minu tunded ja mõtted

seletus

2010-04-16T06:59:00.000-07:00

Ma olen tegelikult positiivne ja optimistlik inimene, kellele meeldib aegajalt kehastuda ja sulanduda mõnda teise maailma. Jätan isegi pealiskaudse ja kerglase mulje, eks me kõik kanna maske.
Hiljuti tuletati mu blogi meelde ja mõeldi kirjutamise üle ja üle pika aja kiikasin siia.
Igapäevase leiva tegemine on raskendanud kirjutamist, aga Hannes tuleb tagasi, tagasi, alati tagasi.
K.

surm

2008-03-07T14:08:00.000-08:00

miski minu sees on surnud. see miski on minu hing. pole armastust, pole hinge, on vaid selle kõige vari ja nii ma suren aastast aastasse üksinduse tähe all.

romantika ühele

2008-01-12T14:46:00.000-08:00

Täna ongi romantika ühele. Olen ainult endaga ja ei lase kellestki häirida. Lühtrid põlevad laual, joon punast veini ja kuulan luulet ning on tunne, justkui oleksin kirikus.
Ammu pole sellist ööd ette tulnud, koguaeg on üks mõttetu sebimine olnud.
Avastasin,et mu päevik on kadunud, igatahes otsisin seda kodust ja ei leidnud. Olen sinna kaustikusse vähemlat viimased kümme? aastat kirjutanud, aga kaheksa kindasti ja nüüd seda järsku enam ei ole ja minu kokkuvõte möödunud aastast jääbki tegemata, aga mis sest, ma ei viitsi enam ammu kirjutada ja lugemiseks jääb ka aega napilt. Kahju, et olme kogu aja endale võtab.
Elu võtab veel ilusa pöörde, sahtlist kookisin siiski päeviku välja ja esimene sissekanne sellesse hunnikusse on tehtud 14.06.2003. eksisin siiski. Sealt kukkusid välja kommipaberid, mis on mu mälestus kallist kirjasõbrast,kuidas ta küll täna elab? miks me ei suhtle?
Kui osa inimesi eemaldub, tulevad esile aga teised, aga ma vist ei taha neist rääkida, sest pole nagu veel midagi ja vaevalt et ka tuleb?üksindus kestab endiselt, kuigi eile raviti mind jazzmuusikaga.
Ükinduse romantiseerimise mõttes peaksin nüüd vanni minema, mis sest, et vannipoisiks on lihtsalt üks mölakas sattunud...seekord siis ilma temata, ma arvan ja loodan, et ka edaspidi saab nii olema või muidu toimub enesetapp hingelisel tasandil ja seekord jäädavalt.

hingedekuu

2007-11-07T13:46:00.000-08:00

mul on masendus peal ja väga kurb olla, november on alati raske olnud, aasta kõige kõledam ja süngem kuu. ma saan aru, et ma ei tohi nutta ega tegelikult ka alkoholiga liialdada, pean võitlema, võitlema ja muudkui võitlema, vahel tunnen, et lihtsalt ei jaksa enam, aga kui murdun, siis ka suren ju, aga linn teeb inimese niivõrd katki, et ma ei suuda enam olla siin, tahan maale, kus saaksin olla täiesti üksinda, aga samas koguaeg koos. ma ei jaksa seda olelusvõitlust enam pidada. põletan küünlaid ja viirukit, aga miski ei parane, vaid kõik läheb hullemaks. Erakuna tõmbuksin maale suitsusauna, kus veedaksin oma talve küünlavalgel istudes.
ma olen jäädavalt katki, justkui oleks noaga tõmmatud veritsev haav üle südame. vajan jumalat, armastust, usku, lootust....
leidsin ilusa õpetussõna: pikk ootus teeb südame haigeks, aga täideläinud igatsus on elupuu.

Hannes kastanis

2007-09-28T13:17:00.000-07:00

Jalutasin siis mööda kastanialleed ja peas kumises laul"Must ja valge", võibolla seoses sellega, et olin hiljuti neid muusikuid kohanud. Nii et siis kastanialleel ja pähe potsatas midagi, mis oli muidugi kastan, raske arvata, eks ole. Sain hirmsasti haiget ja karjusin: "Ai!"
Hannes veeres kõnniteele. "Ma olen ütlemata nördinud," teatas koguka kereka mehike, kes kastanimunast välja veeres," on aeg möödunud ja olen alati sul kõrval viibinud, aga sina ei tee minust väljagi"
"Anna mulle andeks, herr Hannes," aga mul on palju tegemist olnud"
"On näha jah, viimased kaks päeva sa peale nutmise muud ei teegi, ah, unustasin, kinos, kui sa filmi Sügisball vaatama asusid, pidid kätšima kõrval istuva meesterahvaga
"No mis mina teha sain, et ta nii ilus oli, ma pidin sellesse filmi sisse elama ja omalt poolt võõrandumise tõuke andma, nii et sai pinginaabrile salliga vastu vahtimist virutatud, muid ju poleksi saanud filmi sisse elada!"
"Selles on sul õigus, ka vaatajaPEAB sisse elama ja antaku see kinokätš sulle seekord andeks!"
"Aga ma olen su kurbuse pärast siiski natuke mures," teatas Hannes ja sügas ennast kurgu alt.
"Sa pügalasse ei taha minna äkki, vaatan, et habe ikka jõle pikaks kasvanud"
"Ära keera juttu teemast kõrvale, manitses Hannes, "näha on, et oled jälle armunud ja ma ei tea, kas on sellel üldse tulemust, sinul vaevalt, et on, oled ju üksindusse määratud, soovitan sulle pühapäeval igaksjuhuks Kaarli kiriku jumalateenistuselt läbi hüpata.
Lubasin seda Hannesele ja lehvitasin talle, võtsin kaasa kastanimuna ja panin selle endale kaunistuseks aknale.

puhkan

2007-07-26T05:56:00.000-07:00

Suvi on tegude aeg heas mõttes, et pole mahti suurt kirjutada. Aga miks ma siia ikka kirjutan? Vast sellepärast, et olen harjunud, kui ikka terve elu päevikut on peetud, siis ega naljalt sellest kombest lahti ei saa.
Veedan oma suve peamselt saarel, kus magan kaua-kaua, loen ka raamatuid ja unistan niisama. Täna näiteks mõtlesin inimestest, kellega elutee on mind sidunud ja miks ühe või teisega on läbikäimine soiku vajunud. Vaatasin ka tagasi 2006.aastale, mis oli tõeliselt halb aasta minu jaoks, vähemalt aasta esimene pool ja kuidas öeldakse, haavad paranevad, aga armid jäävad. Mul on vähemalt kaks armi, üks armastusest ja teine sõprusest.
Tahan rääkida pianistist.
Tulen tagasi tema juurde, varem olen temast juttu teinud. Tema oli minu teekaaslane ligi kümme aastat ja nüüd oleksime justkui lahku läinud. Õigemini katkes meie kirjavahetus, sest ühel hetkel polnudki enam midagi öelda. Mina olin tema ees justkui alasti, avasid talle oma tunded ja mõtted ja lootsin, et tema samaga vastab. Ühel hetkel ei tahtnud lugeda enam sellest, mis ta teeb ja kuhu ta läheb, vaid igatsesin kuulda, mida ta tunneb. Nii jäigi mulle aastate jooksul tunne, et ta suhtleb minuga puhtalt kohusetundest, et on nii kaua kirjutanud, et ta peab seda jätkama. Tunsin, et ma ei taha inimest puhtalt kohusetunde tõttu kinni hoida. Lasin ta vabaks ja pole rohkem kui aasta temast midagi kuulnud, vahel mõtlen, et võtaks ühendust ja saaks kokku, aga milleks? Mõni inimene või kogu elu sinu juures olla, aga ta on ikkagi VÕÕRAS, mis mõtet siis sellele on?
Siina saarel peamiselt üksinda olles kerkivad minevikuvarjud silme ette... Ei tahagi siit kuhugi minna, nii hea on lihtsalt olla iseendaga või helistaks vanale sõbrale, aga ma ju kardan teda nii hirmsasti Paljud ilusad hetked jäävad inimestel hirmu pärast olemata...

suvi tuleb

2007-06-13T12:32:00.000-07:00

Ilmad lähevad järjest ilusamaks, et ma vist ei viitsigi siia enam kirjutada. Võiks tõesti rakendada ennast millegi tõsisema kirjutamisele. Siiski vast elan enda kuidagi välja siin.
Elu on päris chill praegu, teen nii kaks tundi päevas tööd ja siis kooserdan niisama ringi. Tunnid ju läbi, on vaid põhikooli konsultatsioonid ja suvetöölised. Täna üks õpilane lõpetas koolipäeva küsimusega: "Õpetaja, kas Teie kodus käivad kummitused?" Või samas tuleb meelde, et 12. kl tüdruk mõni kuu tagasi tegi võimude lahusese printsiibist rääkides jutu siise ootamatu pöörde: "Õpetaja, kas Teie usute nõidadesse?" Ei tihanud vastata...Koolis on ülivahva muidu, tore on individuaalselt tööd teha. Keskkooli riigieksamite tulemused on selgunud ja nii mõnigi üllatas mind heas mõttes, et sai kõrged pallid, mis näitab järjekordselt seda, et ka lollide koolis on võimalik hästi õppida, kui inimene ainult ise tahab. Usun, et esimese aasta kohta olen õpetajana andnud endast parima.
Nädalavahetusel sai üle pika aja kodus käidud, mida tõsiselt nautisin. Uskumatu, et maatöö võib sellist naudingut pakkuda, niitsin terve laupäeva muru sooja päikese käes ja olin sellest üliõnnelik, käisin saunas kadakavihaga end peksmas ja rannas ujumas...
Praami peal ürtitasin süveneda Augustinuse ususaladustessse, mis mul eriti hästi ei õnnestunud, viibin praegu rohkem pedagoogilisel lainel ja loen raamatut, mil nimeks Õpetajate kool...
Kuna pole enam ammu eraelu, siis olen unustanud, mida tähendab puudutus ja kipun vägisi pealetulevas hellusehoos ühe armasa filosoofi põlve silitama... Selle eest antaks mulle sõbranna poolt käskkiri ja noomitus ühel paberil! Tegelikult juba anti!

õnnetud naised...

2007-06-08T12:22:00.000-07:00

Üksindus, üksindus, ja veelkord üksindus. Meie probleemidki on samad mis siis. Mida vanemaks saame, seda teravamaks muutub see mure, et haritud ja kenad naised on väga üksikud ja tahaksid üle kõige siiski anda endast, aga neil pole see millegipärast võimalik. Mõtlen, kui me endiselt ei suuda loobuda teatavast emotsionaalsusest ja isegi agressiivsusest, kas teeme siis kollektiivse enesetapu, et meil pole endiselt meest ja lapsi?
Sain sõbrannaga kokku.

Tartu, mu surm!

2007-06-06T12:57:00.000-07:00

Tartu, mu surm!
Nii teretan sind, mu surmalinn!
Aasta on möödunud ja ilmun taas su ette
mu pihta katab endiselt punane pael
vaata, mu surmalinn, vaata mind,
kuidas tapab mu rõõmu su teeseldud naer
punane pael see punane pael
on ümber mu keha
ja pigistab üha
kõvemini ja valusamini
mu surmalinn, mu Tartu tea,
võtad mind embusse j a oled hea
lased mul panna su rüppesse pea
võta see punane pael
rebi lahti mu kehast
see punane pael
las olla su kael
surmahauaks mul
ehigu seda see punane pael

pronkssõdurist laste pilgu läbi

2007-05-27T06:19:00.000-07:00

Lasin 9. klassis lastel kirjutada essee teemal: "Eestlaste ja venelaste suhted pronkssõduri teisaldamise näitel" Toon siia ära mõned nende mõtted, mis endale välja kirjutasin. Oli neid, kes rõõmu valmistasid ja samas ka muret tekitavaid ideid kasvava noorsoo hulgas.
Kõigepealt siis toredad mõtted nende arutlustest.
"Ma arvan, et pronkssõdurit ei oleks olnud vaja teisaldada, kui venelased poleks alustanud provokatsiooni"
"Tunnen venelasi, kellel on selle sündmuse pärast häbi"
"Rahvuslik vihkamine ei vii kuhugi, see ei muuda ajalugu"
"Loomulikult ei ole e kõik venelased eestlaste suhtes halvustavad, sest leidub ka palju neid inimesi, kellel on häbi oma kaasrahva tegude pärast ja kes on eestlastega alati hästi läbi saanud"
"Ainus asi, mis Eesti valitsus on valesti teinud, on pronkssõduri säilitamine peale Eesti taasiseseisvumist"
"Tegelikult oleks võinud kõik see sõda ja rüüstamine ära jääda, kuna alati on ju võimalus asjad selgeks rääkida"

Nüüd siis need mõtted, mis mulle hirmu, muret ja kurbust valmistavad.

"Olen täiesti nõus vanemate inimestega, kelle põhimõtteks on: pistame kõik rahulolematud venelased koos Savisaare ja pronkstükikesega Tallinn-Moskva rongi peale ja saadame nad Siberimaale tagasi. Jätkem venelased ilma Eesti kodakondsusest!"

"Massirahutuste ajal provokaatoriteks olnud inimestel tuleks ära võtta elamisluba Eestis ning nad tuleks saata Venemaale"

"Eestlasi ja venelasi võib nimetada vihavaenlasteks"

"Kuna venelased on läbi ajaloo olnud eestlaste iseseisvumise vastu, siis ei muutu nende arvamus ka tulevikus või kui muutub, siis ei tule see kergelt"

"Kõik venelased, kes Eestit ja Eesti korda ei austa, tuleks siit minema saata ja kes märatsesid, need tuleks vangi panna"

"Eestlased on töökad ja tragid, venelased alati ülbed ja uhked"

Noorte mõtteid on alati huvitav lugeda, sest neis kajastub eesti rahva tulevik.
Lähen istun jälle Krahlis ja vaatan ka teise klassi tööd üle, et mis sealt välja koorub siis.

Ja päike tuli välja

2007-05-21T08:28:00.000-07:00

Olen lootusetult armunud. Kohtasin ühte vana hinge, kelle kohe ära tundsin. Ma isegi teadsin, mis ta nimi on, ilma et me oleks selles elus varem kohtunud, sisemine hääl minus hakkas lihtsalt rääkima, tundsin ta ära.
Kohtasin teda öösel ja ühel peol. Minus tekkis vastupandamatu tahe teda hoida ja armastada, samas tean, et see on lootusetu, sest mul lihtsalt ei ole ses vallas õnne. Hommikul jalutasime koos kodu poole kuni läksid lahku. Aga me siiski suudlesime ja päike tuli välja.
Nüüd kohtun tema sõpradega (n t Tähetark Meetnasürk, kes oma meesšovinismiga mind välja vihastas, võibolla tuleb sellest veel juttu), et kuulda uudiseid ta kohta, loen tema kirjutatud artikleid ja kuulan tema kirjutatud muusikat ja vaimustun iga hetkega sellest mehest üha enam. Pagana lootusetu ikka olen.

aus ülestunnistus: miks mul/meil ei ole last?

2007-05-16T04:59:00.000-07:00

Mind ajendab praegu kirjutama, et ühiskonnas tegeletakse eesti rahva väljasuremise probleemiga. Tahan anda enda kui naise selgituse teemale, et miks mul pole last.
Olen 25-aastane noor naine, kellel on meeldiv töö, kõrharidus, aga olen ometi üksi. Kui mõtlen enda vanemate ja vanavanaemate peale, siis 25-aastaselt oli kõik sugulased juba pereinimesed. Esiemad ja -isad abielllusid ja rajasid endale ühise kodu, mina olen aga sellest loobunud, olen seda järjepidevust katkestamas, miks ometi?
Kui vaatan oma sõbrannasid, siis märkan sarnast olukorda, et me oleme valimas üksinduse.
Ei saa öelda, et see oleks meie vaba valik, et me tahaksime nii elada, paistab, et see on paratamatatu arengutee.
Meil ei teki meestega lähedasi suhteid, et pole võimalustki perekonna loomiseks. Mehed on lihtsalt head sõbrad või tuttavad. Mõni meist on proovinud ka suhtesse astuda, aga õige pea tuleb ilmsiks, et pole armastust js armastust ei tekigi ja keegi meist ei soovi olla suhtes ainult seksi pärast, me pole seda tüüpi naised. Me ei suuda luua armastust. Kui pole armastust, siis ei teki naise kehas ka uut elu, siis ei sünni lapsi. Nii lihtne see ongi.
Püüan tagasi möelda vanavanemate kogemusele, et miks ikkagi abielluti ja perekond loodi? Selle juures polnud muidugi peamine armumistunne, põhjused olid pragmaatilised. Mindi ikkagi paari inimesega, kellega hakati KOOS tööd tegema, et töö oli see, mis inimesi ühendas. Praegu töö ei ühenda, ehk on lootust, et see muutub?
Muidugi võib veel uskuda ja loota helgemat tulevikku, et ühel päeval kõik muutub ja igaüks meist leiab mehe, kes tõesti HOOLIB.

Põrandaalune moslem

2007-05-11T13:09:00.000-07:00

Täna oli tunnis vene tüdrukutega huvitav dialoog.
Tüdrukud: "Õpetaja, mis usku Teie olete? Meie oleme vene õigeusku"
K:" Olen kristlane, ristitud luteri kirikus"
Tüdrukud:" Ahhaa, aga tegelikult olete Te põrandaalune moslem"

Nii mõnigi õpilane muutub üha armsamaks ja eriti meeldivad mulle just vene päritolu õpilased, kohati on nad rohkem eestlased kui eestlased ise.

P.S. Reede õhtu möödub siis tubaselt ja vaikselt. Olen üksi oma Talllinna kodus. Keegi ei helista mulle ega räägi minuga msn-s ja mina ei suhtle kellegagi.
Vaatasin just filmi "Doktor Živago" ja nutsin südamest, elasin nii tugevasti sisse lihtsalt ja tekkis mõte Pasternak käsile võtta.
Aga nüüd siis võtan sooja kohvi ja häid komme kõrvale ja asun lugema Stalini ja helilooja Šostakovitši omavahelistest suhetest, mine tea, äkki saan täna veelkord nutta, olen ikka täielikult vene kultuuri embuses.

jõudehetked

2007-05-06T05:11:00.000-07:00

Mu pühapäeva hommikud on pikad. Mis on siis tänase päeva sisu? Kuulan raadiost saadet kodu- ja rändrotist ja limpsin šokolaadi, mis on läinud akna peal sulama. Kirun ennast, et magan pühapäeviti nii kaua, et ei jõua kuidagi kirikusse. Tuleb õue minna.
Eile sai käidud luuleõhtul. Mul hakkasid Tsvetajeva luulest käed värisema ja tegin seepeale ühe suitsu. Tegelikult ma ei suitseta, aga otsin alati emotsinaalset elementi.

http://en.wikipedia.org/wiki/Marina_Tsvetaeva

Põgene, vaba laps!

2007-05-01T02:04:00.000-07:00

Nägin täna unes, et sain poja ja sünnitus oli kerge. Mina, kes ma olen alati tütart tahtnud, sain unes nüüd poja... Panin talle nimeks Martin, mis on ju lausa irvitamine "Martinite ajastu" üle.
Istusin Marie Antoniette ga Von Krahlis ja mõtlesime elu mõttetuse üle, jõime, sõime, tegime suitsu ja pidasime aru, kas õnnestub elusana koju jõuda (neljapäeval jäin kristallöösse Pärnu maanteel). Ma tegelikult ei suitseta, aga hakkasin uue aasta hommikul 2007 Kukus tõmbama ja vahel, ülimõnusas seltskonnas, tuleb ikka ette... Rääkisime alatusest, huvitav, et meie mõlemate probleemid on tegelikult nii sarnased, et ikka alatus, alatus ja veelkord alatus, mis aina süveneb... ja miks me ikka nii üksikud oleme? Valame oma valu kirjatükkidesse, tema on muidugi ses suhtes nobedam käsi.
Ilusad, noored ja targad naised jäävad üksikuteks... me peaksime oma vennaskonna looma, sest meid polegi nii vähe...
Aga märkan ühte head joont elus: kui üks inimene lahkub, (mask on langenud) tuleb teine ellu asemele, aga see võib avalduda mõnel teisel tasandil siis.
Jube palju üleelamisi on olnud, hea meel, et pole sisemiselt kokku vajunud ja teiselt poolt on tore, et kiviga või pudeliga vastu pead ei saanud... Tore, et elusa ja tervena reede hommikul riigieksami komisjoni jõudsin, kui madinaks läks, vasardas kesklinnas mu peas ainult üks mõte: ma ei tohi viga saada, sest mul on homme lastega eksam. Õnneks jätkus mul sel ööl kainet mõistust ja kõik läks ikka hästi. Tegelikult ei taha sest rohkem rääkida, sest me kõik räägime sellest.
Ikkagi on tunda diktatuuri hõngu...
Vaikiv ajastu...
Mina, kes ma olen vene kultuuri suur austaja, loen praegu raamatut: Šostakovitš ja Stalin: kunstnik ja tsaar, arvestades sündmusi Tallinnas, on see valik praegu väga groteskne.

meeleolukad seigad

2007-04-23T06:55:00.000-07:00

Kui see eelmine kirjatükk oli süngevõitu, siis seekord midagi toredamat, ma loodan, vähemalt see osa, mis puudutab kooli.
Täna oli õpilastel viimane koolikell, 12. tuli klassi ja pritsis mul terve ruumi vett täis ja ma kordagi ei keelanud neid, miks küll? Aga kus nad siis veel oleksid saanud tunda end viimast korda lastena, sest koolimajas ei lubatud neil lõbutseda ja õues sadas vihma... Veesõjas sain nii mõnelegi tüdrukule kaitses pakkuda, kui varjas poisi eest end minu kui õpetaja selja taha...Lasin neile siis taustaks V. Tormise Spring Time, sama, mis kõlab ka Kevade filmis ja teisi toredaid laule...
Nüüd seisab siis ees närvesööv nädal kuni riigieksamini... Päeva lõpus käis mõni 12. klassi tüdruk pihtimas, kui õnnelik on, et sellest koolist ära saab ja ma tean väga hästi, millega rahul ei olda, et olen kujunenud omamoodi usaldusisikuks, aga samas ei saa ka midagi muuta. Eks see 12. klassi lõpp olegi omamoodi nagu vanglast vabanemine, huvitav, kas kellelgi on keskkooli lõpetades kurb tunne ka olnud? Minul oli omal ajal küll rõõmus olla, et läbi sai see õudus.
Kui nüüd eraelust rääkida, siis laupäeval käisin Saatana peol, loodan, et ei pea enam kunagi sellisele üritusele minema. Ei osanud seal muud teha, kui ainult nutta, niivõrd kurb oli kõigest sellest kestvast väärtusetusest. Magasin pärast seda terve pühapäeva maha ja oli ilgelt paha olla, kuigi jõin ainult paar klaasi veini, võibolla oli sinna midagi juurde valatud? Tegelikult ei taha sellest rääkida, aga olin lasknud ennast elus ikka kõvasti petta ja maskid tulevad aeglaselt inimeste nägudelt maha, aga nad siiski tulevad ja mina ei saa enam nii lihtsalt ja siiralt uskuda sõprusesse.

ilus hommik

2007-04-14T01:33:00.000-07:00

Täna olen varakult üleval. Panin kella helisema, et küpsuskirjandi teemasid kuulata. Mul lapsed kirjutavad ja nõrgakesed nad on, hoian pöialt, et keegi neist läbi ei kuku, väga lihtsad teemad, et annaks ikka midagi paberile panna. Mina valiksin viimase teema, hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu, lihtsalt on mulle kõige südamelähedasem. Oma küpsuskirjandi tegin armastusest, Bulgakovi Meister ja Margarita ja Goethe Fausti põhjal ja mul läks päris hästi, sain 85 punkti. Kahju, et nüüd kirjanduslikke teemasid on nii vähe, aga samas õpilased ju loevad ka minimaalselt. Mulle meeldib enese otsimine, mina elasin sügavalt sisse Margarita või Gretheni rolli ja püüdsin nii tema pilgu läbi avada armastust aastaid kuus? tagasi siis.
Kui nüüd jälle armastusest rääkida, siis kevad õitseb oma täies hiilguses ja ka elu mu ümber ja mina selle sees sillardan: irwadi irw.
Eile oli 13. ja reede, mille sisse jäi ilmelikke juhtumisi.
Kõigepealt helistas mulle Prints, kellest pole ju sügisest saadik midagi enam kuulnud ja küsis, mis laul siis Kassaris kõlas, kui meie kohtusime. Mis laul kõlas kui Merineitsi ja Prints kokku said, kust mina peaksin seda mäletama? Mina pole ju enam ammu merineitsi ja ei tea seda väikest laulu, mis oli rannas maas rannas maas rannas maas Ja nii ütlesingi, et ei mäleta seda laulu, see peale tema, et ole siis elus tubli. Lõpetasin kõne ära. Ma ei saa neist poisikestest aru, võibolla helistab kümne aasta pärast uuesti ja esitab uuesti sama küsimuse, üldsegi ei imestaks..
Ma ei saa Printsist üldse aru, ma vist meeldin talle ikka, aga miks ta pole mind ära unustanud?
Siis ma läksin teatrisse, vaatasin Toompere tükki Sortsid, mis oli ilge jama, läksin sinna Dostojevskit otsima, kes üks mu lemmikkirjanikke, aga keda ma muidugi sealt ei leidnud. Oleksin pidanud etendust rõdult vaatama, siis oleks saanud hea ülevaate lavakujundusest, mis oli tüki tugevamaid külgi. Ja vaheajal puhvetis kord ei tahetud mu käest raha, pidin ise pakkuma ja teinekord taheti rohkem võtta.
Samas oli hea tunne vaadata lava, kus sai ise ka kord Vanemuise rahvaga üles astutud.
Elu on imelik.
Pärast seda läksime Kukusse, kus oli sotsia (kirjandusfestivali) lõpetamine.
Algus oli tore (mitte siiski nii tore kui mõned aastad tagasi Tartus ja illekas) ja lõpp jama ja tüütu, sest meie tüütasid Kuku joodikud.
Aga nüüd on ilm ilus, läen õue ja aga enne seda hakkan Tähetark Meetnasürgi kirja lugema, mis on mu postkasti potsatanud.

Tunnistus

2007-04-09T13:09:00.000-07:00

Tegelikult pole ammu enam kirjutamise tuju. Kõik on kuidagi jama ses mõttes.
Täna nägin (vist?) eemalt linna peal seda noormeest. Ma mõtlen, et mul oleks aeg pilve pealt alla tulla, ma ikkagi ei taha uskuda meie suhte võimalikkusse, mis peaks siis suvel mingisuguse võrse andma. Ta on nii noor, aga samas on ta tark, tark nii oma intellektuaalsuses kui intelligentsuses, see on ka ju põhjus, miks ta mind ära võlus. Sest aus olla, siis välimust tal ju polegi, et mina olen ju siiani ainult ilueedisid ja siidikäppe vahtinud, kui nüüd aus olla. Pealgi on tema vaimsuse juures ka see pluss, et oskab OMA KÄTEGA midagi valmistada, et ilma katuseta ma selle mehega ei jääks... Ta on see vend, kelle kohta sain kosmosest teate, just täpselt see vend, aga ma ei tea ju veel, mis vormi võtab tulevikus meie suhe, on vaid lootus ja ma ei tea, kummal meist on seda rohkem või vähem. Me mõlemad tunneme, et oleme kuidagi väga lähedalt seotud.

tagasivaade

2007-03-10T13:59:00.000-08:00

See kodutu hundi unenägu polnud asjata. Olen elus tähele pannud, et pöördelised sündmused annavad inimese kehale ja vaimule endast märku, nii olen kogenud surma tulekut, kuid nii saab kogeda ka inimese sünni päralejõudmist ja kõiki teisi eksistentsiaalseid juhtumusi.
Niisiis selgus, et pean leidma endale nädal ajaga uued elukaaslased (sest praegused ostavad endale lihtsalt oma pesa). Pärast esimest paanikahoogu hakkas kõik sujuma ja nüüdseks on paari päevaga üle kümne inimese korterit vaatamas käinud ja ühega neist sõlmisin ka niiöelda lepingu ära. Tegelikult ei taha üldse nii materiaalsetel teemadel rääkida ja oma elus olen niigi maisuses käest-jalust kinni.
Aga palun Jumalat, et ta saadab mu juurde head inimesed ja minu valikud osutuksid õigeteks.

Tegelikult tahaksin emotsionaalsel tasandil midagi väga erilist kogeda, tahaks taasühineda selle tundega, kui ma elus tõesti armastasin. Ma ei suuda kunagi unustada TUNNET, mis valdas mind läbinisti ja kui ma olin nii 19-20 eluaastat vana. Pärast seda on alanud küpsemine, mis segab mul kõike siirast vastu võtmast. Nii ei teagi enam, kust võib alata ja lõppeda mu ausus.
Siis oli kõik nii selge.
Täna sõbranna juurde minnes nägin bussis sellist meest, kes sarnanes Temale, ma pakun, et oli venelane, ma ei näinud nägu hästi, sest tal oli kapuuts peas, aga lõuajoon ja suunurgad olid justkui sellest ajast, kui mina armastasin... Hämmastavad hetked... Olen niimoodi suvalisel mehel järgi jõlkunud, lootes, et see on Tema ja kui tänaval lõpuks ringi pööras, sain aru, et võõras mees... haige oli see, nagu mõnes filmis.... Aga see jälitamismaania esines küll aastaid tagasi, nüüdseks on kõik korras ju.... Aaga ma ei armasta seda inimest, ma armastan seda TUNNET, mida ta minus tekitas....
Nii see naine üksikuks jääbki...
Mul oli kohutavalt nõme reedene õhtu. Meetnasürk suutis mulle sellise tünga keerata, kui ta peaks mulle helistama, siis saadan ta kuradile.
Vahel mõtlen, et peaks Tartu minema, leidma ettekäände, vaja hambaarsti juurde minna... aga tegelikult ka ja päris tõsiselt, hambad valutavad jälle... Siin tuleb meelde, kui keska ajal näiteringiga Muhus käisime ja seal tegi kadunud Kilvet meiega proove ja siis mul hakkasid hambad valutama, aga alati enne või pärast proove, mitte kunagi töö käigus päris huvitav oli, kui tormasin enne jai pärast taidlemist alati hambaid pesema... Olid alles ajad!!!

kodutu hunt

2007-03-03T02:59:00.000-08:00

Ärkasin hommikul ülesse enda nutu peale. Ma vappusin kurbusest ja mu põskedel voolasid pisarad. Nägin unes, et mul pole enam kodu, et kodukoht on maha müüdud.
See ongi vist kõige jubedam asi, mis inimesega võib juhtuda, kui tas peab kuuse alla elama minema. Kuvõrd ma üldse saan oma vanemate kodu enam enda koduks pidada?
Kodutu hundi tunne on küll tegelikult...
Täna pean jälle tantsuproovi minema, üldse ei viitsi, muidu tavaline argipäev, pean koristama ja pesu pesema, üldse ei viitsi....

Tartu nostalgia

2007-03-02T13:23:00.000-08:00

Mins haaras täna Tartu nostalgia. Algas sellega, et sain kirja juhendajalt, kellest kevadel suure kismaga lahku läksin. Kiri mõjus õelana,nii võib seda tõlgendada, ta kirjutas, loodetavasti on su elus mõnus ja oled terve. "Loodetavasti oled Paldiski maanteel" võiks selle lõigu mõtte kokku võtta, sest sinna ju taheti ajada. Kui inimene on mind niiöelda pehmelt öeldes läbi sõimanud, siis mis paneb pärast seda veel küsima, kas olen terve??? Uskumatu, et ma oma juhendajat tõesti armastasin ja nüüd on seda nii raske või lausa võimatu taastada, sest usaldusvahekord on rikutud....
Siis lugesin vana Werneri kohta ja nüüd joon konjakit ja loen/kuulan Alliksaare luulet.
Mind kutsuti välja, aga ma ei viitsi vist ikka Angelisse minna. Plaanin veeta koduse õhtu mõne hea raamatuga.
Tegelikult olen uppunud täielikult oma õpetajatöösse ja ma ei jõuagi selle kõrvalt rohkemalt loominguline olla, seetõttu on jooksnud liiva katsed alustada uuesti oma teadustööga, jätkata pooleliolevat romaani, millega Tartus sai algust tehtud või rääkida kasvõi Hannese ja Lumekuningannaga... Aga tore on see, et tegelen tantsimisega ja pühapäeval on meil esinemine, kuigi minus ei ole enam sellist entusiasmi nagu aastaid tagasi ja ma ei viitsiks üldse lavale ronida, kui minu tantsupartner tagant ei utsitaks.
Pean ikkagi tunnistama, et loomingusse on mul siiski kergem pühenduda ikkaTartus ja/või Hiiumaal, mitte aga Tallinnas.
Ma olen mõlenud, kui tuleb suvi ja saan pühenduda rohkem endale, siis lähen Hiiumaale pilliroogude vahele ja hakkan midagi kirjutama, aga see on nii armas unistus....
Üldiselt pole Tartu peale mõelnud, aga täna igatsen vana Wernerit oma nõidusliku õhkkonnaga, kus sai vaadeldud vanahärrasid, kes konjakit jõid ja tädisid, kes kindal kellaajal seal oma puljongit sõid ja kus sai enne loenguid nii 4-5 tundi diskuteeritud mõne kalli sõbraga näiteks Karl Marxi ja arutleda teadustööde aktuaalsete probleemide üle. Tuli ette, et nii loengusse ei jõudnudki ja sai sujuvalt mõnda ürtusele ja sealt edasi Zavoodi mindud ja hommikul uuesti Werneri koogiringile, sinna vahele jäid salapärased eksirännakud, kui sai kohatud väsinuid hingi... Oli nõidulik kevad aastal 2005 Tartus, seisime siis meie oma untergangi lävepakul....

Mainiksin veel ära, et ei suuda ei oska enam armastust oma isiklikku ellu tuua.... kogu mu armastus on suunatud tööle ja õpilastele, ma isegi ei taha endale enam midagi lubada, füüsiliselt olen muutumas frigiidseks, mul pole eanam ammu seksuaalseid vajadusi, on see seotud sellega, et vaimen töö on nii intensiivne??? Varsti olengi Maria - mind on juba temaks ka ristitud....

kutse uuele elule

2007-01-21T09:26:00.000-08:00

On pühapäev ja käisin kirikus. Tegelikult otsisin kaua Jumala koda, mille uksed oleksid lahti ja siis jõudsin õigeusukirikusse, kus oli parasjagu teenistus. Seisin seal kaua ja palvetasin ning süütasin küünla Jumalaema ikooni ees. Tulin kirikust välja, laulud kumisemas kõrvus ja puhkesin nutma, küsides Jumalalt, kas ta suudab mulle üldse andestada. Kuidas ma sellest räpasusest suudan end üldse välja vedada? Lumi on maas, valge lumi nagu ületõusmise ja uue elu sümbol.
Jumal kutsub mind taasühinema ja jagama suurt rõõmu...
Kuidas ma küll leian tagasi tee Isa juurde???

meeleheitel koduperemees...

2007-01-20T09:44:00.000-08:00

Külastasin siis eile täiesti ootamatult siis sellist meest, keda siin varem olen reeturiks nimetanud, ma ei saa üldse enam mitte millestki aru, me mõlemad oleme tegelnud suuresti enesepetmisega ja mida mehe üldse teavad õigupoolest tunnetest? Miks minule keelatakse armastust? Miks mind võlub just see abielumees, miks ma ei või olla huvitatud näiteks Tähetark Meetnasürgist, kes on minu sebimises niivõrd järjekindel?Üheks põhjuseks on see, et ta on minu silmis rohkem MEES kui mõni boheem.... pealegi on tal LAPSED, kellele on ta täiesti pühendunud...
Aga siiski peaks sellel nüüd lõpp olema, meeleheitel koduperemees lubas, et ta puutu mind, kas me leiame tagasi tee sõpruse juurde? Suudan mina teda edaspidi enam mitte puutuda? Vihkan neid maasikaid, mis ta mu kaelale tegi, ammu pole keegi nii nõme olnud, viimati tehti selliseid asju küll teismelise eas...
Nii suur segadus on... Olen oma tunded nii ära lörtsinud....
Lähen jalutan vanalinnas....

uue aasta algus

2007-01-13T01:29:00.000-08:00

Boheemlasest mehega on tore suhelda, aga siduda ei tasu ennast kunagi temaga, see oleks naisele lihtsalt liiga suur koorem. On väga kurb, et naise parim sõber on idealist, aga mees PEAB olema eelkõige materialist. Raja Teele ütles: "Mina lähen mehele ainult põllumehele", selles on oma iva sees. Oskar Luts on aegumatu kirjanik.
Kaua ma endale veel meest valin?
Minu parim kaaslane on viimasel ajal olunud Tähetark Meetnasürk, uus aasta algas vahvalt, meil on ikka nii sarnased mõtted elu ja inimeste kohta. Lugesin hiljuti tema esseed sellest, kui araks inimesed tegelikult on muutunud, selle asemel, et naabrimaja Jüriga kokku saada, ma parem plõksin temaga msn-s või orkutis. Inimeste vahel kaob ära nii igasugune dialoog, igasugune vastastikune mõistmine. Kui tema kirjatükki lugesin, siis oli see kõik nii tuttav juba, ma olen kõigest sellest ise ka mõelnud, samuti olen sisuliselt oma töödes toetunud Gadameri filosoofiale. Andsin selle teksti ühele oma õpilasele lugeda, loodan, et sellest on abi.
Jube palju pulli on saanud 1. jaanuarist alates, ma ei viitsi lihtsalt kõike kirja panna.
Tähetark kutsus mind eile Tartu, aga ei taha sinna minna, erinevatel põhjustel muidugi, Tartust lahkusin ikka väga suurte negatiivsete emotsioonidega, veel on liiga valus, et sinna kasvõi korrakski tagasi pöörduda.
Lähen hoopis Hiiumaale. Pean minema jälle matustele, viimastel aastatel on surm üheks minu külaliseks olnud. Kuidagi tühi tunne on ja ma ei suuda leinata ometi nii kallist inimest minule, ma vist ei ole osanud isegi nutta, eks Hiiumaal jõuab alles kõik kohale, lähen tagasi kodunurmedele, tagasi isa tallu, kust olen tulnud.
Muide Aki Kaurismäki on väga vinge režissöör, tasub kõik tema filmid ära vaadata.

reetmine

2006-12-27T09:52:00.000-08:00

Kuidas kirjeldada tunnet, kui sind on reedetud?
Kirjutasin, et üks vana sõber tuli tagasi mu juurde, kuid nüüd eelistaksin, et ta poleks seda teinud. Oma tagasipöördumisega hävitas ta igatsuse ja kaunid ideaalid.
Minu jaoks on ta nüüd vana ja kibestunud mees, kuigi oma vanuse ja vaimsuse tõttu võiks ta kuuluda veel nooruslikkusesse. Ei ole enam seda austust, isegi imetlust pole ja enam ei saa temaga rääkida nii mitmekesistel teemadel kui aastaid tagasi, miks? Ühelt poolt on ta oma isiklikes probleemides nii kinni, et ta ei suuda midagi muud haarata ega näha, karile jooksnud abielu on röövinud temalt mõistuse ja ei taha sellest midagi rohkem teada. Ma tõesti soovin, et ta poleks oma valus minu juurde tulnud, sest ei saa teda aidata ja endist usalduslikku sidet taastada pole enam paraku võimalik. Muidugi olen andestanud, aga pole unustanud ja ei suuda enam seda ühisosa leida, millestki pole enam rääkida ja tema abielu pole teema, millest mina kuulda tahan, ma ei sekkunud sellesse eile ega taha seda teha ka täna ega homme.
Kui ta poleks tagasi pöördunud, siis suudaksin teda veel hinnata kui tõelist sõpra, kellega olin vaimus üks, nüüd aga pole sellest midagi järel, sest ma sain aru, et ta ei mõista mind, pole võibolla kunagi mõistnud, ma kujutasin võibolla endale vaid ette, et mõistab, aga ta pole selleks suuteline, mitte põrmugi, võibolla on asi ka tema praeguses olukorras, depressioonis inimene on suur egoist, küll oleks hea, kui ta abielu taastuks, siis oleksime me kõik õnnelikud. Mul on nii kahju, et ma ei saa aidata ja tema pillub mind sellepärast nugadega.
Millegipärast on mul need kirjad pea kõik alles, mis ta kaks aastat tagasi saatis ja mis mina talle vastu kirjutasin, luuletuse, mille ta mulle pühendas meie tutvumise päevil, hävitasin aga ära.
Neljanda põlve vanakooli mees, nagu ta ise enda kohta ütles...
Tühi tunne on ja sooviksin väga, et oleks jäänud see igatsus tema järele...
See reetmine põhinebki mittemõistmises, kuigi ma tahtsin uskuda, et oleme nii sarnased inimesed, kahjuks või õnneks siiski nii erinevad, ideaalid varisesid jälle kokku.

Hannese hiilimine

2006-12-15T07:39:00.000-08:00

Ühel õhtul pärast väsitavat tööpäeva istus Krysanteem laua taga jõi jälle konjakit. Siis hiilis Hannes välja, tuli äkitsi nagu jõuluaegne päkapikk ja kükitas küünlajalale.
Krüsanteem armastab juua üksinda konkjakit ja vaadata samas põlevat tuld ja kuulata taustaks vene muusikat, nii oli see ka sellel õhtul.
"Hannes, kas sa oled päkapikk, et mind talvisel ajal niimoodi ootamatult külastad, küsis Krüsanteem?
"Mina ei ole päkapikk, sest päkapikud külastavad inimesi talvel ja toovad sussi sisse midagi, mina aga olen sinuga tegelikult alati, isegi kui sa ei tea, et ma olen su kõrval ja ma ei too sulle kommi sussi sisse nagu lapsepõlves tegin, siis olin tõesti ainult päkapikk ainult sinu jaoks, mäletad, kord sa isegi andsid mulle ka kommi vastu, mõtlesid, et päkapikk tahab ka midagi head süüa."
"Tuleb meelde küll, aga kui sa ei ole päkapikk, kes sa siis siis õigupoolest oled?
"Mitu korda pean sulle küll seletama, et olen enesetapja vaim, kas sellest juba külllalt ei saa, ärritus Hannes silmnähtavalt ja käratas vihaselt: "Kas ma pean jälle konjaki sisse tagasi kaduma?"
"Ei pea muidugi, seda pole vaja, usun, et lapsepõlves ilmusid sa päkapikuna, et sa ei tahtnud siis mind kui väikest last ära ehmatada. "
"On olemas kõik see, mida inimesed usuvad, nagu sa väga hästi tead. Aga ma olen sinu kaaslane ja mulle on sulle üks sõnum edasi anda. "
"Mida nimelt?"
"Sinu ja su kaitseingli teed on ristunud, sa oled saanud kokku ühe inimesega, kellega sa ka kosmoses teatud määral kokku kuulud, sa ära nüüd valesti aru saa, loomulikult pole see su teine pool, su armastatu, mitte seda ma ei taha öelda" muheles Hannes ja vajus käsipõsakile küünlajalale ja püüdis kuivanud küünlarasvaga mängida.
"Palun ära tuleta mulle mu teist poolt meelde, ma ju tean ammu, kes ta on ja kus ta on ja miks me ei saa enam kohtuda tehtud vigade pärast, palun ära tee seda valu, et pean midagi sellist meenutama," ärritus Krysanteem
"Mnjaa , mu madam, andke mulle tõesti andeks, aga oled sa kosmosest seda kaitseingli sõnumit kuulda võtnud, kallis Krysanteem?"
"Jaa, mind on informeeritud, ma tundsin ta ära, ilma sinuga rääkimatagi, ma tean kes ta on ja usun, et ta teab seda ise ka."
"No vot, te kohtute viis korda nädalas, aga mitte see pole praegu oluline, et sa oled määranud nende kohtumise individuaalselt, et andsid neile lugeda ühe Orwelli raamatu ja nad tulevad sinuga rääkima, tema tuleb ka"
"Ma tean, et ta tuleb aga ma ei ole kindel, kas ta raamatut loeb ja kas temaga üldse teemast rääkida saame"
"Ära alahinda teda, ta pole tegelikult nii laisk nag ta näib. Pealegi on ta terane, nagu sa oled tähele pannud ja kui tal on sinule sõnum edasi anda, siis ta räägib Orwellist ja paljust muust ka, ta võtab kevadel sinuga eksami ka, nii et saate veel palju rääkida. "
"Mis ma sinu mittemidagiütleva sõnumiga nüüd peale hakkan, kallis Hannes?"
"KUULA TEDA! Ta annab sulle teistpoolsusest olulise teate edasi, ma ei tea, kas ta ise teab, milleks ta on kohustatud!"
"Ma ei viitsi su pläma kuulata, pean sütitama endas tarbimismaania, appi, jõulukingid veel ostamata!
"Mine ja tarbi minu eest ka, aga kõige rohkem kannatad selle all sina ise, miks sul on vaja nüüd ülejäänud massiga sarnaneda jan neid mõttetuid kinke osta, öeldi ju, et midagi pole tarvis, aga sina ikka pead ostma midagi"
"Midagi sümboolset, eelmine aasta oli aega rohkem ja jõudsin oma kätega midagi valmis teha, aga tänavu pean kahjuks ostma"
"Tunnen kaasa, aga pea meeles siis, mis sulle ütlesin"
"Keri konnjakisse, va päkapikk"

naise mured

2006-11-25T15:43:00.000-08:00

Kuigi tunnen ennast hästi, on tervisega midagi lahti., veri annab sellest märku. Jaanuarikuusse sain alles uuringutele aja. Tartu arstid võtaksid mind muidugi varem ette, aga ma pole ju Tartus. Need viimased kuud Tartus olid kohutavad, jooksin ainult arstide vahet, aga nad juhatasid mind siiski õigele teele, Tallinnas poleks seda tõenäoliselt üldse tehtud. Meil kõigil on oma saatus.
Ma elan selle üle, juhul kui peaks midagi halba olema. Paratamatult kerkivad sellised küsimused: Kas ma lähen lõikusele nüüd või kümne aasta pärast või pääsen sellest üldse? Kas ma üldse kunagi rasestun ja sünnitan lapse? (Siiamaani pole se ju õnnestunud, kuigi pole ka tahtnud) On see üldse tähtis? Kas Jumal karistab mind nii sellepärast, et kunagi loobusin mehest, keda südamest armastasin?
Ma ei mõtle enam sellele. Jõin natuke konjakit õhtul ja vaatasin filmi, hommikul tantsisin üle mitme aasta, sain ka Alegriase muusika, seetõttu oli mõtet ka asjal, eks paistab, kas tuleb jälle perekondlikul jõulupeol üle astuda võib piirdub see vaid Tallinnaga, juhul kui üldse kavatsen siin üldse üles astuda, tundides on alati lahedam kui laval.
Mul on mõte kirjutama hakata, seekord uuelt lehelküljelt, poolelijäänud asjad jäägu pooleli, ma ei ta tehtud töö juurde tagasi pöörduda.

konnalik masendus

2006-11-21T14:00:00.000-08:00

Novembrikuu pole mulle kunagi meeldinud, alati olen siis ennast kõige halvemini tundud. Täna oli lihtsalt halb päev, ma ei suutnud endast midagi eriti vist anda, nii tundus mulle, selline läbikukkunud tunne oli. Olen väsinud ja vaimselt tühi.
Pärast tööpäeva lõppu puhkesin lihtsalt nutma. Aga justkui teades minu rasket olukorda, helistas mulle siis ema, kas tõesti emasüda tunnetab kõike nii hästi?
Tuleb meelde aeg nii kümme aastat tagasi, kui olin psühhiliselt ikka väga läbi, aga kus siis emasüda oli, miks siis pidin üksi läbi elama??? Muidugi, tegelikult ei olnud siis väga üksi, mul oli ju Pianist, kes mind sisuliselt ikkagi august välja tiris... Pean teda selle eest alati meeles ja kui on vaja, siis saame jällegi kord kokku või kirjutame?
Täna käisin veel tantsimas,mis mõjub alati hästi mu vaimsele tervisele ja õhtul rääkisin msn-s tagasipöördunud kalli sõbraga, kes andis lootust, et läheb paremaks... ja ütles, et algas konna aasta???
Ma tahan armastada ja armatseda, aga mulle ei anta seda võimalust, igatahes mitte praegu.
Selja taga varitseb mind surm ja mis siis, las passib seal, ma pole ju ainuke ja mis see teadmine ikka annab, et võin surra vähki? Homme pean arstile helistama, vastik....

nostalgia

2006-11-20T13:26:00.000-08:00

Mõnikord loen vanu kirju, mis olen oma lähedastele sõpradele saatnud. kummaline tunne on neid sirvida, hinge tuleb seletamatu valu,nukrus, piinlikkus.
2004. aastal kirjutasin siis ühele sõbrale järgmised read, loodan, et keegi ei pahanda, et need siin ära toon, kuid huvitav on meelde tuletada, mis valud mind siis piinasid veel:
(ei tasu pahandada ka suure algustähe ja teatavate kirjavahemärkide puudumise peale, pole ette nähtud, et neid siin praegu märgata võiks, pealegi oli kirjasõbraga sõlmitud kokkulepe, kasutada ainult väikseid tähti)

"ma ei ole sind unustanud. aeg voolab, see on paratamatu, mässa mis sa
mässa, aga selle vastu ei saa.

see et ka tantsija võib ülikonda kanda. mulle igatahes meeldib. vähemalt
on natukenegi siin ilmas veel midagi mehelikku.

ilm on ilus ja elu on fantastiline.

mind küll haiguses süüdistada ei saa, sest olen päris kaua terve olnud,
aga ehk on minus mingi "negatiivne" mõju või kuidas?

millega oled vahepeal tegelenud? "

k.

sõbra käsi

2006-11-16T14:11:00.000-08:00

Kui sõprus pole tegelikult puhas sõprus, siis ei oskagi midagi enam öelda. Mis see siis on üldse? Ma hoolisin temast aastaid tagasi ja hoolin ka täna, kui ta äkitsi tuli tagasi ja tervitasin teda esmakordselt ühe suudlusega, mis oli nüüd üle piiri astumine, kuigi tegelikult on kõik ikka endistviisi ja mulle ei pakuta kunagi vastuarmastust, ei oh ei, seda nüüd mitte, ainult sõprust ikka. Mulle pole ju tegelikult midagi rohkem vaja. Ma olen olemas, kui mind vajatakse, kuulan ja lohutan ja puhun haigele kohale peale, aga korraga libastusin... Tegelikult on kõik vanaviisi, me pole muutunud, ulatan endiselt sõbra käe, mis sest, et kõik, mida tunnen, pean vaikima maha...
Aga kes minu haigele kohale peale puhub???

Eesti vanasõnad minu elu kohta

2006-11-11T01:56:00.000-08:00

Minu elus on erinevaid perioode olnud, toon välja mõned eesti vanasõnad, mis iseloomustavad mind naisena:

"Ennem aus vanatüdruk, kui viletsa mehe naine"
"Ilus naine on silma paradiis, hinge põrgu, rahakoti puhastustuli"
"Kuri naine kuuks ajaks, hea naine eluksajaks"
"Liha kondi ümber, naine naba alt kõige magusam"
Kui mees joob, põleb pool maja, kui naine joob, terve maja"
"Kui mees üle aisa lööb, siis on nagu aknast välja süljata, aga kui naine üle aisa lööb, nagu aknast sisse süljata"
"Mees annab mehele nõu, naine hukutab naist taga"
Naine on kaks korda elus armas, siis kui ta võetaks, ja siis, kui ta maetaks"
"Naine on maja lukk"
"See pole õige naine, kes ei jaksa toita kaks last ja meest"
"Võta naine rannamaalt, siis saad silku odavalt"
"Nii kaua kui pudrupada peale tulelt maha tõstmist põrandal veel keeb, ei tohi mees vastu hakata, kui naine teda sel ajal peksab"
"Tragi naine on tige, hea ja mahe on töö juures tossukene"
"Vana naine on noore mehe narr, noor naine vana mehe kann"
"Parem auga vanatüdruk, kui häbiga naine"
"Ilusal tüdrukul on peigmehi iga sõrme jaoks"
"Kolm päeva enne surma kaob tüdruku mehelesaamise lootus"
"Laps- tüdruku häbi, naise au"
"Pealejaanipäevane kask ja leeritud tüdruk ei lõhna"
"Kui tüdruk 25 aastat vanaks saab, siis on juba hundi hais tema juures"
"Tüdrukuna tui, naisena nui"
"Vanatüdrukul sünnivad lapsed ikka pühast vaimust ja porikärbsest"
"Vanatüdruku nimi on ikka ausam kui varsaga tüdruku nimi"
"Hea mees ehitab naise, kuri mees kulutab naise"
"Ema pilli järele tantsib pere"

nii ja naa...

2006-11-05T04:32:00.000-08:00

Olen tahtnud väga paljudest asjadest kirjutada, aga pole mahti olnud.
Teadlikult väldin siin ühiskonda puudutavaid teemasid, eelkõige seepärast, et oma igapäevases töös tegelen pidevalt Eesti ühiskonnas toimuvaga ja seetõttu otsin blogis unustust või eemaleviibimist argipäevamuredest. See pilt, mis tänasest Eestist avaneb, teeb väga kurvaks ja ma ei taha siin haliseda ja pole jõudu sellest kirjutada, niivõrd valus on, et eelistan vaikida. Kunagi kindlasti kirjutan, kui suudan, aga siis teises vormis. Ma arvan, et üheks moraalse allakäigu põhjuseks on religiooni puudumine paljude eesti inimeste eludes. Religioon tähendab mulle eelkõige väärtussüsteemi. Religiooni kaudu olen õppinud austust, sallivust, alandlikkust, inimlikkust, mõistmist, hoolimist jne Inimesi tähele pannes olen märganud, et religiooni puudumine teeb inimesed kurjaks...
Muidugi teen vigu, teen palju vigu, aga inimestele ON jätkuvalt Jumalat vaja, siis suudavad nad inimväärselt elada.
Niisiis tagasi mikrotasandile.
Kodus käisin. Lugesin hoolega vanu ajalehti ja uudistasin oma raamaturiiulilt. Ikka märkan, et mida on kadunud ja ühtteist on juurde tekkinud, justkui tegutseks keegi võlur minus riiulis. Niisiis kadunud oli Rummo mõnus lasteraamat "Kokku kolm juttu," juurde aga tekkinud Kaugveri "Teel isa juurde," mille ahnelt ka endale haarasin. Kadunud lasteraamatu pärast polnud aega lamenti lüüa, pidin kiiremas korras jälle lahkuma... Aga Kaugver on eesti kirjandusest viimasel ajal minu lemmikuks saanud, kuna oli rohkem aega enda jaoks, siis lugesin Huxley "Hea uus ilm," mis mõjus hämmastavalt tänapäevasena, justkui oleksime juba selles totalitaarses olmeparadiisis, kõige selgemalt tunnetasin seda kõike, millest Huxley kirjutab, mõned aastad tagasi, kui USA-s elasin, vabaduse puudumine ilmneb just seal kõige ehedamini...

Pianist ja mina

2006-10-23T10:24:00.000-07:00

Aastaid tagasi olin õde tema kõrval ja tema oli minu vend. Me armastasime teineteist, armastasime nii, nagu õde ja vend on suutelised üldse armastama. See kõik oli aastaid tagasi ja kestis aastaid ja ma ei ole kunagi teadnud, mida ta tegelikult minust mõtleb... Ta kasvatas mind suureks ja me jagasime samu väärtusi.. Ma võiksin talle ju jälle kirjutada kirja, osta postkontorist margi ja ümbriku ja saata see kiri kõrvalmajja teele... Olen suureks saanud, ma ei vaja oma kaitseinglit, oma venda enam, viskasin ta prügikasti. Ma ei mõista teda enam, õde ja vend on lahku kasvanud, me pole enam vaimus päriselt koos, kuigi tunnen tema ees igavest süüd ja nutan ja nutan, suutmata öelda, kui väga teda tegelikult austan ja armastan, mis sest, et heidan ta mõnikord prügikasti ja koos temaga ka enda...
Kui mustavad udud...
Ma käisin jälle teatris, millegipärast näen laval jälle seda sama lugu, ma näen teatris MEIE lugu... Vene näitekirjandus räägib igavesti MEIE lugu...

Hannesele ...

2006-10-14T02:06:00.000-07:00

Tere, Hannes!
Minuga võeti Tartust ühendust ja teatati, et sul on nüüd uus elukoht- Tartu raekoja kell, õigemini oled sa ennast kellaosutile sisse seadnud. Annelinnas, minu endises elukohas, tehti su vaesekese elu karmiks, uuele perenaisele ei meeldinud su vembud, noh ma tean, et sa armastad ju vahel vannis sulistada ja mõnikord täesti ootamatult korteri veega täis ujutada, need imelikud juhutmused aga ehmatasid tüdrukut, kes minu asemele elama tuli, ta küttis su kere kuumaks ja nüüd ei jää sul vaesekesel muud üle, kui raekoja kella peal konutada, võta see Ilmi Kolla sall ümber, mis minust Tartu maha jäi, usu, sul hakkab soojem.
Ma ei tea, miks sa Tallinna külla ei tule, kuid püüan mõista, et see linn ei ole sinu jaoks. Vahel mõtlen tagasi Tartu elule ja see on otsekui teisest maailmast: päeval istud viis tundi sõbrannaga kohvikus, öösel lähed Zavoodi jooma, sinna vahele jäävad hetked, kui hüppad ülikoolist ja Vanemuisest läbi.Ilus, aga väga igav elu.
Pea vastu, sõber!
K

vahemärkus autorilt

2006-10-05T14:10:00.000-07:00

Tere, Kallid,
ärge lugege mu tekste ühetähenduslikult, lugege ikka mitmetähenduslikult.
Kui te mind ei tunne, siis ärge parem lugege, päriselt ka, sest te ei saa nii mitte midagi aru.
Lugupidamisega,
Teie K.

elust

2006-09-30T01:36:00.000-07:00

Sain eile üle pika aja Tähetark Meetnasürgiga kokku, käisime sellises toredas kohas nagu Juuksur, mis meenutab Tartu vana illekat, hästi lahe koht. Rääkisime siis teineteisest. Tal läheb väga hästi, on ree peal, nagu ta end väljendas.
Tegelikult ei suutnud ma üldse juua või lõbutseda, sest olin enne kokkusaamist pikalt rääkinud telefonitsi emaga, kes jutustas jubeda loo ühe noore Hiiumaa tüdruku tapmisest Tallinna linnas. Ööklubis sokutati plikale narkots joogi sisse, pärast hakkas tal kodus halb, kui kiirabi kohale jõudis, siis ei saadud midagi enam teha, tüdrukul oli vedelikupuudus, oli saanud narkootikumiüledoosi.Sellised idikad, kes noori naisi niisama tapavad, kõnnivad vabalt ringi, aga jumala seadused kehtivad ka nende kohta ja nad saavad nii või teisiti kord karistatud. Nii et see on vapustav lugu ja võib iga naisterahvaga tegelikult juhtuda, seepärast ei lasegi ma endale klubides jooke välja teha ning tavaliselt teen ühte asja korraga, kui joon siis joon, kui tantsin, siis tantsin, tantsuplatsilt tagasi tulles joogiklaasi enam ei puuduta.
Peale selle olin tööst hästi väsinud. Istusin siis seal, keel sõlmes, aju umbes, villane sall ümber kaela mähitud. Meetnasürk ütles, et Tartus olin hulga lõbusam, muretum, rõõmsameelsem. Muidugi oli see nii, sest siis pikendasin oma lapsepõlve. Aga täiskasvanud naine ongi väsinud, murelik, mõtlik, minu lapsepõlv on läbi saamas, viskasin väikseks jäänud kingad nurka, praegu on jalad paistes ja valusad, sest lapsekingad jäid kauaks jalga.
Kool on nagu teater ja mina õpetajana olen dramaturg (valmistan iga tunni teksti ette), näitleja (kehastan klassi ees erinevaid rolle, võib samastuda näiteks vangivalvuri või sõjaväelase/ohvitserina, kõige olulisem on minu meelest ikkagi karjase roll, nagu näiteks Kristus kui karjane)ja kolmandaks olen ma lavastaja (loon tunnist/teatrietendusest terviku kokku). Õpilased on publiku ja näitlejate rollis. Nii nagu iga teatrietendus, nii ka iga koolitund on kordumatu, vahel harva on teatriime, on ka koolitunni ime... Imed on hetkedes...Kui igaspäev seitse tundi järjest taidlemist teha, sellele lisandub veel õhtune dramaturgi ja ka bürokraadi töö, kui tööpäevad on nii 12 tundi või rohkem pikad, siis pole imestada kui reede õhtuks olen kui tühjaks pigistatud sidrun ja ainuke soov on magada. Õnneks leian aega oma huvialade, näiteks tantsuga tegelemiseks. Ma ei kujuta ette, kui mul oleks veel eraelu või perekond, see oleks rist ja viletsus. On fakt, et loomingulistel inimestel, ka õpetajatel ei tohi olla perekonda eraelus , töö peab olema ainuke perekond, sest muidu juhtub lihtsalt palju õnnetusi... Teater on perekond... Kool on perekond...
Kui nüüd Meetnasürgist rääkida, sest hea filosoof on filmindusse siirdunud, mul on ta üle väga hea meel, sest ta on kahtlemata andekas, me rääkisime jälle võimust ja ütles, et tahab muuhulgas ka võimust filmi teha, ka mind filmida...
Hästi tore on, et ma saan edaspidi tema käest filme laenutada, sest noori inimesi lihtsalt tuleb ka filmikunstis harida, meeldigu see neile või mitte...
Hakkasin sel õhtul Meetnasürgile sitasti ütlema, ma üldse ütlen inimestele sitasti, seda enam, mida paremini nendega läbi saan. Aga talle meeldib see, sest ta hindab tõde, ta hindab ausust, ta saab aru, sest ta on eelkõige Filosoof, lisaks sellele, et on kunstnik. Meetnasürk ütles, et pigem eelistab ausaid inimesi, sest on väsinud mänguritest. Minu meelest on ta üks vastik ahistaja, küsis siis, kuidas ahistamine väljendub. See avaldub selles, ütlesin talle, et ära tungi teise inimese territooriumile, jäta mind rahule, sa ära tule minu ruumi...Ma loodan, et ta mõistis.
Kui Juuksurist tulime, hüppasime minu nõudmisel Kukust läbi, jätsin ta sinna ja põgenesin öises Tallinnas jalutades kodu poole, vaimus rääkisin Jumalaga ja õnneks ükski idikas ei tulnud mind minu teekonnal tülitama.

mis saab?

2006-09-26T15:10:00.000-07:00

Kuna ma töötan noorte inimestega ja olen nendega üha lähemalt kokku puutunud, siis jagaksin natuke oma tähelepanekuid.
Ma ei taha korrata Aristhotelese ajast kulunud tõde, et noorus on hukas, mitte seda ei taha ma teha.
Kuid mure on tõesti. Kõik teavad, et noorus on tulevik, aga milline tulevik ootab eesti rahvast? Noored vaevlevad tõsiste sotsiaalsete probleemide küüsis.
Esimesena tooksin välja alkoholismi, mõni tüüp libistab ikka pea iga päev pudeli siidrit ära. Ma räägin põhiliselt 15-17 aastastest noortest. Teiseks võibolla isegi tõsisem probleem on varajane seksuaalelu, seksuaalne lodevus, üks asi on see, et plikad lasevad täiesti süüdimatult avalikes kohtades ennast vabalt käperdada, aga teine asi, et osa praegutest 15- 16-aastastest noortest on seksuaaleluga alustanud 8-aastaselt!
8-aastaselt!!!Ise põhjendavad seda nii, et vaatasid pornokaid mis uksest ja aknast sisse tulid ja siis oli vaja "mängida", kõike matkima hakata. Loomulikult ka vanemate hoolimatus, vanemad ei tunne laste vastu üldse huvi, lapsi justkui pole olemas, samuti tähtsustatakse üle materiaalseid väärtusi, paljud asjad makstakse rahas kinni, et võsukesest niiöelda vabaneda.
Juba nende faktide alusel võib igaüks ise oma tulevikuvisiooni luua, ma üritan päästeoperatsioone korraldada.
Peale selle on probleemiks loogilise mõtlemise puudumine.

printsrüütlist ja õppetundidest

2006-09-25T13:31:00.000-07:00

Ta tuli juba järgmisel päeval minu juurde, täiesti spontaanselt ja ettekavatsemata. See oli väga ilus. Jumalaema vastas kuidagi väga kiirelt ja otsekoheselt.. Palvetada tuleb südamest, kes koputab, sellele avatakse... Kuigi oli pühapäev ja ma mõtlesin jälle kirikusse minna, aga helises telefon ja ta ütles, et tuleb...
See kõik on nii totter, et ei suuda kirja panna... Ta sai teada, kes ma olen, mitte päriselt, aga peaaegu, noh vähemasti olen ma nüüd mitte 17 vaid 22-aastane neiu.
Esmaspäeval oli tööl väga imelik olla, polnud ju pea silmatäidki maganud, aga ma olen alati omas elemendis, vaatamata tormilistele öödele...
Tööl sain ka vajaliku õppetunni, edaspidi katsun negatiivset kultuurishokki mitte ette võtta, et kunst kuulub valitud inimestele mitte aga massidele, vaesed noored inimesed said Vertovi filmist Inimene kaameraga tohutult halva elamuse ja peavad mind vist idioodiks, et võin sellest vaimustatud olla. Mul on keel sõlmes ja aju umbes, aitab, rohkem praegu ei kirjuta, olen vähe maganud ka, unelen veel eilses öös.

printsrüütlist

2006-09-23T10:54:00.000-07:00

Ta on 16-aastane poiss. Paar aastat tagasi suri tema ema. Täna sai isa insuldi ja viidi haiglasse. Sellele vaatamata on mu printsrüütel rõõmsameelne ja pealegi väga andekas inimene. Tahaksin teda aidata, aga ma ei saa ega oska. Ei suuda kuidagi tajuda tegelikult seda valu, mida tal kanda tuleb. Hiljuti oli operatsioon, tal on käsi katki.
Pidi mulle külla tulema, aga juhtus õnnetus...
Läksin taas Nikolai kirikusse. Süütasin küünla ja palvetasin ikooni ees. Palvetamine on ainus, mida tema heaks teha saan. Usun, et Jumalaema saatis ta minu juurde, pean teda kuidagi aitama, Jumalaema näitab mulle teed.

naiseks olemisest

2006-09-17T02:21:00.000-07:00

Minus on mõtted, mida ma naiseks olemisega soovin jagada.
Kõigepealt nägin unes, et kukkusin vette, sain puu külge ruppuvale kiigele ronida ja hüüdsin appi, mind võeti kuulda ja päästeti ära. Vesi vist tähendab haigust ja olen jälle tervisega hädas, õigemini käisin poolhaigena tööl, sest mina ei tohi puududa, kuigi teised võivad, mu õlgadel on lihtsalt liiga palju vastutust. Niisiis sain põiepõletiku ja ei tea millest, võibolla sellest, kui tööl sukad katki läksid ja külmetusin, nüüd paranen tasapisi.
Tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Nag pea kõik naised nii ka mina olen mõelnud rasedusest ja emakssaamisest. Tänapäeva linnainimesele, kes on loomulikust elukeskkonnast võõrdunud on sellega seoses mitmeid hirme ja rasedust peetakse alanduseks ja sellest on mul tõesti kahju, et inimesed nii ebaloomulikuks on muutunud.
Mina suhtun rasedusse hästi, mul ei ole erilisi hirme, võibolla on see seotud ka positiivse perepärimusega, mu vanavanaemal oli näiteks üle kümne lapse ja minu esiemad on tugevad naised olnud ja seetõttu ei oska ka mina kuidagi ette viriseda sel teemal. Minu esiemad on emadusse suhtunud väga loomulikult, ma katsun nende jälgedes sammuda.
Kui nüüd aus olla, siis olen pea kümme aastat oma tulevase lapse vaimuga ühenduses olnud, olen temaga ikka vahel rääkinud, õigemini on ta mind pikalt juba ette valmistanud enda tulekuks minu juurde. Side ema ja lapse vahel agab tegelikult ammu enne sigitamist. Seetõttu ei karda rasedust ja ma suudan sellest rõõmu tunda. Kõige tähtsam on, et tulevane ema armastaks ennast ja oma keha, et ta endasse lugupidavalt suhtuks, seejärel on oluline armastada oma tulevast last ja temaga pidevalt suhelda (enne sigitamist, sigitamise ajal ja pärast sigitamist). Kolmandal kohal on alles mehe toetus.
Minu meelest rasedus ülendab hoopis naist, seetõttu on naine teispoolususele, jumalale, absoluudile, tunduvalt lähemal kui mees. Samuti on nii kuupuhastusega, mis naist ülendab ja tugevdab ja lähendab naise sidet jumalaga. Esiemad ja esiisad on alati teadnud, et naine on jumalale tunduvalt lähemal kui mees, meie aga oleme tihtilugu loomulikkusest võõrdunud ja selle pärimuse unustanud.

on alles elu...

2006-09-15T12:15:00.000-07:00

Krüsanteemile tuli noormees külla ja juba nädal aega varem pandi kultuuriprogramm kokku, loomulikult käidi kohvikus ja loomaias, aga noored inimesed tahavad möllu ka teha ja seega mindi peole
Ööklubi uksel tuli turvamees vastu ja palus dokumente näidata, noh Krüsanteemiga polnud raskusi, kuigi peetakse teda vahel nooremaks, kui ta tegelikult on, tõestab pass ikkagi tema ausat naisiga.
Järg jõudis noormehe kätte, kes punastades passi välja kookis.
"Ma vaatan, et olete alla 18. Paraku alaealisi meie klubisse sisse ei lasta," teatas turva resoluutselt
"Oh pole viga, ma hoolitsen ja vastutan tema eest, " astus Krüsanteem oma kalli kaaslase kaitseks välja"
"Ikkagi on meil tegu alaealisega ja me peame seadustest kinni pidama. Preili, teie võite peole minna, aga noormees peab lahkuma"
"Mida te õige mõtlete, see noormees on siin minu vastutusel, temaga ei juhtu midagi, ainult mina ostan talle alkoholi ja lahkun temaga pärast peolt ka, laske meid ometi sisse," ägenes Krüsanteem
"Seadused on seadused! Head õhtut!" lausus turva ja sulges viisakalt ukse.
Noorpaar jäi kurvana tänavale seisma.

#nüüd ruttasin küll sündmustest ette, aga see on täiesti võimalik tulevikustsenaarium..."#

oih

2006-09-13T12:31:00.000-07:00

netis surfades avastasin, et ma polegi enam ainuke krüsanteem, vaid nüüd on juba palju krüsanteeme, et avalik plagiaat või nii, aga jõudu neile, kes varastamisest rõõmu tunnevad.
aga ma ei suudagi tegelikult enam midagi kirjutada, sest upun töö sisse ära, töötan ilusate ideaalide nimel, püüan oma tööle täielikult anduda, andun nii täielikult, et mul pole enam ammu eraelu ja ei pole ka vajadust selle järele, sest kogu jõud on suunatud vaimsusesse.
huvitav-huvitav, kuulun Eesti riigis nende väheste hulka, kes peavad hommikust poole ööni rabelema ja minu tööpäevad ei möödugi msn-s istudes ja lakke vahtides, pläkutades.
aga ma olen tõsiselt õnnelik, et mind TEGELIKULT vajatakse ja ma arenen vaimselt edasi, mitte aga ei kängu arengupeetussesse.

Kojutulek või lahkuminek

2006-09-06T12:28:00.000-07:00

langevate lehtede aegu
astun üle läve
langevate lehtede aegu
puudutan su sõrme
langevate lehtede aegu
suudlen su hinge
langevate lehtede aegu
paned mu vette
langevate lehtede aegu
toon surma kätte
langevate lehtede aegu
viskad mu pange
või jätad õie?

(see tekst sündis praegu, kui pean sotsiaalsete tööülesannetega tegelema, teen ületööd nagu tavaliselt ja siis läheb vaim oma teed rändma, eks tuleb täna jälle ööse kaheni tööd teha ja hommikul kell kuus särada nagu õitsev krüsanteem)

Uus algus

2006-09-02T05:35:00.000-07:00

Kõnnin nüüd igapäev mööda majast, kus veetsin oma elu ilusamad ja valusamad aastad, seal armastati, lauldi, tantsiti, mängiti kitarri ja valati viina kraanikausist alla, kui hingevalu murdis keha, ma pidin tagasi tulema ja need lood räägivad minus, hääled on vahel vaiksemad, vahel valjemad vastuolulisest minevikust, tuleks kirja panna ja see romaan lõpuni kirjutada.... kõik jäi Tartus pooleli...

väike merineitsi ja prints-rüütel

2006-08-11T03:04:00.000-07:00

Ühel heinakuu ööl ujus väike merineitsi Kassaris. Prints-rüütel seisis kaldal, märkas teda ja hüüdis:"Kas sul külm ei ole?" ja süütas sigareti, tema ei ujunud peaaegu kunagi, sest alati oli vesi liiga külm.
Merineitsi aga hullas lainetes ja korraga silmas tulukest. Ta tõusis lainevahust ja kõndis printsrüütli poole, kes lummanuna ja hirmununa teda vaatas, sest merineitsi oli ütlemata ilus.
"Mul on sinust nii kahju, kindlasti oled külmunud, tule minu juurde, ma panen su riidesse," suutis printsrüütel lausuda.
"Oh pole viga, ma olen ju sellega harjunud, meri on mu kodu," naeris merineitsi, silus oma pikki pruuni juukseid, mis alastust varjasid ja jätkas:"Aga olen tänulik, kui suudad mulle seeliku selga panna, ma olen ise ses küsimuses üks suur kobakäpp!"
"Suurima hea meelega riietan ma oma väikese merineitsi tantsuõhtuks"
"Küll olen õnnelik, et täna ööse sinusugust rüütlit kohtasin, hirmsasti tahan tantsida.
Merineitsi keerutas ümber printsi ja viskas seeliku talle lausudes:"Pane see mulle nüüd selga"
"Ma pole tegelikult rüütel, vaid olen hoopis prints," vabandas prints- rüütel ja tõmbas seelikuhaagi kinni.
"Tegelikult oled ikka rüütel ka, sa käitud nagu rüütel, valvad ja kaitsed daami au, pealegi ma tean, et sa oskad tantsida"
"Hea küll,mu väike merineitsi, aga nüüd peole"
"Ma pean sulle midagi salajast ütlema". Merineitsi kummardus prints-rüütli kaela juurde, nii et oleks võinud teda suudelda ja sosistas:"Sina oled ainus, kes suudab mind nõidusest päästa ja terveks ravida. Elu võti on noorus"
Ma tean, seepärast tulingi sinu juurde, et sind aidata" Ta ei olnud üllatunud, vaid jäi rahulikuks, võttis merineitsil käest kinni ja nad läksid tantsima.
Peole jõuti viimase tantsu ajaks. Teineteisega oli väga hea koos olla. Prints-rüütel hoidis teda tantsupõrandal hellalt ja õrnalt ning paitas tema pikki kohevaid juukseid. Merineitsi sidus käed ümber prints-rüütli kaela, vaatas üles tema sügavatesse, pruunidesse silmadesse, sasis tema musti juukseid ja küsis:"Kui sa sügisel koolis kirjandit kirjutad, kas sa siis mõtled mulle?"
"Muidugi mõtlen, sest täna on minu elu ilusaim öö"
Järsku kuulis merineitsi kuke kiremist taluõuelt, mis kõrtsi ära kostis, ta hakkas kiire:" Mul on nüüd aeg. Kui kukk kireb kolm korda, siis pean olema meres tagasi, sest nii on nõiduse seadus. Kähku randa " Merineitsi oli väga ehmunud ja pistis jooksu.
"Ooota mind ka, ma saadan sind!"
Koitis juba, kui randa tagasi jõuti. Merineitsi viskas riided seljast ja tormas tagasi merre.
"Ole tubli ja ära pahandusi tee," hüüdis prints-rüütel talle järele.
"Ei tee"
"Ilusat hommikut, mu väike merineitsi"
"Ilusat hommikut, mu prints-rüütel," kostis sosin lainetest, väike merineitsi oli kadunud.
Igal õhtul kui päike loojub, istub prints-rüütel rannas ja loodab taas näha ujumas väikest merineitsit, keda aga ei lasta enam vete peale, nii nad vaid sositavad õrnusi teineteisele pimedates augustikuuöödes.
Seda kõike meenutas Hannes Tartus Hurda kuju juures istudes, muigas, süütas sigareti ja põrutas Hanikatsi.

Ma nägin sind merel

2006-07-18T06:52:00.000-07:00

Ahoi, Krüsanteem,
kõik ei ole veel kadunud. Ma nägin sind merel sel ööl. Sa sõitsid paadiga, ma lendasin taeva kohal. Sul oli hirm, sa kardad alati öist merd, huvitav miks? Sest öine meri meenutab sulle sind ennast: mäslev, metsik naine, kohtumine iseendaga pole just kõige meeldivam või mis?
Ma pidin kirjutama, sest ÄRA HALA oma haigusega, sa ei sure veel vastamata armastuse kätte, aga kaua sa seda veel talud, ma ei tea. Pidid sa sellest kõigest härra Pianistile kirjutama ja talle kui oma vaimsele vennale jälle suurt muret valmistama!Oled sa üldse kõik need aastad siira vennaarmastuse eest tänulik olnud???
Usu mind, sa saad terveks, käid Tartus arstide vahet ja võtad ravimeid. Hiiumaa loodushääled mõjuvad rahustavalt, kuigi ma näen, et loed vene kirjandust ja kuulad Kino laule Rjadom so mnoi ja prosnis ja mõtled talle. Tunnen siiralt kaasa, aga usu mind, te olete erinevates arengufaasides ja ta lihtsalt pidi sulle ära ütlema, aga sina tahad möelda, et ta maksab kätte...
Mõtle headele asjadele. Härra Vanaraud, kes sulle selgeks tegi, et orkutist tuleb ära tulla, keda sa ka lõpuks kuulda võtsid, kinkis sulle hiljuti Alliksaare luulekogu, sest sa meenutasid talle päikesepillajat Vanemuise teatris, ka tema suutsid sa ära petta. Ja pealiskaudne Meetnasürk tõi punase roosi, ole ometi õnnelik.
Ma tean, et sul jäid Tartus kõik asjad pooleli. Kui väga tahad, siis jätkad. Ma püüan aru saada, miks sa Tallinna tagasi lähed, sa vajad rutiini, mida suudab pakkuda vaid pealinn ja Tartusse jäädes tabaks sind sügav depressioon.
Mina sinu asemel tooksin oma poolikud kirjatükid Hiiumaale ja hakkaks tööle, saad ikka aru, millised võimalused on sul siin kirjutamiseks?
Ja ära nuta, kui kõik hästi läheb, siis ilmub sügisel sinu kolmas üllitis, seekord siis teatrist, võibolla teatriarmastuse pärast väitekiri ebaõnnestuski? Tuleb meelde, mida Vanemuise vaim ütles vastu kevadet: "Teater on perekond!"Nüüd siis sellised tagajärjed...
Midagi tänasest päevast ka.
Sa läksid ilgelt närvi, kui avastasid, et vastikud mandriinimesed on Hiiumaa poed Kalevi mustikatükkidega valgest šokolaadist tühjaks ostnud. Rahune maha, lase neil ka elada, see veel puuduks, et sul nende pärast hüsteeriahoog peale tuleks....
Ühest ulakusest ka. Sul plätu on endiselt kadunud, eks ole? Eheh, mina panin pihta. Kui sa merest välja tulid, siis avastasid, et kaldal oli alles vaid üks plätu. Sul oli vaja järgmisel päeval mandrile sõita ning olid ähmi täis, mõtlesid, et mõni nolk või koer pani plätu pihta, aga tegelikult olin see mina hoopis!Vaata, sina oled küllalt juba inimesi ärritanud ja õrritanud, ma tegin sulle nende eest tagasi!
Jätan kirja pilliroo sisse, kui ujuma tuled, siis leiad ja kui hästi otsid, siis tuleb ehk plätu ka välja!
Võta ilusasti rohtusid ja saa terveks,
Hannes

Lõpp

2006-07-12T00:59:00.000-07:00

Ma kas suren või elan, siiani olen surma valinud, nüüd hakkan elu armastama.
Hüvasti!
K.
Tartus, heinakuu 12.päeval.

jätkub kirjades me...

2006-05-27T12:40:00.000-07:00

Krüsanteem kõndis mööda Tartut ja mõtles, et jätaks Hannesele teate, ta läks m. majja, lootuses, et Hannes võiks seal endiselt elada. Ta astus sisse, teda valdas tohutu hirmutunne justkui läks ta psühhiaatri vastuvõtule, kõik seinad olid valged nagu Kiisa Hullumeelsuse filmis, mida ta ammu-ammu lapsepõlves nägi, kõik oli nii õudne ja samas nii tuttav, justkui oleks see kõik juba olnud. Krüsanteem astus trepist ülesse ja märkas, et akna lauale oli jäetud tema hall talvemüts koos kirjaga: Kandsin seda tavel. Anna andeks, et alles nüüd tagastan, aga mul oli lumekuninganna tõttu ikka väga külm olla ja see oli valus, kui maske rebiti ja nii võeti minult ka see müts, mis tegelikult kuulub ju sulle, mu kallis Krüsanteem. neid maske ei ole enam, mis olid eile ja lumekuninganna on ära sulanud, anna andeks, et sellest veekord jahvatan, aga tema kadumine teeb mulle haiget ja see sunnib ka mind mõtlema, mida edasi teha, kas laskuda sügavustesse või mitte. aga nüüd on kevad ja mul ei ole külm ja ma ei vaja seda mütsi enam, mul oli nii häbi, et olin selle salaja enda kätte võtnud, et ehk mõistad, miks selle sulle siia akna lauale jätsin.
Alandlikult,
Hannes
Kas jälle hakkab meie kirjavahetus peale, mõtles Krüsanteem. Kuigi me elame ühes linnas, aga jätame ja saadame teineteisele kirju, uvitav-uvitav. Mis ikka, tuleb vastata. Krüsanteem leidis oma musta pintsaku taskust (kuna ta on ikka haige, siis kannab ta juba elukutseliselt ainult musta) tömpis pliiatsi ja paberitüki ja maalis sinna varesejalgadega järgmiselt:
Hannes, see on sinust nii kena, et sa mulle mu mütsi ikka tagastad, kuigi pole sellega enam midagi teha ja ära arva, et lumekuninganna oleks mind talvel üksi jätnud, seda ta tõesti ei teinud.
Mul on vaja välja pääseda siit linnast, see umbsus tapab mind, aga veel ei lahku. Olen ikka üksi, aga Meetnasürk saadab endiselt Allliksaare luuletusi ja loodab jälle kohtuda, ma ei tea mis teha, peaks äkki taas mõne sürri õhtu lavastama?
Tahan koju ja usun, et on veel lootust paranemisele.
Haiglaselt,
Krüsanteem

Jutt selllest, mida nägid Hannese silmad.

2006-05-21T14:03:00.000-07:00

Ma räägin nüüd kõigest sellest, mida ma nägin, kui jälgisin kahte inimest küünlaleegist.
Meetnasürk ootas tõesti punase roosiga Krüsanteemi, aga see oli viga, tulla Kürsanteemi juurde punase roosiga, aga kust Meetnasürk pidi seda õigupoolest teadma?
Nad olid üksteist varem näinud ja nüüd nad siis vestlesid pikalt ja kaua. Meetnasürk on tegelikult praegu ainus tõeline Filosoof Tartu linnas. Peamiselt käis jutt võimust, võimu on palju ja seda kuritarvitatakse ohtralt nende mõlema puhul. Mis lahendused on olemas Krüsanteemi ja Meetnasürk Tähetarga jaoks?
1) hullumaja- sinna nad üritavad sisse saada (kui nad eitavad materialismi,)
2) alkoholism - seda nad juba proovivad (kui nad eitavad materialismi)
3) enesetapp -seda nad on juba proovinud, aga pole veel lõpuni viinud (kui nad eitavad materialismi)
4) põgenemine "oma saarele"- seda nad on juba proovinud, aga pole midagi välja tulnud (kui nad eitavad materialismi)
5) elu tänases Eestis -seda nad on ka proovinud, aga korduvalt komistanud (kui nad jaatavad materialismi).
Tulevik näitab, millise tee nad lõplikult valivad.
See oli üks südamete murdmiste öö. Kõik oli ette määratud. Algus tehti siis, kui Krüsanteem asetas põlevad küünlad altarile. Seejärel jalutas Meetnasürk Rüütli tänaval ja õigeusu preester kõndis mööda. Meetnasürk peatas ta, preester andis oma õnnistuse. Siis kohtuti, õhtu käigus otsustati ühte majja sisse murda, kus kedagi polnud kodus. Ega Meetnasürk ja Krüsanteem mingid huligaanid pole, nad läksid sinna lihtsalt filosofeerima, võtsid konjakid ja pirukad ka kaasa. Kui lõpuks pererahvas vastu hommikut koju tuli, siis olid kõik rõõmsad, et majal oli ikka "valve "peal. Varahommikul oli aga Tähetark õhku haihtunud, sest tema hing oli haiget saanud Krüsanteemi vastamata armastuse pärast. Ka Krüsanteemil oli valus, aga hoopis teistel põhjustel. Ta jalutas vihmas kodu poole, pikk punane roos näppus, ja nuttis südamest, sest ta oli läbinisti siiras olnud.

Plaanid jäid kõik plaanideks nagu ikka, sest mu seltsiliseks oli tüütu plika, taevas lendas kurgi, lendas ümberringi... oo jaa, oli tore öö...

Krüsanteem on omadega mustas augus, kas ta tuleb sellest üldse välja? Tal on praegu kõik elus halvasti.

Mu silmad surma näha saavad...

Teade Hannesele

2006-05-19T05:53:00.000-07:00

Otsustasin anonüümsusele lõpu teha. Tähetark Meetnasürk ootab mind täna punase roosiga kohvikus Shakespeare kell 21.15.
Elu pakub endiselt väljakutseid,
Gloria, ära nõnda naera... Su armastuse valind ma, mu kena väike Gloria...

Hannese tagasitulek

2006-05-18T03:47:00.000-07:00

Oli tavaline neljapäeva varahommik. Läksin kooli, aga kool jäi ära, nagu keskkoolis, kuigi tegu on ülikooliga. Istusin kohvikus, hakkasin sööma, aga järsku kukkus nuga maha. Kummardusin, aga oh sa imet küll, keda ma laua all nägin, Hannes jõllitas vastu, sügas seal minu noaga juba oma karvast selga.
"Hannes," karjatasin.
"Tere, mu kuraažikas Krüsanteem, ma olen tagasi Teie lahkel loal " teatas ta ja suudles mu kätt, mis oli ulatunud nuga haarama.
"Rõõm kuulda, et sa seal Hanikatsi laiul talve üle elasid ja sa, va tõbras, ei suvatsenud mu kirjadele vastata, et ma pidin siin mure käes juba lolliks minema," teatasin talle pisut solvununa.
"Nii tore, et sa mind igatsesid, aga ma sõbrutsesin seal lumekuningannaga. Nii et paraku mitme naise jaoks mind ei jätku."
"Jah, Hannes, ma tean, et sa oled suure südamega mees ja pühendad ennast korraga ainult ühele naisele. See on sinust väga kena ja ega lumekuninganna mindki üksi jätnud, nii et saime mõlemaid tema poolt pakutuid naudinguid tunda. Aga nüüd on talv läbi, ta on ära sulanud ja oleme vaid meie kaks," laususin õnnelikult ja tõstsin Hannese enda kõrvale toolile istuma.
"Tegelikult oli mul ikka asja ka," võttis Hannes asjaliku tooni.
"Miks nii ametlikult?"
"Sulle on kiri." Hannes ulatas mulle ümbriku, mille peal oli kirjas: Krüsanteemile, Tähetargalt.
"Tee lahti, ma tahan ka lugeda," käis Hannes peale.
"Kuule ma ei tunnegi sellist inimest ja mis sa vahid siin, teiste kirju pole viisakas lugeda!"
"Aga ma olen ikkagi vaim ja mul on õigus!" Hannes sirutas oma punnkõhu välja, kohendas käega lokke ja vaatas uudishimulikult minu poole.
Avasin siis värisevate kätega kirja ja lugesin:

Tere!
Sa oled väga ilus ja huvitav tüdruk, olen Sind ammu juba jälginud. Soovin Sind rohkem tundma õppida. Praegu tean Sinu kohta vaid seda, et Su õpingud hakkavad Tartus lõpusirgele jõudma. Mida Sa edasi teed? Kas Sa lahkud Tartust? VASTA!!!
See aadress on tehtud ainult SINU JAOKS JA SINUGA SUHTLEMISEKS.
Tea, et Tartus on keegi, kes Sinu peale mõtleb ja Sinust unistab.

Tähetark Meetnasürk,

Sinu salajane austaja.

Hernekaun 3-4
Supikas, Tartu.

"Appi, !!!" karjatasin
"Mis nüüd siis ?"
"Ma olen maniaki küüsi sattunud. Ma ei taha olla kellegi haiglane kireobjekt!" karjatasin veelkord ja langesin Hannesele kaela.
"Noh mis sa nüüd, mõtle kui tore, et on keegi Tähetark Meetnasürk, kes su vastu huvi tunneb, sa oled ju tõesti viimasel ajal nii üksikuks jäänud, võta parem üks pits konjakit selle peale," lohutas Hannes ja kaisutas mind.
Tellisin ühe napsu ja lugesin kirja veelkord läbi.
"Appi!!!" hüüdsin veelkord valjusti üle kohviku.
"Mis veel siis?" päris Hannes juba kergelt tülpinuna.
"Vaata, ta on MINU NIME endale teiseks nimeks võtnud."
"Kuidas siis?"
"MEETNASÜRK on tagurpidi KRÜSANTEEM!!!"
"Huvitav-huvitav, kirjutad vastu ka?"
"Mul ei ole tahtmist mingi anonüümikust maniakiga suhelda!"
"Ma siiski soovitan talle vastata, aga loomulikult ei pea sa edaspidi anonüümset kirjasõprust arendama" soovitas Hannes. "Olen pisut väsinud ja kui lubate, siis Teie lahkel loal, ma kaon nüüd, kuni järgmiste kordadeni"
"Hüva, ma kirjutan," lubasin Hannesele.
Naeratasin, Hannes lehvitas ja kadus mu konjaki sisse.

üks kevadlaul Tartu öös

2006-04-20T10:35:00.000-07:00

Aitäh A-le, kes ilusaid laule loob klaverile! Tõid valgusekiire nukrasse öösse. Kevadvooruste kadumine on minu lemmik. Paradokssaalselt on kadumine loomine. See pala tõi hommikul päikese hingest välja, särasin siis kogu oma naiselikkuses.

maisest maailmast (8.katkend)

2006-04-17T12:49:00.000-07:00

üks nukker kõrvarõngas nagu kadunud armastus tervitas mind kaltsuvaibal, kui esikusse sammusin, ma tulin tagasi ja mind võeti vastu.
niipalju kohtumisi loodushäälte kui inimestega,et ma ei teagi, kas ja mida üldse kirja panna. kodune raamaturiiul pakkus avastamisrõõmu, lugesin Kaugveri ja Unti. Linnud laulavad, alustab üks hääl ja talle sekuneerib teine. vaatasin kurameerivaid kasse, üks kollane kõuts oma hiiliva kõnnakuga meenutas üht meest minevikus.... . must emane passis eemal, kollane hiilis ligi kuid jäi poolel teeel peatuma, sest ei tea ju, kas emane võtab jutule või mitte. emane oli seljaga isase poole, kuid aimas mis teine loodab...
loodus ärkab, mõnel pool (näiteks minu kodukohas) on ärkamisaeg hilisem. sinililli pole veel, aga lumikellukesed on pika varrega. lehtmetsas laulsid tihased, varesed, metsvindid ja pardid. merel oli valge nokaga must lind, mille kohta lindude välimääraja pakkus, et võib teine lagle olla. surnuaia kohal aga häälitsesid kured...
nägin ühe tuttava mehe ema, kes türgis minust ette bussi peale, põhjendusega, et ta ei tea kas ta on ikka õige kohas, naeratasin talle.
tahaksin ka armastada konkreetsust.

maisest maailmast (7.katkend)

2006-04-17T05:12:00.000-07:00

Kui karjane ei näe südamega, siis ei või karjas olla. Ihu ja veri ei jõudnud tänavu minuni.

maisest maailmast (6.katkend)

2006-04-13T00:43:00.000-07:00

lähen koju. nägin unes, et olin kirikus. pühad tulevad. meri, mets ja mu palve ootavad mind.

2006-04-12T13:45:00.000-07:00

Su rüppe heidan unele
mu kallis kodusaar
meile kumendab kaugele
siis ere vikerkaar
kui saabun tagasi pärast vihma
ei edasi minna mina tihka
tuleb väänata kuivaks
see koltunud kleit
mis pandi mulle selga
kui lahkusin siit

maisest maailmast

2006-04-12T13:06:00.000-07:00

kustutasin eelmise sissekande ära, sest kaotasin oma uued kõrvarõngad täna ära, pesin pead ja üks oli läinud. raisk küll!

teateid maisest maailmast (3.katkend)

2006-04-07T14:15:00.000-07:00

Ma võin ka hea olla, kui ma tahan, noh nii vähemasti sõbralik inimene.
Täna tuli teatrisse üks mees, kes osutas erilist tähelepanu. Ta tuli mu poole ja tundsin, kuidas ta mu soliidse pintsaku alt püüdis rinnapartiid ära aimata, puhkesin naerma, sest ta soovid olid nii läbinähtavad. Vaatasime üksteist ja muhelesime. Ta oli minust kõvasti vanem, nii umbes neljakümnene, aga seksapiilsus oli alles. Mõnel ei ole seda üldse, teisel aga on see igavene ja sõltumata vanusest. Vaheajal tuli ta taas minu juurde ja tõi kommi, ütles, et ilusate silmade eest. Märkasime, et meil on pruunid silmad, mis petavad ja tema sai need ainult oma emalt. Arutasime, kuidas võiks etendus lõppeda. Mees ütles, et tagasiteed pole, et tema elulaul on seda talle õpetanud. Mina lootsin ilusat lõppu, et elatakse armastuses. Eksisime mõlemad, minu jaoks jäi kõlama enesetapp. Miks on eesmärgiks see, et inimesed peavad halva enesetundega teatris lahkuma? Mees läks koju, soovisin talle head õhtut.
Tartu sakib täiega. ALOTV näitab Jörbergi kuldsusse. Mul on viimane aeg Tallinna sõita.
Enne veel aga vannivahu sisse kümblema.

kevade saabumine

2006-03-22T08:54:00.000-08:00

Tere, Hannes!

Sõitsin bussiga Tallinnast Tartu ja nutsin, mitte aga sellepärast, et oleks kahju sealt lahkuda, kuigi Tallinn on mulle väga armas koht ja kindlasti lähen sinna kord tagasi (mis sest, et olen ka seal võõras), vaid igal kevadel kui päike hakkab kõrgemalt käima ja jääpurikad sulavad ning pähe kukuvad, tuleb meelde kadunud armastus. Lihtne on öelda, et lase minevikust lahti, aga hinges kestab ju kõik edasi.
Ära pane tähele kui nutan ja ära tee minust välja, ma lihtsalt armastan elu.
P.S. peda (vabandust, Tallinna Ülikooli)uus hoone on väga trendikas. Tartu söögikohad võiksid vähem pretendeerida snoobilikkusele ja silmas pidada ka vaeseid tudengeid. Pealinnast tuleks eeskuju võtta. Sain Tallinna koolis 27 krooni eest korraliku kõhutäie, aga Tartus saab selle raha eest heal juhul tassi kohvi.

Ma olen tegelikult väga nõrk naisterahvas ja mul oleks vaja meest, kes mu kätt suudleks.
K.

2006-03-12T12:06:00.000-08:00

Tere, Hannes!

Ma nägin unes kuningannat, tal oli kõrge kroon peas ja vaatas mind eemalt. Ärkasin üles ja mul oli kohutav hirm. Nii olen näinud ainult surnute hingi...Siis kuulsin põrandate naksumist ja nägin su varju. Miks küll minuga ei räägi?
Olen endiselt nõiduses: magan oma aja maha. Võibolla lõpeb see siis kui kevad saabub?
Hakkasin paastuma eelmine nädal, õigeusu kirikukalendri järgi algas kannatusaeg. Kavatsen 40 päeva olla korralik. Nädal aega olen ei öelnud loomsetele valkudele ja alkohole, muust rääkimata. Tunnen end väga hästi, kui ma ainult varem silmad lahti teeksin kui kell kümme.
K.

kolm kirja ja puhastus

2006-03-05T03:21:00.000-08:00

Tere, Hannes!

Tulin siia saarele tagasi, et minevikuga valikuliselt jumalaga jätta. Ei ole vaja kinni hoida enam sellest, millel ei ole enam tähendust. Võtsin käärid kätte ja avasin päeviku, mida olin kirjutanud aastatel 1998-2002. Mul oli selge eesmärk teatavad leheküljed välja lõigata ja põlema pista. Lugesin elus esimest korda selle kaustiku kaanest kaaneni läbi ja sain aru, kui naeruväärne mu mõte on, sest need kirjatükid kuuluvad kogu loo konteksti, teismelise plika elulookonteksti, neid ei saa välja rebida. Naeratasin mälestuskildude peale ja asetasin kaustiku tagasi kapi põhja, tolmukorra alla.
Tuli hävitada hoopis teised kritseldused. Võtsin ühe inimese pildi ja mõned paberid ning kõndisin metsa, et tuld teha. Tundsin ennast Libahundi Tiinana, kui salaja pimedas öös jooksin kodust ära, ainukeseks valguskiireks särav valge lumi. Oli uue kuu loomine. See aeg annab võimaluse minevikuga rahu sõlmida ja vaadata sügavalt silma tulevikule. Olen hakanud pimedat metsa armastama, mis annab mulle vabaduse. Süütasin tule, võtsin külmarohuks kangemat kraami sisse ja hakkasin pabereid peenikesteks tükkideks rebima. Ma nägin, et sa eemalt jälgisid mind. Tore, et sa alati kohal oled kui vaja, aga kindlasti mõistad, et ei olnud sobiv aeg sinuga rääkida.
Korraga kuulsin selja taga salapärast oigamist. Vaatasin ja kangestusin. Seal oli lumekuninganna, kes oli alasti. Ta pea oli kuklas, silmad suletud, pikmad pruunid juuksed katmas rindu liigutas lumekuninganna puusi rütmi saatel, mida tekitasid lumehelbed suitsutatud kadakaokstega vastu selga pekstes ja lausudes: "Tapa, tapa, armasta!" "Tapa, tapa, armasta!" Reied olid kaetud verega, mis tilkus ta enda kehast.
Äkitselt paljastas ta oma rinnad, kui tõstis käed juustega kuklale. Nägin, et mõlema rinna külge oli kinnitatud paberilipik, oli kirjutatud midagi, millest ma aru ei saanud.
Lumekuninganna lausus:
"Meid kattis valgus, rüü nii valge
kuid puudus talv, see külm ja karge.
Sa jätsid pisara, palava palve
tukslema südames elu alge. "
"Teie kõrgeausus, mida te endale lubate. Need on ju minu sõnad," ägestusin, olin need read ära põletanud.
"Ja, need on sinu sõnad, mida sa nii kümme aastat tagasi kirja panid. Pean kasutama sinu keelt, et sa mind kuulda võtaksid." "Tule lähemale ja vaata teraselt mu keha," käskis ta.
Põlvitasin tema ihualtari ees. Mõlema rinna külge oli kinnitatud kiri K-le.
"Mul on sulle ülesanne. Sa pead kolm kirja ära põletama. Mina seda teha ei saa, sest olen Lumekuninganna, vesi tapab tule."
Kaks kirja tulid hõlpsasti lahti ja viskasin need tulle. Kolmas kiri oli aga rindadest tükk maad allpool ja püha verega immutatud.
"Mis ma selle kõige eest vastu saan?" pärisin sosinal ja püüdsin kolmandat kirja lahti saada, mis osutus aga võimatuks.
"Oskad sa palvetada?"
"Lapsena oskasin, nüüd olen sellest ammu eemaldunud"
"Palve on ainus pääsemine, sinu ja minu pääsemine" sosistas lumekuninganna. "Kujutle ennast tagasi lapseks, kui sa veel siiralt uskusid. Leia see usk palvesse taas ülesse. Suudad sa seda?"Lumekuninganna hoidis mu nägu enda käte vahel ja puuris oma tumdate silmadega mind.
Noogutasin talle alistunult.
"Korras," lausus ta. "Siis saadan kolmanda kirja K-le, see jääb põletamata. Meie soovid täituvad."
See oli siis katkend sellest, kuidas saarel naistepüha tähistasin. Loodan, et sul oli laiul väga lõbus, kindlasti jootsid võuvatele daamidele punast veini ja tegid kõik tööd nende eest ära.

teel

2006-02-19T11:34:00.000-08:00

Tere, Hannes!

Olen väga kurnatud ja energiatest tühi. Rääkisin täna tööl Vanemuises pikalt vaimsest ehk sekunaarmaailmast. Nüüd olen nõrk, sest mitmed vaimud teatris kuulasid meilt pealt. Katsun kuldset kaelaketti, mis isa mulle kinkis, sellest saan oma jõu tagasi: lähedaste inimeste kingitustes on suur vägi sees.
Liiga palju tegelen välise maailmaga, seepärast ei saa meie ka praegu kohtuda. Selle kolleegiga aga lähen varsti ühe esoteerilise tantsu kursustele, ma juba ootan seda väga, on vaja saada lähedasemat kontakti teispoolsusega. Minust peab saama hea ravitseja. Mõned aastad tagasi eemaldusin lähedase, kellega kuulun kokku, kehalisest ja vaimsest kehast, tegin nii palju kurja, tuleb jätkuvalt otsida lepitust ja Sa tead, kui raske see kõik mulle on.
Täna ööse nägin unes meest, kelle vaimu ja keha pool aastat tagasi armastasin, mis põhjustas ka kurjust. Kui tema kaisus magasin, siis nägin katkendit vaimude koosolekust, seal otsustati, et lapse vaim ei tule veel maailma. Nüüd armastasin siis teda uuesti. Olen enda väge vägistavalt sees kinni hoidnud ja samas seda kergemeelselt pildunud, mul tuleb otsida lepitust, usun, et selleni viib tee läbi vaimse tantsu, igatahes minu jaoks on see nii.
Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis teisest teemast, nimelt kasvatusest, aga jäägu see siis teiseks korraks.
Sinu tulipunanelilleke

kallistus

2006-02-12T11:59:00.000-08:00

Tere, Hannes!

Ma nägin imelist und. Mind kallistati. Oli üks mustade juustega ja sügavate-soojade silmadega mees, kelle embuses ma olin. Ma ei tihanud ärgata. Olin kümme tundi järjest maganud, kui silmad lahti tegin. Ma magan kõik päevad hästi kaua-kaua, võibolla olen ma haige? Pool päeva on möödas kui ärkan, lobisen msn-s, suudan trükkida vaid mõned read, siis andun söömisele, mõnikord käin koolis ja tööl ka. Täna rääkisin üle pika aja kalli K-ga, on inimesi, kes jäävad, vaatamata kohale ja ajale.
See kallistus on endiselt minuga nagu oleks see päriselt olnud. Ma elangi rohkem unenägudes kui päris maailmas.
Sinu Krüsanteem

Teretamisest

2006-02-09T14:59:00.000-08:00

Tere, Hannes!

Nüüd tean siis lõplikult, et oled Hanikatsi laiule tagasi läinud. Kuulsin õhtul koputust aknal, seal oli vares paberitükiga, milles oli kirjas, et mina, Krüsanteem, haigestusin kroonilisse eraklusse ja seepärast ei ole määratud meil kohtuda praegusel ajal, aga saan Sulle alati kirjutada. Mul on hea meel, et Sina mulle diagnoosi määrad, pole tänaseni suutnud veel endale perearsti teha. Haigustest hoidun, ravin ennast viinaga(see pudel seisab mul mitmendat päeva külmkapis, üks õhtu mekkisin natuke) ja koduse nurmenukuteega. Kui suvel saarele tulen, siis lähme jälle neid lilli korjama.
Tahan kõnelda täna teretamisest. Mis see tere siis õigupoolest tähendab? Teretan sugulasi, pereliikmeid, kolleege, sõpru, lihtsalt tuttavaid, teab kust kohast ja teab mis nime nad kannavad.(Kuskilt eemalt kostub raadiost luule: su silmad säravad purpurses õielehes...See segab mul seda kirja kirjutamast ma ei suuda kuulata, see naishääl lihtsalt häirib mind, teeks ühe suitsu, aga ma lähen ja võtan hoopis kapist selle viina välja)
Nii tagasi. Sulgesin luule ligipääsu, nüüd kuulan muusikat. Teretamisest. Meenub üks õppejõud, kes alati ütles tere ja veel naeratas seejuures, vaevalt, et tal inimeste nimed meeles seisid, aga näod küll. See meeldiv viisakusavaldus on teinud temast staarõppejõu. Esimesel aastal pedas sai käia nn mööda seinu, mida ma tegelikult kunagi teinud pole, aga inimesi siis eriti ei tundnud, viimasel aastal aga tuli igale vastutulevale tere öelda, tihti ei teadnud nimegi, aga juttu jätkus kauemaks. Kui nüüd sinna läheksin, siis oleksid kõik jälle võõrad. Soe tunne oli mööda Tallinna kesklinna jalutada ja teresid vasakule-paremale lennutada. Nüüd heietan siin mälestusi nagu vana inimene.... aga mida ma tahan siis öelda? Tere tähendab, ma märkan Sind, isegi kui su nime ei tea, on su nägu olemas, minule küll, aga kas tere on ainule sõnaline? kui ma inimesele otsa vaatan, siis ju ka teretan teda? kust algab ja lõpeb tere? mõnikord on nii, et ei julge tere öelda, näiteks tuleb kodulinnas mõni autoritaarne õpetaja vastu, siis on kaks võimalust, kas hüppan üle kraavi ja põgenen või kõnnin talle julgelt vastu ja ütlen kõva häälega TERE. Meil oli keskkoolis üks karm muusikaõpetaja, kes nõudis alati teretamist, kui olin linna peal või kuskil väljaspool kooli teda kohates seda tegemata jätnud, siis järgnes karistus. Tavaliselt paluti siis muusikatunnist lahkuda. Siis polnud suhtumist: et oh jee mul vaba tund teen mis tahan, vaid silmade vesistades sai ukse taga tunni lõppu oodatud ja pärast vabandama mindud. Nii et tere on sõnaline akt. Võiks olla rohkem kolleege, kaaslasi, kes tere tähendust meelde tuletaksid, miks küll kõlbeline kasvatus on kadumas? Mulle teeb väga haiget, kui inimene, kellega olen teatavat aega teretanud, otsustab mulle segastel asjaoludel seda enam mitte teha. Ükskord oli nii rumal, et keelasin endisel kallimal mind edaspidi mitte enam teretada, nii tegin vaid endale valu, nüüd on ta omal moel minu elus tagasi. Ma nutsin selle kõige pärast, aga ainult natuke.
Käisin täna selle semestri ainukeses loengus- Eesti lavastajad. Ma rohkem aineid ei võta, lihtsalt ei jaksa enam.
Sinu Krüsanteem

Hannest otsimas

2006-02-02T13:43:00.001-08:00

Tere, Hannes!

Käisin Sinu pool, aga Sind ei olnud, küllap on ikka nii, et sina leiad mind mitte vastupidi. Ma armastan Tartu hommikuid, jalutada kooli või praegu teatri poole ja vaadata, kuidas linn ärkab ja millegipärast just hommikuti hakkavad inimesed minuga tänaval juttu ajama. Nagu ka täna, kui Vallikraavist üles läksin, siis üks vanatädi küsis: "Miks sa laps, naerad?" Rääkisin talle. Olen jälle armunud. Ta on nii õrnalt õhuline naiselik mees. Ma vaatan läbi peegli, kuidas ta trepist üles läheb ja tema kiikab mind ukse tagant ja punastab. See kõik jääbki nii ja mittemidagi ei saa meie vahel olema, mis on pööraselt ilus. Teatris õpin muuhulgas ka suitsetama, mis on kohustuslik, sellest ei pääse. Täna peaproovi ajal tegin esimese mahvi. Pealegi, olen juba 24 ja ongi viimane aeg ära proovida. Varavalges toob vares Sulle kirja. Vaatan filmi Emanuelle, mul korter uputab ja homme on esikas.
Muredaid musisid,
Kristel

Hannes lumekuninganna kaisus

2006-01-27T05:36:00.000-08:00

Leidsin kapi pealt oma päeviku, mida USA-s pidasin. Lugesin sealt: "Võid sidet leida kõiksusega siis ainult, kui kõik see ei sega, mis juhuslik ja mööduv laad. Kui kõigest lahti öelda jõuad, mis loodad, soovid, ihkad, nõuad, teist naudingut siis tunda saad."Samal hetkel kuulsin kedagi selja taga jätkamas: "Maailmahingest saada aimu ja rünnata maailmavaimu on kõige siht, me elu hoob. Sa viibid keset haldjasõudu, see leebelt juhib mõistma jõudu, mis kõike loond ja veelgi loob.- J.W. Goethe"
"Sina, Hannes, tulid mulle külla?"Olin siiralt üllatunud, kui nägin teda minu voodil hüppamas, ikka üles-alla üles-alla ja samal ajal Goethet deklameerimas.
"Nu jah, me mõlemad juba tükks aega oleme tagasi Tartus, aga pole mahti kokku saada, sina oled hõivatud kooli ja teatriga ja minul on omad tegemised."
"Jaanuar on tõesti kiire, aga kus sa siis kõik see aeg olnud oled" Ei saanud ma pärimata jätta.
"Seda sa ei või isegi unes näha," salapäratses Hannes ja kammis minu hõreda kammiga pikki musti vurre.
"Ma vaatan, et sa oled vahepeal endale vuntsid kasvatanud ja see on tõeliselt jälk, oled üks paras kõutsinägu"
"Ära õienda, me kõik meenutame mõnda looma"
"Räägi siis mulle, kust sa tuled," anusin ma Hannest.
"Kõigepealt tekkis mõte minna Anne kanalile uisutama, aga kuna sind polnud Tartus, siis kutsusin varese kaasa."
"Kas vares tuli?"
"Ta raisk aga ei viitsinud ja tegi ettepaneku minna hoopis lumekuninganna lossi ehteid vaatama, et ta olla seal lausa teemandeid. Mõtlesin, et miks ka mitte, et pole seal kunagi käinud. Istusin varesele selga ja asusime teele."
"Kus see loss asub?" põlesin ma uudishimust.
"Seda ei saa sulle öelda, aga mitte siit väga kaugel. Lumekuninganna tuli oma mehega ühesse vanasse mõisamajja talvituma. Hirmus tuisk oli, kui kohale jõudsime, piilusime aknast. "
"Mis te nägite?"
"Lumekuninganna magas sügavalt. Kui sa vaid teaks, kui ilus ta oli. Ta lamas voodis üleni alasti ja pikad pruunid juuksed katmas kumeraid rindu ja puusade ümber siidilina valge. Ta näol oli armunud ilme, milles oli rõõmu ja kurbuse segu. Vares jäi muidugi öökapile ehteid uudistama, aga minul tekkis huvi, miks on küll lumekuninganna säärase armsa ilme põhjuseks ja heitsin ta kõrvale pikali, võtsin ümbert kinni, sisenesin temasse, tema unenägudemaailma.
"Mida lumekuninganna küll unes näeb? olin juba päris põnevil
"See on uskumatu lugu, mille kütkes ta viibib kaua aega. See on tema piin ja karistus, näha ühte ja sama."
"Millest see räägib?"
"Lumekuninganna armastas ühte meest, kelle nimi oli Kristjan. See juhtus ammu-ammu, aastasadu tagasi. Nad käisid koos kelgutamas. Nad laulsid ja tantsisid, naersid ja kurvastasid koos, ka tülitsesid. Lumekuniganna sattus tihti hüsteeriasse, kui Kristjan naljaviluks mõne lumememmega mäest alla lasi. Ta ei võinud seda kannatada ja lõi Kristjanit, nuttis ja karjus. Kuid see oli kõigest üks näitemäng temale, tegelikult ei tundnud Lumekuninganna midagi, sest ta süda oli ju jääst. Kristjan aga hakkas aina rohkem lumekuningannat armastama.
"Midagi selles loos on viltu. Kas lumekuninganna mitte oma mehega, noor Kaiga ei käinud kelgutamas?" püüdsin loos selgust saada.
"Ka Kaiga kelgutas ta tihti, ka seda näeb lumekuninganna unes, kuid see oli hoopis midagi muud kui Kristjaniga. Kaiga rääkis ta palju igasugustel teemadel, näiteks: miks taevas on pilves või miks tähed säravad, kuid nendes vestlustes polnud tundeid, polnud midagi sellist, mis oli Kristjaniga. "
"Seda kelgutamist lumekuninganna siis näebki unes: kelgutamine Kristjaniga versus kelgutamine Kaiga?" tegin loost pettunult kokkuvõtte.
"Sellega ei piirdu unenägu kaugeltki. Lugu läheb edasi. Kristjan oli sõjamees ja tuli kätte aeg, mil ta pidi oma kohust täitma minema, ta läks sõtta ja lumekuninganna jäi üksi. Tal oli väga kurb olla ilma Kristjanita.Tuli külm talv, lumekuniganna oli töises meeleolus. Lund muudkui sadas ja sadas, tänavad ja teed jäätusid, väikesed loomad pugesid urgudesse ja inimesed panid end soojemalt riidesse, et mitte külmetuda."
"Mis Kristjanist sai siis?"
"Kristjan oli sõjas, aga just külmal talvel on sõdimine kõige karmim. Juhtus nii, et ta sai haavata. Ta roomas lumes laagri poole, kus nad peatusid, aga tema kaaslasi polnud kohal, mehed olid metsas süüa otsimas. Kristjan vedas end vaevaliselt lumehangedes edasi. Tema kõrval hõljus lumekuninganna, kuid Kristjan teda ei näinud. Lumekuninganna tegi oma tööd suure pühendumusega ja kutsus lauldes tuisueite:"Tule, tule, tuisk, tule. Keerle-pöörle, heida silma sõpradele." Ikka valjemini puhus põhjatuul ja sadas lund. Lumekuninganna oli rahul tööga.
"Kuidas ta sai rahul olla, kas tal siis Krisjanist kahju polnud, kes oli suremas?" imestasin
"Ta ei tundnud midagi sellist. Siis ta veel ei armastanud seda meest. Lumekuninganna ei tunne armastust. "
"Kristjani kaaslased jõudsid ju metsast tagasi?"
"Ei seda mitte. Kristjan sumas lumes kuni tundis, et jõud on kadumas. Ta võttis rinnataskust lumekuninganna pildi, surus selle suule ja siis lakkas ta hingamast. Sel hetkel aga vaibus põhjatuul , lakkas lumesadu. Külm pakane kadus ja tekkis sula. Lumekuninganna sai aru, mida ta oli teinud, ta hakkas armastust mõistma. Tal oli äkitsi väga valus ja tema südames hakkas üks jäätükike sulama ja võlujõud kaduma."
"Sellest ongi siis see korduv unenägu?"
"Nii see on. Igakord, kui ta jälle seda und näeb, kaotab ta tükikese oma võlujõust kuni lõpeb ükskord nõidus ja ta pole enam lumekuninganna vaid muutub tavaliseks naiseks. "
"See pole veel kõik," jätkas Hannes. "Igakord kui ta magama heidab, paneb ta krüsanteemiõie padja alla hukkunud sõjamehe mälestuseks. "
"Kuidas ta mees Kai seda kõike talub?" küsisin
"Kai ei tea sellest midagi. Nad magavad eraldi tubades ja tal pole aimugi lumekuninganna hingepiinadest. Nad peaaegu ei suhtlegi omavahel. Kai ja lumekuninganna on küll abikaasad, aga tegelikult vaid teretuttavad, kumbki elab oma elu. "
"Neil polegi siis enam ühiseid vestlusi teemal: miks taevas on pilves?"
"Kaugeltki mitte. See oli siis, kui Kai veel väikene poiss oli. Nüüd on ajad muutunud ja inimesed koos ajaga.
"Mis saab aga siis, kui lumekuninganna nõidus lõpeb?"
"Midagi. Mäletad, mida Goethe kirjutas. Tee päevik lahti ja loe sealt. " pilgutas Hannes mulle silma ja läks lambi sisse magama.
Võtsin päeviku, kus oli punaselt kirjutatud:"Kõik kuju võttes, kuju muutes on ilmingutes aina uutes ka siis, kui paigal seisvat näib. Ka hukk on uue elu lävi, ei kesta saa see, mis ei hävi. Kõik igavesti ringi käib."

imed

2005-12-26T12:03:00.000-08:00

"Jõulud on kummaline aeg," ütlesin Hannesele, kui esimesel pühal lähedase inimese haual seisin.
"Jõulud on imede aeg," teatas tema seepeale ja süütas küünlad kuusepuul põlema keset surnuaeda.
"See on ime, et me üksteisele olemas oleme, isegi siis kui keegi meist on füüsiliselt surnud," tähendasin
"Füüsilisest surmast on hullem mentaalne surm"
"Aga on suhteid, milles vaimne lähedus kestab vaatamata kõikvõimalikele takistustele," üritasin vestluse taas positiivsele rajale tagasi viia.
"Kui kristlikult väljenduda, siis need vaimud tõusevad ülesse. Ületatakse piire nagu teed Sinagi, mu elav hing. "
"Tead, mul on hästi hea meel, et ainult mina nii ei mõtle. Kui Tartust bussiga kodu poole sõitsin, siis juhtusin tahtmatult pealt kuulma nii umbes 18-aastate noormeeste vestlust. Nad vestlesid sellest, kuidas jõulud neile imesid tähendavad. "
"Kõik pole veel kadunud.Kõik kestab edasi," lausus Hannes ja puhus tuld, sest küünlad tahtsid algava lumesaju tõttu kustuda."Kuidas Sa siis imesid oled kogenud jõulude ajal? küsis ta.
"Hämmastavate kokkusaamiste näol. Kohtasin inimest, kes on mulle oluline, kuid keda pole aastaid näinud."
"Tuleta, palun, meelde, mis juhtus möödunud aastal."
"Mul kipub isiklikus elus kuupäevade peale halb mälu olema. Aga ma mäletan, et see oli mineva talve 22.detsember, kui tahtsin sõbrannaga üle mere koju sõita. Jõudsime sadamasse ja nägime, kuidas lained majani välja käisid ja Vormsi laev kiikus merel nagu laps karussellil. Siis oli meile selge, et öö tuleb Haapsalus veeta kuni laine vaibub."
"Mis tegite siis?"
"Läksime muidugi Haapsalu hotellli baari.Nii kui uksest sisse astusin, märkasin K-d, olin ehmatusest tardunud, meie lahkuminekust oli saanud 2 aastat, me polnud vahepeal kohtunud ega midagi üksteisest midagi kuulnud. "
" Ohhoo, mäletan hästi, teie lahkuminek oli nagu ilutulestik. Aga mis sai siis?"
"Vaatamata sõbranna keeldudele, astusin ligi ja ütlesin tere. Tema aga oli teisega ja lausus, et ma segan teda.
Ma ei lahkunud, vaid jäin. Olin ühepool baariletti ja tema teiselpool. Jõllitasime kogu öö teineteist, püüdsime justkui meelde jätta üksteise silmi, huuli... Laulsin talle mõtteis kahte laulu, üks neist oli kerjuse laul, mis algab sõnadega.: kõik roosid ma kingiksin sulle ja teine oli Ljubimaja moja"
"Nagu ühele poluvernikule kohane"
"Kaks nädalat hiljem sain teada, et ta olla välismaale põgenenud ja võibolla ei tulegi enam tagasi"
"Naised tegid poluverniku elu tuliseks, tal ei jäänud muud üle. Armastus on talle endiselt võõras."
"On küll," ohkasin. "Gde moja ljubimaja? küsitakse ühes laulus. See kohtumine oli siiski väga imeline."
Silmitsesin kuusepuud haual. Küll on elav küüünlaleek looduses ilus, imestasin ma. Need kahekse küünalt moodustavad justkui kahesaharulise tähe, mõtlesin endamisi.
"Kaheksaharuline täht on kõrgeima naisjumaluse sümbol, lausus Hannes.
"Ja minu sünnipäev on kaheksandal kuupäeval."
Järsku tuli kõva tuul ja lumesadu ja kõik kaheksa küünalt kustusid. Hannes kummardus iga küünla kohale ja sosistas midagi ja nad süttisid uuesti. Lahkusime surnuaiast.
"Mida Sa küünaldele sosistasid?" pärisin.
"Võlusõnu. "
"Räägi mulle ka..."
"Ma ei saa, aga kui väga aus olla, siis palvetasin, et sa ikka terveks saaksid. Palun, naerata läbi valu, nagu Sa seda ikka oled osanud."
"Hea küll. Ma hoian ennast."
Kõndsisime lumesajus ja selja taha vaadates helendas valgus surnuaiast lähedase inimese haualt.

salapärane sall

2005-12-15T15:29:00.000-08:00

Üks tädi käis külas ja tõi mulle salli, ütles, et on Ilmi Kolla oma ja võin seda nädal aega vaadata- rääkisin seda Hannesele kui koju tulin ja peegli ees imetlesin.
"Eredad värvid on mulle sobivad" märkisin ja keerutasin selle 49 aastat vana salliga.
"Kuule, see pole üldse naiste sall!" vaidles Hannes, müksas mind ja trügis ise peegli ette.
"Sa oled täna ilusalongi vahele jätnud, juuksed polegi õlitatud, nii et võid aga julgesti salli proovida"
"Ära narri mind! See kirju sall sobib minu ilusa koguka kaela ümber, kirjud värvid toovad mu veetluse esile. Miks mitte, võin selle endale ka pähe panna, siis minu kaunid kiharad helgivad ja välguvad ja kõik kenad daamid ei saa silmi mu pealt! Pealegi, see sall on Sinule väike ja sobib just mulle"
"Olgu, minu pärast lenda sellega nädal aega ringi. Ilus teine, on kangastelgedel tehtud. Aga vaata et sa tagasi tood, muidu tädi saab kurjaks"
Ei taha tädi kurja silma näha. Pealegi veel Ilmi Kolla pärandus, eks ikka toon tagasi. Aitäh, Gloria!"
"Gloria?!"

Hannes tegi pahandust

2005-12-09T16:25:00.000-08:00

Ma ei saa aru, mis päev see küll oli, kaebasin Hannesele kui keset ööd lõpuks tuppa astusin.
"No ja mis siis niiväga oli lahti?" päris Hannes, kes lösutas keset voodit ja kohendas oma hurmavaid- lehvivaid lokke.
"Tahad, ma panen Su lokid põlema" käratasin. "Ma tean väga hästi, et need ei ole sul loomult nii kohevad."
"Ma pole ilus või?" küsis Hannes mossitades
"Muidugi oled, aga tänu üksnes toiduõlile, mis Sa endale pähe plätserdasid."
"Pähh!"
"Sa oleksid võinud piirduda ainult oma lokkide mökerdamisega ja korteriukse rahule jätta." ütlesin talle ja olin juba päris vihane. "Tänu sinule pidin kaks tundi ootama ja uksega nagistama, enne kui lõpuks sisse sain"
"Nu kuule, sa tahad öelda, et ma panin uksesse toiduõli ja seepärast kiilus lukk kinni?" imestas Hannes
"Täpselt. Ma nägin küll, tulid jälle ilusalongist ja haarasid tee pealt toiduõli kaasa. Vudisid enne mind ukseni. Tegid näpud õliseks ja kohendasid oma lokke ning pistsid õlised näpud lukuauku!"
"Tahtsin lihtsalt proovida, kas ma saan sõrmega ukse lahti, anna andeks, minu kui vaimu anded ei ole veel nii kõrgele arenenud, proovisin ületada oma võimeid."
"Sa oled rumal ja mina pidin Sinu teo pärast lukuabisse helistama"
Hannes vaatas mulle süüdlaslikul ilmel otsa ja lausus: "Mul ei ole mõtet Sinuga magada, sest Sa ei tunne midagi, mul ei ole mõtet ka pai teha, sest sa ikka ei tunne midagi. Loeks aga koos raamatut?"
"Loeme, siis me tunneme midagi"

Hannesega voodis

2005-12-06T13:52:00.000-08:00

"Ma ei teagi, kas julgen üldse magama jääda," ütlesin Hannesele, kui olin voodisse pugenud ja ennast teki sisse mässinud.
"Mida Sa kardad?," päris tema ja pani põse vastu põske.
"Olen kasse näinud nii tegemas," osutasin osaks langenud õrnushetkele.
"Kass hõõrub ka inimese põse vastu ennast"
"Siis on see mõnus, kuid Sinuga ei tunne ma midagi, sest Sina oled vaid vaim. "
"Kahju Sinust," vastas Hannes ja jätkas minu silitamist.
"Proua Koguja ilmutas unes midagi," asusin asja kallale.
"Nuh, sellepärast ei julge siis magama jääda või? Muidugi, Sa väsitasid härra Koguja ära ning proua võttis lihtsalt ohjad üle, aga mida ta siis näitas, et Sa nii ehmunud oled?"
"Ma nägin kahte surma"
"Kuidas kahte?"
"Kõigepealt oli mu lähedase inimese Maria surm, ainult et Maria oli elus, ta ütles mulle, et pean surnuaeda kindlasti küünla kaasa võtma, kui tema matustele tulen."
"Ära pabista, ta valmistas Sind lihtsalt surmaks ette."
"Ei see pole nii. Maria lebas alasti voodis ja ütles, et hakaku teda juba kirstu panema. Sain aru, et ta laseb end elusalt matta. Siis korraga kadus see värviderohke pilt, mis asendus mustvalge stseeniga vanaisa matustest."
"Mis Sul vanaisa kohta on öelda?"
"Surm võttis ta enne, kui oleksin jõudnud teda lähemalt tundma õppida."
"Mida siis proua Koguja näitas?"
"Vanad naised üleni mustas, räitkud peas, istusid pika laua taga, nende ees lamas kirstus vanaisa, kes oli surnud. "
"Igavene elu Marias!"
"Mida? Seleta lahti!"
"Ära muretse. Proua Kogujale aitas selleks korraks küll,ta on nüüd teistel jahimaadel," lausus Hannes, kes paitas veelkord mu põske ja haihtus äkitsi küünlaleeki.

Päike loojub

2005-12-04T02:42:00.000-08:00

"Kas elu on tühisuste tühisus?" küsisin Hanneselt, kes jälle tuppa ilmus, kui küünla süütasin.
"Minu elu oli üks tühi töö ja vaimu närimine," vastas Hannes ja torkis oma hambaid. "Mul on sünnipäevatoidu jäänused ikka veel suus"
"Mis Sul selle sünnipäevaga?"
"Sünnipäev on ehtne näide elu tühisusest."
"Kuidas?" imestasin
"Korraldasin peo. Samas teadsin, et inimesed tulevad mitte sellepärast, et mina neile kallis olen, vaid et nad tahavad minu kulul süüa ja juua."
"Mis kasu Sina sellest said?"
"Väga tabav küsimus. Mõni tõi kingitusi, mis ei rõõmustanud mind, sest sain aru, milleks inimesed tulid."
"Kuidas siis pidu oli?"
"Tühine. See oli üks tuim söömine ja joomine. Rääkida polnud meil üksteisega midagi. Ei suutnud oma sünnipäeva pärast rõõmustada"
"Su elus oli vähe rõõmu..."
"Mul ei olnudki rõõmu. Ükskord kohtasin naist, ta oli ka lumekuninganna. Siis olin veel väike ja ilus poisike, kui ta tarvitas mind. Kasvasin suuremaks ja selgus, et polegi tema lossi kinni pandud, vaid võisin sealt minema jalutada. "
"Jumalale see meeldis"
"Jah, aga see oli ka tühi töö. Alles pärast surma võin siin Sinu kõrval elust rõõmu tundma õppida."
Mulle hakkas koitma, et jutuajamine muutub liiga tõsiseks ja ütlesin Hannesele: "Laseme härra Kogujal nüüd magama jääda."
"Muidugi. Ta on ära väsinud, liiga kaua oleme lasknud tal meiega rääkida."
Hannes võttis minu volditud paberlennuki, istus selle peale ja oligi äkitisi kadunud
"Päike loojub" laususin endale ja süütasin veel teise küünla.

Hannesega poes

2005-12-02T13:33:00.000-08:00

Alati hakkab pea valutama, kui pean sisseoste tegema mõnes suures kaubanduskeskuses. Et seda vältida, läksin kodukoha lähedasse poeurkasse.
"Nuh, mida siis täna sööme?" küsis Hannes ja võttis mu käevangu, kui lihaleti ette marssisin.
"Täna on reede õhtu, mis tähendab seda, et kinderid ning tööinimesed lähevad välja pidutsema, siis mina mõtlen aega hoopis koduselt veeta," tutvustasin Hannesele omi plaane.
"Väga mõistlik Sinust. Mida kokkad?"
"Keedan kartuleid ja valmistan hakklihakastet, mida võin rikastada marineeritud hapukurgisalatiga(kodu-hiiumaine)"
"Mmm... Kõlab väga isuäratavalt. Aga Sul on juba piisavalt vanust ka, et perenaise kätt harjutada!"
"Mis Sa plärad!" käratasin
"Kujutle, Sul sünnib laps, kes sirgub parajaks põngerjaks. Oleks küll kole, kui emme ei oskaks süüa teha. Tatikal on kõht tühi ja kerjab naabriperedes suutäisi, sest oma ema istub kohvikus ja pläkutab sõbrannadega," kujutles Hannes mu pereelu ette ja tunnustas õhtust ettevõtmist: "Oled ikka tubli, et panni ja poti kätte võtad, harjutamine teeb meistriks!"
"Sellise jutu peale läheb mul üldse vaaritamise isu ära ja põrutan praegu kohe siit baari!"vihastasin
"Ei lähe Sa kuhugi!" lausus Hannes ja lohistas mind mööda poodi ning seletas: "Sa käitud poes nagu mees. Võtad ruttu asjad ja kaod. Oleksid nagu palavikus."
"Mind tababki poes palavik, eriti täna," sõnasin mürgiselt.
"Ja millegipärast rabad kassa juures kaks kilekotti, kuigi on ettenähtud üks, miks nii?" õrritas Hannes
"Sellepärast, et pole tänaseni rebimist ära õppinud. Algkooli käsitöökursus jäi lihtsalt vahele. "
"Muidugi, seda on Sinust kaugele näha. Vaata, seal piimaleti juures on ühel vanaeidel pea laiali otsas, mine vaata, mis tal viga on."
Seisatasin tädikese kõrvale kohukesi uurima.
"Armas laps, ütle mulle ometi, mis ma küll poest pean ostma?" pöördus eideke minu poole ja jätkas:" Mul jäid prillid koju. Ole hea laps ja loe ette, mis siin paberil kirjas on." Võtsin lehe pihku ja lugesin: "Poest vaja tuua pakk võid, päts leiba, pakk piima ja kommikarp."
"Mida? Mida?" ei saanud eideke aru
Huvitav küll, miks pean kõike kaks korda rääkima, kas viga on minus või on inimesed tõesti kurdid.
Karjusin üle poe: "Leib, piim, või, kommikarp!"
"Ah-ah. Ole Sa tänatud, armas laps, teinekord panen prillid ette!"
Kohustusest vabana sammusin kassa suunas, kus Hannes juba lehvitas kommipakiga ja hüüdis:"Sa olid eidekesega abivalmis, võid endale lubada oma lemmikuid- pakk Tõmmu komme"
"Hurraa!" hõiskasin, kui Hannes kommikoti korvi lennutas.

Väikesed üllatused

2005-12-01T05:10:00.000-08:00

Tulin Zavoodist peolt ja jalutasin öises Tartus. Panin käe mantli taskusse ja üllatusega avastasin sealt kommikoti. Kas pole tore, käia öös mööda linna kodu poole ja mugida maiustusi, mõtlesin. Tundsin, et keegi sikutab mind varrukast.
"Hannes, Sina või? küsisin
"Mina jah, kes siis veel. Kuule, enne kui koju magama ära lähed, tule hüppa minuga siit tee äärsest majast läbi," lausus ta.
Hämmelduses järgnesin talle.
Trepikojas teatas Hannes:"Siin elavad head inimesed ja nad kõik väärivad väikest kingitust. Sina saad seda teha, sest Sul on kommid taskus ja minul on jupp nööri. Mis oleks, kui seoksime hea inimese korteri ukselingi külge trühvlikommikese?"
"See on küll väärt mõte!" kiitsin Hannest.
"Nii, esimesel korrusel elab tädi Selma, kes viib hulkuvatele kassidele alati süüa. Mina arvan, et temale on kohe kindlasti vaja üht ilusat kompukest."
"Muidugi. Tädi Selma on mõtleb kodutute loomade peale, ta on igati ära teeninud väikese üllatuse," nõustusin Hannesega ja elavnesin:"Mõtle kui tore, hommikul hakkab tädi Selma turule minema, et kassidele silku osta ja saab kodust väljudest suu magusaks. " Sidusin tema ukse külge kommikese, mille paberil oli liblikaid kujutatud.
"Siin aga, korteris 78 elab onu Aksel," jätkas Hannes majaelanike tutvustamist. "Tema on hea inimene. Peatub autoga sõites alati sebra juures ja laseb inimesed üle tee. Ka tema väärib meelespidamist"
"Loomulikult" laususin ja sidusin lumememmede pildiga kompveki.
"Teisel korrusel elab aga proua Marta, kes on väga tubli naisterahvas. Ta on majas ainuke inimene, kes trepikoda viitsib pesta. Hea südamega teine, teeb ühiskondlik-kasulikku tööd" kiitis Hannes Martat. Panin temale trühvlikommi, mille ümbrisel olid punnis kõhuga väikesed mehikesed.
"Viimasel korrusel elab tädi Maimu, kes on väga tähelepanelik kõige suhtes. Varahommikust hilisööni peab akna peal vahti. Nagu ikka vanadel inimestel, nii ka temal läheb öösiti uni ära, ka siis vaatab, mis väljas teoksil. Tema harrastab naabrivalvet, seepärast pole majas vargusi"
"Igati usin mammike." Sidusin talle punaste südametega trühvlikommi.
"Tema vastas elab aga üliõpilane Entu. Erinevalt oma eakaaslastest armastab Entu puhtust ja viib igal hommikul prügiämbri välja."
"Imeltusväärne, tahaks endale ka sellist meest, " ütlesin ja sidusin üliõpilase korteri uksele helesininste pilvekestega kompveki.
"Igatahes on Su tänane ülesanne täidetud ja võid koju magama minna," andis Hannes loa.
"Vähemalt taastasin nende inimeste usu päkapikkudesse, " naljatasin ja muutusin äkki tõsiseks ja küsisin Hanneselt:" Ütle, kas Sa surmaga malet oled mänginud?"
"Olen küll, siis mängisin kui elus olin."
"Kes võitis?"
"Surm. Miks sa küsid? Ma vaatan, et oled kägarasse tõmbunud ja läkastad seal midagi"
"Sülitan verd. Ma sülitan ikka verd, kui olen kõvasti pidutsenud."
"See tähendab, et surm mängib ka Sinuga malet."
"Ma tean seda."
"Head und Sulle!"
"Und" ültesin ja seadsin sammud kodu poole.

haige

2005-11-30T04:16:00.000-08:00

"Pärast tantsutundi oli ilgelt paha. Seest keeras, süda läikis, üks silm valutas, erinevad hääled rääkisid minuga, ma ei saa aru, mis toimus," seletasin hommikul Hannesele, kui kohvi keetsin.
"Niikui kuulsin, et minu väikesel daamil on tervisega muresid, võtsin oma apteegikoti ja lendasin siia," ütles Hannes ja kõlistas lusikaga kohvitassis.
"Sa valmistasid segutee numrenukkudest, nõmmeliivast ja raudrohust, väga hea oli, tõesti aitas, eluvaim tuli jälle sisse" olin Hannesele tänulik.
"Mnjah, ammendamatud ravimtaimevarud Hanikatsilt aitavad alati! Aga Sa ei rääkinud eile minuga ühtegi sõna"
"Mõistsin, et olin liiale läinud, vaimudemaailmas ei tohi elav hing koguaeg olla, muidu ei saa sealt tagasi.Pealegi, selleks et näidata tänulikkust ja hoolivust ei pea alati sõnu tarvitama. Vaikus on ilus!"
"On küll" nõustus Hannes ja jätkas:"Sul tuleb perearst ära võtta. Kaua sa teda ikka valid, aastad muudkui lähevad ja lähevad...Võiksid teaduslikku meditsiini natukene usaldada"
"Ma üritan, aga see pole kerge, sest pärinen kohast, kus arstid ei tea midagi!"
"Nüüd Sa räägid nagu Polkovniku lesk," puhkes Hannes naerma.
"Mis siis, aga nii see on."
"Hea küll. Igakord ei saa Sulle appi tõtata, sest vahest olen välislähetusel kosmoses. Mis Sa siis teed?"
"Ei tea, helistan emale?"
"Tobuke. Seo nüüd sall kaela ja mine kooli. "
"Juba läksingi."

kohvikumõtted

2005-11-29T05:26:00.000-08:00

Tellisin koogi. Hakkasin kohvi jooma, kui Hannes kõrval olevale toolile potsatas ning võttis ennastmõistetavalt minu punase salli ja sidus selle endale kaela. Jalg üle põlve laiutas ta keset tooli ning silmitses mind tähelepanelikult:" Ma kuulen, et Sa mõtled oma plikapõlve unistusest. Sa tahtsid kloostrisse elama minna"
"See unistus pole mind ka praegu maha jätnud. Kaks korda aastas tuleb see unelm mulle silme ette, nimelt jõulude ja ülestõusmispühade ajal. 14-aastaselt tahtsin abtissiks saada," seletasin.
"Eriti kõrge lend Sul," lausus Hannes ja matsutas minu kooki, mis oli saabunud. "Miks ikkagi kloostrisse?"uudishimutses ta kahe suupoole vahelt.
"See väline maailm segab süvenemast filosoofilistesse-religioossetesse küsimustesse. Praegu väljenduvad mu mõtted vaid pealiskaudses esituses. Üritan vähem käia pidudel, kõikvõimalikel üritustel, suhelda inimestega. Tuleb rääkida valitud inimestega. Pean vaatama enese sisse, et jõuda asjade olemuseni. Kloostris on selleks head tingimused."
"Kuidas Sa seda elu oma unistustes seal näed?" päris Hannes
"Kujutan ette, et istun kambris küünlavalgel ja mõtisklen Platoni, Kierkegaardi ja Heideggeri filosoofia üle. Loeksin veelkord Hesset ja Dostojevskit ning Bulgakovit ja head luulet. Usun, et on asju, mis on inimest puudutanud ja neid kannab ta kogu elu endaga kaasas. Mõtlen asjadest siis filosoofilises keeles."
"Ma saan aru küll," vastas Hannes ja pudistas koogipuru lauale.
"Ei unustaks Vana Testamenti ega Virginia Woolfi," unelesin.
"Sain hiljuti Woolfilt telegrammi Londoni lähistelt," lausus Hannes ja patsutas rahulolevalt oma auravat kõhtu ning jätkas: "Kirjutas, et tema Suure Tamme poeem on kaduma läinud ega Sina ei tea sellest midagi?" vaatas Hannes kahtlustavalt minu otsa.
"Kuidas mina peaksin sellest midagi teadma," ärritusin. "Sa mine Hanikatsi laiule tagasi ja vaata, kas on see seal mõne kadaka all," nähvasin talle.
"Seal on üks hästi vana tamm, üks hiiepuu," teatas Hannes saladuslikul ilmel.
"Mis Sa sellega tahad öelda??? " sain veel vihasemaks.
"Ei midagi. Rahune nüüd maha ja ütle parem, mida Sirbis kirjutatakse. Vaatan, et loed seda sama isukalt nagu mina Su kooki söön. "
"Eri ülbik oled! Tuled siia ja mölised Woolfi poeemist, sööd veel minu kooki ja pudistad kõik kohad täis!"
"Mis siis, ma olen ju vaim. Mitte lihtsalt vaim, vaid enesetapja vaim!" õigustas Hannes ennast ja lõi nina püsti.
"Hea küll," muhelesin. "Sirbis on kirjas, et Betti Alveri auhind anti jälle välja. Kellel on veel lootust.... Mina neid noori autoreid pole lugenud ja tõenäoliselt ei hakkagi lugema."
"Õige!," toetas mind Hannes
"KELLEL ON VEEL LOOTUST, see kõlab nagu pilge. Ma saan aru, kui auhind antaks mõnele naisluuletajale, siis oleks veel lootust, praegu aga mitte."
"Luule on püha kunst, sellest ei saada aru," ütles Hannes ja täpsustas:" Ja sellepärast seda ei hinnatagi auväärselt"
"Imelik küll, meie ajame juttu, aga teised inimesed siin kohvikus ei näegi Sind, nad ei teagi, et Sa olemas oled," tegin teist juttu.
"Nad on pimedad," märkis Hannes
"Inimesed on pimedad"

pühitsetud vein ja Hannes

2005-11-28T09:01:00.000-08:00

Mulle meeldib pimedal ajal oma toas küünlavalgel vaikuses istuda. Kuid ega mul kaua ei lasta üksindust nautida, kohe on Hannes platsis.
"Lugesin taas kord Heideggeri filosoofiat, kuid mu mõtted läksid hoopis teistele radadele, miks küll?" küsisin Hanneselt, kes oma valge koguka kere küünlajalale toetas.
"Sa ei tunne veel piisavalt hästi Heideggeri, loed teda vahelduva eduga kõigest viis aastat" plõksutas ta hambaid. "Ma näen, et Sul on midagi südamel?"
"Kui pühapäeval kirikus peol käsite, siis te tinistasite seal veini"
"Jaa, tinistasime küll, poolik pudel vedeles seal kuskil"
"Ma olen ikka mõlenud, et armulauavein sümboliseerib naise mensturatsiooniverd"
"Kristel, Sa oled asjadest õigesti aru saanud" naeratas Hanikatsi Hannes mulle kavalalt
"Kas Sina võiksid minu mensturatsiooniverd juua või pühitsetud veini armulaual?"
"Kahjuks on see mulle keelatud, sest olen enesetapja vaim. Aga ma meeleheitlikult vajan seda, sa ei kujuta ette, millist piina pean ma taluma"
"Tõesti, ma ei saa sind siin mõista, sest ma ju armastan elu. Pealegi on mul palavik"
"See on sellest, et oled liiga tihti minuga kõnelenud."
"Palavik tähendab vastupanu, minu keha hoiatab mind, et teispoolsus võib ohtlik olla."
"Loll, nüüd hakkad sa mind jälle kartma" solvus Hannes
"Aga ikkagi kao ära, ma lülitan praegu teleka sisse ja siis oled siit läinud nagu keravälk"
"Loomulikult, mu väike daam"

Hannesega raamatukogus

2005-11-28T04:57:00.000-08:00

Istusin jälle raamatukogus. Lugesin Ellu elust, millest õhkus külmust, jäisust. Ellu on nagu lumekuninganna, mõtlesin endamisi.
"Ellu ongi lumekuninganna" sosistas Hannes mulle järsku kõrva. Võpatasin, ta ilmub ootamatult.
"Kust Sa tead?" pärisin vastu
"Noh, Ellu oli ka kirikus eile peol. Istus esimeses pingis, ilme kõrk, üleni valges ja hõbedas. Ei sobinud tal meiega tantsida ega midagi. Lihtsalt istus seal liikumatult, isegi ei rääkinud meiega. Aga ta ikka jubedalt meeldib mulle"
"Muidugi meeldib. Sarnane tõmbab sarnast. Romaanis on märke, et Ellu laseb ennast maha ja sina, Hannes, poosid ju end üles. Teile mõlemale on surm väga armas. "
"Tegelikult Sina ka meeldid mulle, sest Sa oled minule vastand, Sa armastad elu."
"Aga eks ole minagi surmast lugu pidanud, aga see oli ammu" tähendasin ma.
"See oli tõesti ammu"
Vaikisime hetkeks mõlemad.
"Kahjuks pole mul Elluga mingit lootust" jätkas Hannes
"Miks?"
"Ellu on lumekuninganna, kes armastab väikeseid poisse. Ta suudleb neid ja viib endaga kaasa oma lossi, kus koolitab lapsukesi oma käe järgi endale meesteks!"
"Jah, eks see ole nii"
"Kui Ellu suri, siis saadeti ta Põhjamaale asumisele. Seal krooniti ta varsti kuningannaks. Tal lubatakse vaid ükskord aastas Tartusse naasta, nimelt talvel. Kui Sa märkasid, siis esimeseks advendiks tuli lumi maha, Ellu jõudis Tartusse"
"Kas ta tänavu Tallinnasse ka läheb?"
"Tallinnas on sel aastal üks teine lumekuninganna" muigas Hannes
"Ikkagi, sul pole Ellu-vaimuga lootust, oled soliidses eas meesterahvas"
"Jah, mis teha. Ma ei vääri isegi ta pilku. " ohkas Hannes
"Mis teha, naisterahva süda juba on selline. Ta on väikeste poistega harjunud ja ei julge Sulle, veelvähem endale, Sinu vastu olevat meeldivust tunnistada."
"Aga mis me enam Ellust, räägi parem, kuidas kirikus pidu oli" tegin vestlusesse pöörde.
"Päris lahe, imede-ime, papil oli hommikusest jumalateenistuse armulauast veini järele jäänud, tinistasime seda. Meil oli seal bänd ja lõime tantsu varavalgeni.
"Kellega siis tantsisid?"
"Alguses olin kurb, et Ellu mind ei märganud. Minu murtud südame eest hoolitses aga hurmavalt kaunis Tartu raekoja daam. "
"Siis läks ju hästi"
"Muidugi. Eilsele tutvusele kirikus järgneb täna täiskäik!" uhkeldas Hannes
"Soo?" kergitasin kulme
"Mul on võluva raekoja vaimuga kohting. Pean veel enne ilusalongist läbi hüppama"
"Sa, maakas Hannes, oled siin Tartus päris ilueediks kätte ära läinud"
"Linnakombed hakkavad kergesti külge"
"Võta vaiksemalt, raamatukogus ei tohi tegelikult üldse rääkida" noomisin Hannest
"Eh-eh, kas tänapäeval keegi üldse viisakusest lugu peab? Ümberringi kõik pläkutavad, telefonid plärisevad, arvutid klõbisevad, ma ikka imestan, kuidas Sa siin lugeda saad!"
"Ei saagi lugeda, aga ma üritan vähemalt, see õnnestub mul ainult kohvikus või professorite saalis"
"Hea küll, ma Sind rohkem ei sega siis. Pean minema nüüd ilusalongi, et kohtingule mitte
hilineda, daami ei või ju oodata lasta. "
Ja läinud ta oligi.
Mul ei olnud tahtmist lugeda. Ulatasin raamatu tädile tagasi.
"Teinekord võiksite oma nime sedelile selgemalt kirjutada" ütles rangel häälel soliidses eas proua.
"Teinekord pange prillid ette" vastasin talle mõtteis
"Jah, muidugi" kohmasin
Appi, kui silmakirjalik praegu olin. On olukordi, kus teesklus on paratamatu, nii nõme kui see ka on. Ma ei tohi ju raamatukogutöötajaga tülli minna!

Kohtumine Hanikatsi Hannesega

2005-11-27T14:13:00.000-08:00

Hiiumaa lähedal asub Hanikatsi laid. See on selline pisike saareke, kus on üks maja, palju kadakaid ja haruldasi taimi. Kunagi ammu elasid seal inimesed, nüüd enam mitte. Praegu käiakse seal puhkamas ja töösid tegemas. Ükskord sattusin ma sinna, olin siis väikene tüdruk. Väsinud mängimisest, oli aeg magama minna. Uinusin valges toas narivoodis-üleval ja uks jäi köögi poole avatuks. Vihma sadas ja lõi äikest. Keset ööd tegin silmad lahti. Nägin, et köögis toimub midagi: kamp valgeid kujusid istub pika laua taga, naeravad, jutustavad, söövad-joovad. Üks neist käis teekannuga ringi. Paistis, nagu oleks pidu. Teekannuga tüüp kutsus mind, et tulgu ma nende sekka. Tundsin hirmu, jooksin teise tuppa ema-isa juurde. Ema pragas minuga, et vaime ette kujutlen. Kuidas ta küll aru ei saa, et ei mõtle midagi välja, vaid vaimud ongi olemas!
Igatahes uinusin ma ema-isa kõrval. Vastu hommikut tegin silmad lahti. Märkasin, et üks valge kuju istub voodi kõrval.
"Tere hommikust" ütles ta
"Tere, kuidas su nimi on?" pärisin
"Mina olen Hanikatsi Hannes" vastas ta
"Sa oled siis see teekannuga tüüp? uurisin
"Jaa, mina see olen" naeris ta
"Sa oled siis vaim!"
"Jah, olen Hanikatsi Hannese vaim, selle mehe vaim, kes siin kunagi elas ja end üles poos"
"Kuidas elu läheb siis?"
"Igavalt"
"Miks igavalt?"
"Keegi ei viitsi minuga rääkida"
"Aga mina ju räägin!" vaidlesin talle vastu
"Jaa, sina räägid minuga, aga teised mitte."
"Miks teised ei räägi?" uurisin
"Nad kardavad. Sina olid natukene ehmunud meie peost. Kui suureks saad, siis hakkad veel rohkem kartma" tegi Hannes mulle kavalalt silma.

Mõtlesin, et sinna see kohtumine jäigi. Tegelikult külastas ta mind kodus. Enne uinumist ilmus akna taha, mölises minuga vahel, aga ma ei viitsinud suurt suhelda temaga. Nüüd on ta siis Tartus.

On kesköö ja süütan advendiküünla. Järsku kuulen, et kolm korda koputatakse vastu akent.
"Hannes, sina siin!" imestan ma
"Ehh, kuule, ma tulin korra läbi, et Sulle öelda, et ära Sa nüüd kade ole sellepärast, et ma sinna m. majja elama läksin. Seal keskaegne hõng ja mu särk-värk. Ma võiksin siin Sinu pool ju olla, aga tead, Annelinna kivilinn pole minu jaoks."
"Kuule, ma pole kade, tundsin ainult hirmu, kui Sind nägin. "
"Loll oled, tahad täiskasvanuks saada või? vihastab Hannes
"Mind ei ole vaja karta, sest ma olen vaim ja ma olen olemas" jätkab ta
Punastan
"Aga ikkagi ei mõista, miks sa Hanikatsilt ja veel Hiiumaalt siia Tartu tulid. "alustan teist teemat
"Ahh, teinekord seletan. Tead, igavaks läks seal. Mul on nüüd kiire, ühes kirikus on täna ööse üleeestiline vaimude esimese advendi pidu!"
"Ilusat pidu siis. Tšau"
"Tšau"

Hanikatsi Hannes tegutseb

2005-11-27T12:29:00.000-08:00

Õudusega avastasin, et Hanikatsi Hannes on Tartusse kolinud.
Jalutasin nagu ikka argipäeviti kooli ja jäin m. maja ees seisma. Vaatasin tardunult, kuidas ukselink allapoole vajus ja siis tagasi, nii toimus kaks korda. Järsku läks uks seespoolt lahti ja üks valge kuju viipas: "Tule, tule sisse!" Taganesin. Märkasin, et lävepakul oli mulle kingitus: hiigelsuur lillemotiividega ripsmetušš. Ripsmetušš nagu muhu suss, mõtlesin põlglikult. Sain ehmatusest üle ja sisenesin. Valge kuju andis märku, et edasi astuksin. Karjatasin:"Ei, Hannes, ma ei taha rohkem näha!" Panin jooksu.

Pianistile

2005-11-27T08:55:00.000-08:00

Viska palli
mu õrnõhuline sõbrake!
Laula ja tantsi
pärast tööd
poodi vantsi.
Vaata telekat!

Igavus peletab aina
ahh, elu vägistab täna
Su sõrmi pikki
kui katsud klahvi.

Lase veel vabana
lennata mind
siin pakases punases
täiskuu all.

2005-11-27T06:09:00.000-08:00

otsin oma usku
ses patuses paigas
Maarjamaa kirikus
pole ju kinga
kuhu lükata varvas
et valjult laulda:
"Magdaleena,
Sa tule ja hinga!"

(3.05.2005)

Kris-le

2005-11-27T06:04:00.000-08:00

Meres mustas
taas vabana
musutab merineitsi
hääli hämarikus
mina aga
märkan seda
kummastavat kuju
öösiti ekslemas
otsimas oma sugu

(3.05. 2005)

M-le

2005-11-27T05:27:00.000-08:00

kui sulen silmad
siis näen Sind endas
mu kurbust vaatamas

joon kohvi ja minul vaid
pliiats tömp
kurku pitsitamas
klomp
et tegid valiku
millest pühaim
on abielu

aga siiski jäävad mulle
need killud
väikesed
kui istusime kohvikus
säramas meis tuled
ja kingitud pärlid
punased
kui sõpruse kuri vöö

põhjendus

2005-11-27T05:18:00.000-08:00

On tore, et kirjutamine on moes. Nii hakkan ka mina omi mõtteid ja tundeid avaldama. Kuigi mul pole aimugi, kui haavatav see võib endale olla. Kui väga valus on, siis kindlasti enam ei kriba, aga seniks püüan selgusele saada mitmetes küsimustes.