub tavaliseks naiseks. "
"See pole veel kõik," jätkas Hannes. "Igakord kui ta magama heidab, paneb ta krüsanteemiõie padja alla hukkunud sõjamehe mälestuseks. "
"Kuidas ta mees Kai seda kõike talub?" küsisin
"Kai ei tea sellest midagi. Nad magavad eraldi tubades ja tal pole aimugi lumekuninganna hingepiinadest. Nad peaaegu ei suhtlegi omavahel. Kai ja lumekuninganna on küll abikaasad, aga tegelikult vaid teretuttavad, kumbki elab oma elu. "
"Neil polegi siis enam ühiseid vestlusi teemal: miks taevas on pilves?"
"Kaugeltki mitte. See oli siis, kui Kai veel väikene poiss oli. Nüüd on ajad muutunud ja inimesed koos ajaga.
"Mis saab aga siis, kui lumekuninganna nõidus lõpeb?"
"Midagi. Mäletad, mida Goethe kirjutas. Tee päevik lahti ja loe sealt. " pilgutas Hannes mulle silma ja läks lambi sisse magama.
Võtsin päeviku, kus oli punaselt kirjutatud:"Kõik kuju võttes, kuju muutes on ilmingutes aina uutes ka siis, kui paigal seisvat näib. Ka hukk on uue elu lävi, ei kesta saa see, mis ei hävi. Kõik igavesti ringi käib."