seletus

Ma olen tegelikult positiivne ja optimistlik inimene, kellele meeldib aegajalt kehastuda ja sulanduda mõnda teise maailma. Jätan isegi pealiskaudse ja kerglase mulje, eks me kõik kanna maske.
Hiljuti tuletati mu blogi meelde ja mõeldi kirjutamise üle ja üle pika aja kiikasin siia.
Igapäevase leiva tegemine on raskendanud kirjutamist, aga Hannes tuleb tagasi, tagasi, alati tagasi.
K.

surm

miski minu sees on surnud. see miski on minu hing. pole armastust, pole hinge, on vaid selle kõige vari ja nii ma suren aastast aastasse üksinduse tähe all.

romantika ühele

Täna ongi romantika ühele. Olen ainult endaga ja ei lase kellestki häirida. Lühtrid põlevad laual, joon punast veini ja kuulan luulet ning on tunne, justkui oleksin kirikus.
Ammu pole sellist ööd ette tulnud, koguaeg on üks mõttetu sebimine olnud.
Avastasin,et mu päevik on kadunud, igatahes otsisin seda kodust ja ei leidnud. Olen sinna kaustikusse vähemlat viimased kümme? aastat kirjutanud, aga kaheksa kindasti ja nüüd seda järsku enam ei ole ja minu kokkuvõte möödunud aastast jääbki tegemata, aga mis sest, ma ei viitsi enam ammu kirjutada ja lugemiseks jääb ka aega napilt. Kahju, et olme kogu aja endale võtab.
Elu võtab veel ilusa pöörde, sahtlist kookisin siiski päeviku välja ja esimene sissekanne sellesse hunnikusse on tehtud 14.06.2003. eksisin siiski. Sealt kukkusid välja kommipaberid, mis on mu mälestus kallist kirjasõbrast,kuidas ta küll täna elab? miks me ei suhtle?
Kui osa inimesi eemaldub, tulevad esile aga teised, aga ma vist ei taha neist rääkida, sest pole nagu veel midagi ja vaevalt et ka tuleb?üksindus kestab endiselt, kuigi eile raviti mind jazzmuusikaga.
Ükinduse romantiseerimise mõttes peaksin nüüd vanni minema, mis sest, et vannipoisiks on lihtsalt üks mölakas sattunud...seekord siis ilma temata, ma arvan ja loodan, et ka edaspidi saab nii olema või muidu toimub enesetapp hingelisel tasandil ja seekord jäädavalt.

hingedekuu

mul on masendus peal ja väga kurb olla, november on alati raske olnud, aasta kõige kõledam ja süngem kuu. ma saan aru, et ma ei tohi nutta ega tegelikult ka alkoholiga liialdada, pean võitlema, võitlema ja muudkui võitlema, vahel tunnen, et lihtsalt ei jaksa enam, aga kui murdun, siis ka suren ju, aga linn teeb inimese niivõrd katki, et ma ei suuda enam olla siin, tahan maale, kus saaksin olla täiesti üksinda, aga samas koguaeg koos. ma ei jaksa seda olelusvõitlust enam pidada. põletan küünlaid ja viirukit, aga miski ei parane, vaid kõik läheb hullemaks. Erakuna tõmbuksin maale suitsusauna, kus veedaksin oma talve küünlavalgel istudes.
ma olen jäädavalt katki, justkui oleks noaga tõmmatud veritsev haav üle südame. vajan jumalat, armastust, usku, lootust....
leidsin ilusa õpetussõna: pikk ootus teeb südame haigeks, aga täideläinud igatsus on elupuu.

Hannes kastanis

Jalutasin siis mööda kastanialleed ja peas kumises laul"Must ja valge", võibolla seoses sellega, et olin hiljuti neid muusikuid kohanud. Nii et siis kastanialleel ja pähe potsatas midagi, mis oli muidugi kastan, raske arvata, eks ole. Sain hirmsasti haiget ja karjusin: "Ai!"
Hannes veeres kõnniteele. "Ma olen ütlemata nördinud," teatas koguka kereka mehike, kes kastanimunast välja veeres," on aeg möödunud ja olen alati sul kõrval viibinud, aga sina ei tee minust väljagi"
"Anna mulle andeks, herr Hannes," aga mul on palju tegemist olnud"
"On näha jah, viimased kaks päeva sa peale nutmise muud ei teegi, ah, unustasin, kinos, kui sa filmi Sügisball vaatama asusid, pidid kätšima kõrval istuva meesterahvaga
"No mis mina teha sain, et ta nii ilus oli, ma pidin sellesse filmi sisse elama ja omalt poolt võõrandumise tõuke andma, nii et sai pinginaabrile salliga vastu vahtimist virutatud, muid ju poleksi saanud filmi sisse elada!"
"Selles on sul õigus, ka vaatajaPEAB sisse elama ja antaku see kinokätš sulle seekord andeks!"
"Aga ma olen su kurbuse pärast siiski natuke mures," teatas Hannes ja sügas ennast kurgu alt.
"Sa pügalasse ei taha minna äkki, vaatan, et habe ikka jõle pikaks kasvanud"
"Ära keera juttu teemast kõrvale, manitses Hannes, "näha on, et oled jälle armunud ja ma ei tea, kas on sellel üldse tulemust, sinul vaevalt, et on, oled ju üksindusse määratud, soovitan sulle pühapäeval igaksjuhuks Kaarli kiriku jumalateenistuselt läbi hüpata.
Lubasin seda Hannesele ja lehvitasin talle, võtsin kaasa kastanimuna ja panin selle endale kaunistuseks aknale.

puhkan

Suvi on tegude aeg heas mõttes, et pole mahti suurt kirjutada. Aga miks ma siia ikka kirjutan? Vast sellepärast, et olen harjunud, kui ikka terve elu päevikut on peetud, siis ega naljalt sellest kombest lahti ei saa.
Veedan oma suve peamselt saarel, kus magan kaua-kaua, loen ka raamatuid ja unistan niisama. Täna näiteks mõtlesin inimestest, kellega elutee on mind sidunud ja miks ühe või teisega on läbikäimine soiku vajunud. Vaatasin ka tagasi 2006.aastale, mis oli tõeliselt halb aasta minu jaoks, vähemalt aasta esimene pool ja kuidas öeldakse, haavad paranevad, aga armid jäävad. Mul on vähemalt kaks armi, üks armastusest ja teine sõprusest.
Tahan rääkida pianistist.
Tulen tagasi tema juurde, varem olen temast juttu teinud. Tema oli minu teekaaslane ligi kümme aastat ja nüüd oleksime justkui lahku läinud. Õigemini katkes meie kirjavahetus, sest ühel hetkel polnudki enam midagi öelda. Mina olin tema ees justkui alasti, avasid talle oma tunded ja mõtted ja lootsin, et tema samaga vastab. Ühel hetkel ei tahtnud lugeda enam sellest, mis ta teeb ja kuhu ta läheb, vaid igatsesin kuulda, mida ta tunneb. Nii jäigi mulle aastate jooksul tunne, et ta suhtleb minuga puhtalt kohusetundest, et on nii kaua kirjutanud, et ta peab seda jätkama. Tunsin, et ma ei taha inimest puhtalt kohusetunde tõttu kinni hoida. Lasin ta vabaks ja pole rohkem kui aasta temast midagi kuulnud, vahel mõtlen, et võtaks ühendust ja saaks kokku, aga milleks? Mõni inimene või kogu elu sinu juures olla, aga ta on ikkagi VÕÕRAS, mis mõtet siis sellele on?
Siina saarel peamiselt üksinda olles kerkivad minevikuvarjud silme ette... Ei tahagi siit kuhugi minna, nii hea on lihtsalt olla iseendaga või helistaks vanale sõbrale, aga ma ju kardan teda nii hirmsasti Paljud ilusad hetked jäävad inimestel hirmu pärast olemata...

suvi tuleb

Ilmad lähevad järjest ilusamaks, et ma vist ei viitsigi siia enam kirjutada. Võiks tõesti rakendada ennast millegi tõsisema kirjutamisele. Siiski vast elan enda kuidagi välja siin.
Elu on päris chill praegu, teen nii kaks tundi päevas tööd ja siis kooserdan niisama ringi. Tunnid ju läbi, on vaid põhikooli konsultatsioonid ja suvetöölised. Täna üks õpilane lõpetas koolipäeva küsimusega: "Õpetaja, kas Teie kodus käivad kummitused?" Või samas tuleb meelde, et 12. kl tüdruk mõni kuu tagasi tegi võimude lahusese printsiibist rääkides jutu siise ootamatu pöörde: "Õpetaja, kas Teie usute nõidadesse?" Ei tihanud vastata...Koolis on ülivahva muidu, tore on individuaalselt tööd teha. Keskkooli riigieksamite tulemused on selgunud ja nii mõnigi üllatas mind heas mõttes, et sai kõrged pallid, mis näitab järjekordselt seda, et ka lollide koolis on võimalik hästi õppida, kui inimene ainult ise tahab. Usun, et esimese aasta kohta olen õpetajana andnud endast parima.
Nädalavahetusel sai üle pika aja kodus käidud, mida tõsiselt nautisin. Uskumatu, et maatöö võib sellist naudingut pakkuda, niitsin terve laupäeva muru sooja päikese käes ja olin sellest üliõnnelik, käisin saunas kadakavihaga end peksmas ja rannas ujumas...
Praami peal ürtitasin süveneda Augustinuse ususaladustessse, mis mul eriti hästi ei õnnestunud, viibin praegu rohkem pedagoogilisel lainel ja loen raamatut, mil nimeks Õpetajate kool...
Kuna pole enam ammu eraelu, siis olen unustanud, mida tähendab puudutus ja kipun vägisi pealetulevas hellusehoos ühe armasa filosoofi põlve silitama... Selle eest antaks mulle sõbranna poolt käskkiri ja noomitus ühel paberil! Tegelikult juba anti!